Alljärgnev polegi õige artikkel, vaid gonzo-reportaaž Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi juubeliprogrammist. Ei ole mul pakkuda veenvat argumentatsiooni ega põhjapanevat hinnangut, ei tagatoavestlustes välja peilitud saladusi ega ajaloolist ülevaadet institutsiooni arengust. See olekski enneaegne. EKKM on teatanud, et muuseumi päris juubelil 4. septembril tullakse pidulikult välja Evelyn Raudsepa ning Marten Esko koostatud mahuka tekstikogumikuga – ja ega sellise mäluklotsi abita polegi paslik EKKMi kahe aastakümne pikkuseid metamorfoose kiita või kritiseerida. Niisiis reportaaž. Siiruse ja sügavuse asemel kiirus ja vahetus – strateegiline pealiskaudsus, kui soovite. Ehk nagu toimetaja mulle soovitas – ärgu ma siis oma näituse­arvustuses kogu EKKMi ajalugu siin ka letti ladugu …

Lühiühendus segasummasuvilas

Üle-eelmise neljapäeva, 23. juuli õhtul olime elukaaslase Silviaga end EKKMi juubelinäituse „Miks kannad hõõruvad ja muid küsimusi“ avamiseks valmis sättinud – tundus nagu koht, kus tasub end näidata. Et meie perekondlikku delegatsiooni juhtis lõputute miks-küsimuste ikka jõudnud tütar Uma, pole ime, et kõik kontseptuaalne jäi peagi fookusest välja. Mõned põgusad vestlused ja üksildane aiatiir hiljem leidsin end Sigrid Viiru „Võltspuhkajatest“ jäänud erekollase seina ees, mis kaunistab EKKMi hoonet juba seitse aastat, mõelge! Seina oli täiendatud asendiplaani ja pika nimekirjaga. Esimeses tulbas olid uue näituse tööd, teises valik EKKMi kogudest ja viimases tööd, millest on järel vaid mõned tükid, justkui nõutud oma fragmentaarsuses. „Sina oled siin“ – teatas kollane sein. „Segasummasuvila,“ vastasin. „Aga miks on neid töid siin nii ohtralt, nii demokraatlikult, nii tasapaksult?“ küsis lapse kantseldamisest hangunud aju.

Kuratoorne lubatäht

Avamismelust jäi kõrva ka lubadus, et EKKM saab olema avatud ööpäev läbi. Mis – tuleb välja – on tõsi, aga õieti nagu pole ka. Kuna saateteksti, mille alusel näitust hinnata, lugesin alles paari päeva pärast, sigines minus illusoorne kujutelm öistest seiklustest EKKMi majas. Teevad vana head Michael Asherit, selge!¹ Aga asi polnud selles. EKKMi laiendatud kuratoorne tiim – Anita Kodanik, Brigit Arop, Evelyn Raudsepp, Jake Shepherd, Johannes Luik, Kadi Kesküla, Katariina Kesküla, Martin Kirsiste, Rasmus Einman, ja Yvette Bathgate –„keeras muuseumi kollektiivselt pahupidi näitusega EKKMi õuealal, et muuseum ei oleks ainult maja, vaid kasvaks sellest välja, voolates hoovi, peenardesse ja tänavatele”². Kujundajate Mari Möldre ja Margus Tammiku otsus kuhjata EKKMi aeda hulgaliselt rammusat värsket mulda – hoovi kerkinud mullahunnikud toimivad ka etiketaaži alustena –rekontseptualiseeris seni ehk veidi ebamäärasena mõjunud EKKMi kogukonnaaia ja teose, millele ei pea suurte tähtedega laubale kirjutama „Mina olen kunst!“. Meenub ka saksa skulptor Tobias Rehberger, kes on alates 1990. aastate lõpust teostanud rea avalikke aed-kunstiteoseid, komponeerides neid näiteks vene avangardilt laenatud printsiipide alusel.

Mina mind! / Tooda või sure!

