Praegu käimas poliitilise segaduse õigustajad tavatsevad imetlevalt korrutada, kui targad ja ettenägelikud ikka olid kehtiva põhiseaduse loojad. Põhiseaduses olevat selged vastused igale riigi ülesehitust puudutavale küsimusele ning demokraatlik kord on alati kaitstud, ummikteid ei ole. Mida aeg edasi, seda vähem saab sellega nõustuda. Jah, üks president korraga, üks õiguskantsler korraga, inimene võrdub institutsiooniga ja see ei ole hallutsinatsioon. Mõlemale on põhiseaduses pühendatud terve peatükk, kus kirjas õigused ja piirangud.

Paraku ei käi sama erakondade kohta. Põhiseaduse napisõnaline para­grahv märgib vaid, et neisse mittetulundusühingutesse võivad kuuluda ainult Eesti kodanikud, nende ühingute eesmärk ei tohi olla suunatud põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele ega olla muidu kriminaalne. Kogu lugu. Seega tohivad erakonnad teha kõike, mis pähe tuleb, ja sama käib iga erakonna liikme kohta. Kus võimalus, seal sellest kinnihaaraja, ja nii ongi oma eriõiguste tsementeerimine ning hälbekäitumine olnud aastaid kasvutrendis.

Põhiseaduse loojad pidanuks seda ette nägema ja selgemaid piire seadma. Vähemasti Soome TV ja sedakaudu Soome poliitika jälgijad pidid teadma, et ka demokraatlikest lääneriikidest Eestile eeskujuks võetud mitmeparteisüsteem pole kuskil veatu ega korruptsioonivaba, sest võimu hukutav mõju inimkäitumisele on universaalse loomuga. Küll said Soome poliitikud Saloralt televiisoreid, väga hämarad olid lood Helsingi metroo ehitamisega, rääkimata siis üldrahvalikku poolehoidu leidnud rötösherra-jahist, mis 1980ndatel vältas mitu aastat. Parteilisus oli rikutuse sünonüüm.

Piiride puudumine ongi loonud Eestis olukorra, kus erakondadest on saanud meelepete. Nad näivad, aga ei ole sellised, nagu nende enda dokumentides kirjas, ja kogumis meenutab erakondade argielu aina enam kehva liiga klubisporti.

Jalgpallis ja muuski spordis on laialt kasutusel akna metafoor. Ülemineku­aken tähendab perioodi, mil rangelt reeglistatult võib mängija klubi vahetada. Karjääri alguses liigutakse aina paremasse ja suurema palga peale, karjääri lõpul vastupidi. Aken on ka riigikogu tegevuses tähtsal kohal, sest selle alla kogunevad erakondlikud klubivahetajad („maailmavaatelistel põhjustel“) ning seal käib tihe liiklus nagu põrgu eeskojas, sest aken on kogu aeg lahti, reegleid pole. Ole ainult mees ja hüppa. Viimati said oma 15 minutit meediakuulsust sellega kätte Kalev Stoicescu ja Meelis Kiili ning publiku rõõmuks ennustavad vaatlejad üha uute hüppajate ilmumist aknalauale.

Analoogia sellega ei piirdu. Alles äsja sai maailm näha, et isegi Lionel Messi ja Christiano Ronaldo ei suuda surmatunnini jalgpalli mängida ning nende asemele ilmuvad uued tähed. Iga klubi elujõu allikaks on järjekindel töö järeltuleva sugupõlvega farmiklubides ja noorteakadeemiates. Seda teati kunagi hästi Eesti erakondadeski, kus sajandivahetuse paiku asuti võidu pingutama uute noorliikmete värbamisel ja kasvatamisel. Erakondade noortekogudes võrsus ja karastus kogu Eesti praegune poliitiline tipp.

Aga siis, nii umbes tosina aasta eest, noortetöö ühtäkki lakkas, kui üksteise kõrinärimises tšempioniks saanud noored olid vanemalt põlvkonnalt võimu erakondades üle võtnud. Mõistagi ei saanud nad soovida endale sama saatust ehk kümnendi pärast võimult tõrjumist, sest olid tulnud, et jääda. Tähtajatult. Järelikult tuli ohu allikas likvideerida, aga nii, et avalikkus seda ei märkaks, sest noorte hääli toovat noortesõbralikku kuvandit oli valimistel ikka vaja.

