Suvi ja Pärnu, kes neid suudaks lahuta. Kes läheb randa, kes metsa, kes õlut jooma, kes purjetama – mõni mees Ruhnu, teine Kihnu, kolmas ehk jõuab Liivi randa ja Riia linnagi. Aga see, kes jääb merehaigeks enne merele minekut lahtist vett või suurt rahvahulka silmitsedes, saab minna Pärnu jahisadama purjekakuuri teatrisse, kus räägitakse elust enesest, pakutakse äratundmise mõnu ja sõpruskonda, kuhu tahaks isegi kuuluda. See koht võib kenasti välja kanda kogukonnateatri, kus unustada suvepealinna melu. Ja Pärnu suvine kergus sobib suveteatri meelelaadiga.
Purjekakuur on lihtne koht oma lihtsa nurgalavaga. Teater on siin kui puuküürnik. Tegelikult on see paik, kus suvel hoitakse väikesi purjekaid, Optimiste. Ja teatrioptimismi näib jaguvat nii Pärnu Suveteatri tegijatel kui ka vaatajatel. Juba kümme aastat on see kooslus püsinud Tiit Palu ja Sepo Seemani perekonna entusiasmil. Üks sõpruskond on leidnud endale toreda koosolemise vormi: teha kodulinnas asja, mida nad armastavad, ja võtta vahetevahel kampa mõni sõber väljastpoolt siseringi, et värsket verd ja särtsu juurde saada. Eelmise aasta sõber oli Mihkel Raud. Pärnu Suveteatris on mänginud Guido Kangur ja Jaan Rekkor. Selle aasta sõber on Marika Barabanštšikova, kelle Tiit Palu esietendusel käevangus lavale eskortis. Piret Laurimaal kui pereliikmel tuli iseseisvalt lavabarjäär ületada, et hakata mängima kummalise pealkirjaga lugu „Patsid tuules“, mis tõi meelde Mihkel Muti „Hiired tuules“ ja kaugemast kihistusest „Tuulest viidud“. Aga polnud oodata ei kultuuri- ega armastuslugu. Hoopis morbiidsem teema – vanadus – ähvardab vaatajat.
Lea Tormis pajatas kord malbelt, kui oluline on vaatajale tema oma põlvkonna näitleja, kellega jagada ühist aega: oled näinud tema nooreea rolle, elanud laval läbi terve elukaare ja vananed koos. No ei mõistnud ma seda juttu. Kolmkümmend aastat hiljem hakkab midagi koitma: need on ühised mälestused, ühine aegruum, mis toidab meie omailma. Niisiis, „vanatargana“ asun hindama minust kümme ja rohkem aastat nooremate näitlejate vananemise „diskursust“, et aru saada, kas ja kuidas meie omailmad kokku kõlavad.
Esimesed „Patside“ stseenid tõid meelde Eestis festivalil nähtud Alvis Hermanise „Pika elu“, kus vanurite rollis noored näitlejad. Aga kui lätlaste „Pikk elu“ oma aega andva kulgemisega kompab nooruse-vanaduse telge sügavuti, siis eestlastel on teine plaan – naerdes ja naerutades vanaks saada. Ka lava on teises võtmes. Kui lätlased olid sisustanud hästi detailitäpse korteri, siis eestlaste püüne on kui naivistlik piltpostkaart. Ja selles lapselik-rõõmsas meeleolus kulgeb kogu mäng. Muidugi on võimalused eri kaaluga. Pärnu purjekakuuri ei võrdle Riia Uue teatriga, eesmärkki teine. Võrdlus vupsas sisse seetõttu, et Marika Barabanštšikova ja Piret Laurimaa pole vananemismaratoni stardijoonele veel jõudnudki, pigem võivad teemat tunda oma ema-isa eluteelt.
Karakteritegu on näitleja tööriist. Parukad pähe ja kleidid selga, kübaratest-prossidest rääkimata, ning triksis-traksis olekuga Õnne ja Virge on valmis publikut naerutama. Nad on kui kaks Mary Poppinsit – anna vihmavari ja kohe tõusevad lendu. Piret Laurimaa Õnne on asjalikum, tänapäevaga unisoonis ja juhib mängu. Marika Barabanštšikova Virge on rohkem tuulest viidud ja pea pilvedes. Või hoopis hõljub mälestustes, album on tal igatahes käeulatuses, kui mäng algab. Pakun, et naised laval võiksid olla umbes seitsmekümne tuuris, nad ei räägi jutte, mis viiekümneselt mõttes. Nad on oma maailmas veidi koomilised, aga ei kurvasta ega vingu, esietendusel kihistavad isegi rohkem, kui seenioril kombeks.