Seoses näitusega „Miks kannad hõõruvad ja muid küsimusi“ liideti kontseptuaalse žestina EKKMi koguga ka muuseumi maja – sotsiaalne skulptuur, mis peaks nüüd ka ise teos olles hõlmama EKKMi kogusse kuuluvaid ülejäänud teoseid – kõlab nagu „mina mind!“ „Hukkunud Alpinisti hotellist“. Deklaratsioonidest sõltumata kuulub maja aadressil Kursi 5 ikka veel Tallinna linnavalitsusele. See, et 2025. aastal välja käidud viledate vekslite kohaselt on (millalgi üha kaugenevas tulevikus) oodata „hoone kapremonti ja lisahoone püstitamist“,³ võib kunagi saada game-changer’iks koguEKKMi omaalgatuslikule eetosele. Juhtugu see kas või kahekümne aasta pärast ajal, mil praegu EKKMis tegutsevad inimesed on ehk uute vastu vahetunud, on see kapitalistliku laienemissunduse dikteeritud saatuslik valik. Aga tagasiteed ei ole. Ehk nagu ühel ammusel plakatil kuulutas Valie Export Society: „Tooda või sure!“

10/15

Kui tuua välja näituse kunstnikud ja rühmitused – Alexei Gordin, Bogna Luiza Wiśniewska, Eric Andersen, Finnegan Shannon, Flo Kasearu, Herman Halliste, Mari Möldre & Margus Tammik, Marta Konovalov, Rait Lõhmus, Taavi Piibemann, Tallinna kaebekoor & Florian Wahl, Tellervo Kalleinen & Oliver Kochta-Kalleinen – teeb see kuraatorite ja kunstnike suhteks umbes kümme viieteistkümnele. Suhtarv on kaunis kõnekas. Aga millest see kõnelema peaks, ma täpselt ei tea. Või ehk sellest, et staar-kuraatori diktaatorliku visiooni asemel valib EKKM nüüd kogukondliku vennastumise. Näituse kontseptsiooni teksti on koostöös punutud rida lisaküsimusi, nagu näiteks „miks kannad hõõruvad ja noored päevalilled päikest jälitavad?, miks kannad hõõruvad ja kõik on koguaeg pooleli?, miks kannad hõõruvad ja kuidas leida tühjust taskust?, miks kannad hõõruvad ja enam dokki ei küsita?, miks kannad hõõruvad ja mida te veel sellelt muuseumilt küsiksite?“.

Lõpetuseks ka paar kõlavamat teost. Avaliku ruumi modelleerimise seisukohast on olulisimad taani Fluxuse klassiku Eric Anderseni „Kodanike jõul liikuv skulptuur – rändav müür“ (1985/2026) ja Flo Kasearu „Kohalike kaasamine“ (2026). Andersen nihestab eraldatusega tegelevat müüri kujundit ahvatledes möödujaid kaasa mängima. Samamoodi on kunstivälisele reaalsusele avatud Flo Kasearu vaskne pissimislava/fotosein, mis vandaalide tavapärase tegevuse, nurga taga põie tühjendamise kaastoimel uusi ekspressiivselt rohekaid värvinüansse omandab. Ja muidugi Florian Wahli dirigeerimisel Eestis juba teist korda läbi viidud Tellervo Kalleineni ja Oliver Kochta Kalleineni „Kaebekoor“, mille video „Ei saa!“ mõjub muide eriti veenvalt ööpimeduses. Inimesi koori­lauluks innustanud väikesed viginad töötavad absurdi vabastavalt: „No öelge, miks me ei nuta bensiini?“

EKKMi ajaloos pole olnud just liiga palju projekte, mis suhestuks krundi industriaalse minevikuga, kuigi ka Stalkeri tsooni markeerinud Kultuurikatla korsten filmi jaoks teostatud kirjaga „UN“ asub kiviviske kaugusel. Meenub inglise 1980. aastate alguse karikatuur väikese poisi ja tema isaga, kes sirutab käe silmapiiril tossavate tehaste suunas ja ütleb: „Vaata pojake, kui sina kord suureks saad, on siin kõikjal vaid kunsti­galeriid …“ Terve plejaad praegu neljakümnendate alguses olulisi eesti kunstnikke on nullindate lõpus siin Neeme Külma ja Marco Laimre taktikepi all möllates saanud elutähtsaid impulsse, mida nutikus programmivalikul nooremate jaoks enam kunagi tagasi ei too. Millalgi 2010. aastate keskel, kui EKKMis tihu tihu järgi Köler Prize’e välja jagati ja näitused muutusid enesekolonisatsiooni protsessis üha kunsthalle’likumaks, kippus EKKMi eetos korraks kaduma minema. Aga EKKM on enamat kui muuseum, see on ka tätokas Marco Laimre õlal.