Faktid on ses osas halastamatud. Võrdlusaastal 2019, mil noorte eiramine oli väldanud juba mitu aastat, moodustasid kuni 30aastased suuremate erakondade liikmeskonnast umbes 10% ja eriti hea seis oli Reformierakonnal (vt joonist).Jätan siin ja edaspidi kõrvale kõik vähem kui tuhande liikmega erakonnad, mille mõju üldnäitajatele on tühine. Toonagi oli noorsugu erakondades rahvastiku üldkogumiga võrreldes ebaproportsionaalselt alaesindatud ning näiteks Keskerakonna ja EKRE liikmemassist moodustasid enam kui veerandi eakad (70 aastat ja vanemad). Kuid see pilt oli praeguse kõrval veel ülihelge. Absoluut­arvudes oli viies suurerakonnas kokku 4821 noort, nüüdseks on nende hulk 974 (11. augusti seisuga). Eakate vastavad näitajad on 9376 ja 10 637.

See tähendab, et igas erakonnas on noori paarisaja ringis ehk mõni üksik igast aastakäigust ja terve põlvkond on teadlikult poliitikas osalemisest (mida erakonnad peavad enda monopoliks) kõrvale tõrjutud. Selle pettuse varjamiseks on igas erakonnas paar kõrgele edutatud valvenoort, aga nendega võib ka äparduda, nagu Isamaa Tartus Kris Kärneriga. Või siis purunevad idealisti illusioonid ja ta põleb läbi, nagu teada riigikogu noorima liikme Hanah Lahe juhtumist.

Nii on erakondades aina vähem vahetut teadmist selle kohta, mida noored mõtlevad ja soovivad, aga soovi olukorda muuta ei paista kuskilt. Illusionism jätkub. Näiteks võib Keskerakonna noortekogu värbamislehelt lugeda, et see on „Eesti kõige suurem ja mõjuvõimsam poliitiline noorteorganisatsioon“ ja et selle „tegude ja arvamusega arvestavad kõik suuremad parteid Eestis“. Tõesti või? Lisaks on selle noortekogu põhikirja punktis 8.3 sätestatud, et „18-aastaseks saamisel esitab Noortekogu liige ühe kalendriaasta jooksul avalduse Eesti Keskerakonda astumiseks“. Kui nii, siis kuidas seletada seda, et „mõjuvõimsast“ kogust on erakonna nimekirjas praegu vaid 227 alla 30aastast liiget?

Reformierakond astub sammu kaugemalegi, kui laseb oma noortekogul kuulutada: „Reforminoorte organisatsioon viib kokku noored, kes tahavad, et Eesti liiguks edasi, säiliks inimeste tegevusvabadus ning noortel oleks võimalused arenguks. Siia kuuluvad noored vanuses kuni 35 eluaastat. Meil on üle 5000 liikme erinevates noorte Reformi­klubides üle Eesti.“ Sama küsimus: milline hinne anda töö kvaliteedile, kui neist viiest tuhandest konverteerub erakonna liikmeks mikroskoopiline osa, sest noori liikmeid on Reformierakonna nimekirjas kõigest 161.

Erakondade tahtlik võõrandumine noortest põhjustab halbu tagajärgi mitmel suunal. Väikeste sammudega kasvab noore põlvkonna propagandistlik süüstamine, mida kahjuks vanem põlvkond (valijaskonna seni suurim ja aktiivseim rühm) võib ka uskuma jääda. Noored on ses muinasjutus laisad ega taha tööd teha, noorsoo hulgas valitseb kombelõtvus ja vohavad sõltuvused (nuti-, narko- jne), neil puudub rahvustunne ja nad keelduvad andmast oma panust rahvuse taastootmisse. Parteid küll pingutavad kõigest väest rahvastikupoliitikat teha, ent lapsi ikka ei sünni. Pahatihti kaasneb viimases küsimuses ka noorte (eriti naiste) avalik hurjutamine. Vabade valikute maailmas peletatakse sel moel noored eemale – ja mitte ainult ühiskonna­elust, vaid ka kodumaalt.

Nagu öeldud, mingit noori tabavat rahvastikupoliitikat ei saagi kujuneda erakondades, kus noori pole ja neist midagi ei teata. Aina küsitavam on, kas ja kuidas saab üldse selle poliitika­kujunduse usaldada erakondadele, kes oma demograafilise probleemiga ehk järelpõlve kasvatamisega kuidagi toime ei tule. Praegu on erakonnajuhid veel muretud ja kaitstud võitjad, ent bumerang võib tagasiteed juba alustanud olla. Kui kaua jaksavad aina kahaneva ja vananeva liikmeskonnaga erakonnad oma võimumonopoli säilitada ning kehtiva reeglistiku legitiimsust põhjendada? Kümnendi, ei enam. Igal juhul on aeg küps alustada erakonnajärgse Eesti demokraatialiku korra modelleerimisega, et erakondade kadumine rahvast üllatusena ei tabaks.