Mõni aeg tagasi sattusin sõbraga vaidlema sõna „tehisaru“ üle. Tema kasutas seda nii, nagu seda on tänapäeval hakatud kasutama, mina ulmekirjanduse austajana aga kurvastasin, et Ränioru tehnokraadid on oma slop’i-tootjatega selle sõna ära lörtsinud. Ennemuiste tähendas „tehisaru“ (artificial intelligence) iselaadi küberneetilist entiteeti või inimese ehitatud süsteemi, mis suudab iseseisvalt mõelda. Loomulikult on tegu väljamõeldisega, ent küsimused selle üle, kas niisugune olem on elus, olid põnevad, provokatiivsed ja tekitasid kõikvõimalikke filosoofilisi ja eetilisi mõttemänge. Tegemist oli millegagi, mis avardas ja ergastas. Tänapäeval kasutatakse sedasama õhinat ära, et inimestele pähe määrida hallutsineerivaid plagiaadimasinaid.

Sõber tõi välja, et sõnade tähendus muutub ajas ning et niisugust tehisaru, mida mina silmas pean, ei ole ega saagi põhimõtteliselt olemas olla. See võib ju nii olla, aga seda olulisem on sel juhul küsimus, mismoodi me nende olematute olenditega läbi käime. Fiktsioonid ja väljamõeldised on inimeste elu alati kultuurisõlteliselt mõjutanud. Kui Isaac Asimov mõtles neljakümnendatel välja oma kolm kuulsat robootika seadust, huvitas teda ennekõike see, kuidas hoida loogiliselt ära tehisarude mäss või ülestõus. Ent kui mõni aeg hiljem jäi animistlikus Jaapanis Osamu Tezukale kõrvu sõnapaar „robootika seadused“, pidas tema iseenesestmõistetavaks, et tegemist on seadustega, mis annavad robotitele õigusi juurde ja tagavad tehisolendite emantsipatsiooni.

Olen tähele pannud, et aeg-ajalt võib siin-seal kohata suhtumist, et fiktsionaalsus on kirjanduses midagi taunimisväärset või teisejärgulist. Meelelahutuslikku. Vähe sellest, et raamatus on sündmusi, mille kogemise võib nendest lugejale ette rääkimisega ära rikkuda, on ka teose tegelased täiesti välja mõeldud! Ei, hea romaan oleks justkui selline, kus räägitakse mingil kõrgendatud viisil päris elust. Parimal juhul tähendab see, et autor on korrastanud oma tunde- ja mõttevoo esteetiliseks tervikuks ning proovinud siis laetud keele ja kujundite abil oma maailmanägemise viisi lugejale edasi anda. See protsess on korraga avalik ja üksildane. Kõik autori kõhklused, küsimused ja läbielamised lähendavad teda lugejale, kes on sunnitud raamatut lugedes tõdema, et tunneb end tegelikult umbes samamoodi. Tulemus on autentne – raamatul on n-ö tõepõhi all.

Kuid niiviisi läheb midagi ääretult olulist kaduma. Ja mitte ainult kirjanduses. Kui Christopher Nolan otsustas „Odüsseias“ minna demüstifikatsiooni teed ja rookis oma tõlgendusest humanistlikult välja peaaegu kõik üleloomulikud elemendid, mis vähegi võimalik, tundus see mulle nagu endale jalga tulistamine. Kui vaieldakse juba Homerose olemasolugi üle, siis milleks muuta tema lood nii ratsionaalseks? Loomulikult tuleb klassikat üha uuesti ja uuesti ümber teha (see käib paratamatult klassika juurde), kuid Nolani muljetavaldavas filmis on jäetud palju võimalusi kasutamata. Uus „Odüsseia“ ei suhestu Kreeka jumalate kosmose või metafüüsikaga. Režissööri pole näiteks huvitanud, millised ontoloogilised eeldused kehtivad maailmas, kus Poseidon võibki päriselt Vahemere ökosüsteemi mõjutada ning tema soosingu puudumine jätabki laevad hätta. Ka Ateena taandamine traumameta­fooriks on minu meelest märk sellise lähenemise piiratusest.

Lisaks kõigele muule on fiktsiooni mõte avardada kujutlusvõimet ja tuua seeläbi tagasi lumm maailma südamesse. Müütilisi olendeid, isegi kui oleme nad ise välja mõelnud, ei tohiks alahinnata: neilgi on oma väärikus. Fiktsionaalseid tegelasi, eriti selliseid, keda polegi justkui olemas, võiks austada. Võimatu tehnoloogia eesmärk pole Räniorus realiseeruda. Unenägu pole midagi sellist, mis peaks ärgates tegelikkuseks osutuma. Pidagem silmas ka väljamõeldud olendite väärikust, olgu nood siis jumalad, robotid, lummutised või midagi hoopis muud.