Ent õhus oli tunda ka õrna üksinduse vaibi. Mehed naiste ellu ei puutu. Aga õnneks on neil kahe peale võtta üks kuldsete kätega meistrimees. Kui Sepo Seeman Kiidjärvele läheb, pärandab ta abimees Viktori rolli oma pojale Oskarile (kahjuks nägemata), nii et perekondlik tasakaal Pärnu Suveteatris jääb püsima. Seda sorti meistrimees oskab kõiki töid: talle oleks käkitegu peedist pesumasin teha. Pesukausist muruniitjat olen ise ERMi näitusel näinud. Sedapuhku teeb Viktor pesukausist interneti ja esineb ka konferansjeena, naiste etteasteid välja kuulutades. Sepo Seeman trikke ei tee, on laval vaoshoitum kui elus. Lavastus on üles ehitatud sketšidena: naised räägivad oma juhtumistest, võttes eeskujuks moodsa aja juutuuberid. Vahepeal nad „unustavad“ publiku ja elavad oma lõbusat elu, koomika pealt kokku hoidmata. Muusikaline mõõde on lavastuses samuti omal kohal – Olavi Kõrre kitarri ja lauluga toetab helget atmosfääri. Ja publik lustib. Suvi ju. Mis sest, et ukse taga sajab paduvihma.
Ega teater pea sunnitöö olema, kuulutas Paul Pinna, kui Ants Lauteri nõudlik vaim talle närvidele hakkas käima. Suveteater pole sunnitöö, seda on Pärnus tunda. Selle sõna ja muusikaga vahelduva elupiltide rea on kirjutanud ja lavastanud Tiit Palu. Pärnu Suveteater on pereteater, ühtlasi ka Tiit Palu autoriteater: vahel kirjanduslikust materjalist tõukunud, aga üha rohkem elu enese poole kaldu. Alustati 2016. aastal lavastusega „Klarissa kirjad“. Sellest on valminud ka kuuldemängu versioon (2018). „Patside“ esietenduse järel sai teada, et „Klarissa kirjad“ on kutsutud Torontosse Eesti Keskuse avamisele tänavu 20. augustil. Seetõttu ärkab lavastus uuele elule. Enne Kanadasse sõitu mängitakse „Klarissa kirju“ kolmel augustiõhtul Pärnu Suveteatri laval. Üks ring oleks nagu täis saanud. Dokumentaalsus laval on olnud ikka köitev, nagu see armastuslugu kirjades, millega nad oma teatritegu Pärnus alustasid. Just seda laadi elukirju tahaks veel lugeda koos Pärnu Suveteatriga.
Ehk oleks sellesse vananemise intermeediumisse ka rohkem isiklikke läbielamisi oodanud. Miks naised seda vananemist nii väga üle elavad. Sa oled järsku vabaks saanud, ei pea enam kellelegi meeldima või meele järele olema. Hoidku jumal ainult head tervist! Aga ju on ilusatel naistel vahel vaja patse tuulutada ning natuke naerda ja kurvastada, et iseendaga kokku saada ja vananemisele trääsa näidata. Aga seda, et vanadus on nüüdseks pagendatud 90aastaste pärusmaale, tõestas suurepäraselt Marika Barabanštšikova. Tema 50. sünnipäeva üks juubeliroll oli preili Julie, kelle Strindberg 25aastaseks mõelnud. Ei mõjunud Barabanštšikova seejuures sugugi grotesksena, täitsa uskusin tema süütusesse, oli noor ja võimukas, mitte mingi geront.
Nii et vananemise „diskursust“ mul selles seltskonnas läbida ei õnnestunud. Pigem oli see kui kokkusaamine nooremate sõpradega, kes võiksid sinu unustamisi respekteerida ja mäletamisi hinnata. Seda ühise aja sleppi hindan Pärnu Suveteatri tegemises.
