Ärkasin „Valga Hot Shortsi“ järgsel esmaspäeval üles tundega, et maailm on sinine. See polnud selline tavaline sinise esmaspäeva tunne, vaid päriselt ka. Kuidagi kosmogoonselt sinine. Tõnis Vindi graafika ja varase ulme võtmes, taustaks Sven Grünbergi muusika. Ürgmuna on koorunud, kase sinaka kumaga lillakaspruun vari vastasmaja katusel, asfaldi sinkjashall. Vihmast jäänud laigud kiirgavad asuuri. Kodulinn pole enam sama. Ja ongi hea. Peas kaikus sõna „Raketa“, otsmikul haamerdasid pärast sügavat und pinnale kerkinud teemad: ema, loodus, emake maa, elu, surm, kogukond, kosmos, alternatiivajalugu. Millegipärast ka Maarja Magdaleena.¹ Midagi seal Valgas igatahes juhtus, juba kolmandat korda toimunud lühifilmide festivalil „Valga Hot Shorts“. Püüan lühidalt kirjeldada festivali tausta, filmivalikut ja mind puudutanud teemasid. Linnaruumikogemust, mustlasparunite lugusid, majade sosinat ja seda üldplaanis sürri kaksiklinna üks artikkel muidugi edasi anda ei suuda. Tuleb ise kohale minna – loodan, et „Valga Hot Shortsi“ traditsioon on Valgas jäädavalt kanda kinnitanud.

Eraldusjooned piirilinnas

Seekordsel „Valga Hot Shortsil“ mõtestati isiklike, kogukondlike ja üleilmsete probleemide piire. Eelnenud aastate kohanemiskunstide ja ellujäämistaktikate järel väga sobilik peatükk. Seansse näidati 1976. aastal ehitatud kino Säde ruumides. Paratamatult meenus Haapsalu HÕFF – väikelinna festival on nähtus, mida peab ise kogema, ja heal juhul mitu päeva järjest. Sama lugu „Hungerburgi“ ja Narva-Jõesuuga, küllap ka „Station Narvaga“. Usk helgemasse-valgemasse, pealinnast eemal õitsevasse kodumaasse, eks ole. Festivali ühe korraldaja Johannes Lõhmuse sõnul tuleks Eestile üldiselt kasuks Tallinnast ja Tartust võimalikult palju eemal viibida. Väikelinna võlusid tõid esile ka arhitektuuriresidentuuri Vares vedajad: Valga ruumiline küllus pakub tegutsemisruumi mittekasumlikule ja eksperimentaalsele tegevusele. Kirjutan nendele mõtetele täielikult alla.

Festivalil oli esindatud neli teema­plokki: „Piiride tajumine“, „Lendav tsirkus“, „Väljakutse vastu võetud“ ja „Ürgkaos“. Kokku 27 teost. Teisele päevale panid punkti üheksa Aki Kaurismäki lühifilmi. Näha sai ka kuut Silver Õuna kureeritud õpitoas valminud noortefilmi ja kogu linnale avatud tasuta perefilmide seanssi. Teemaplokid olid nii head, et ei oskagi midagi lisada, ent tasub välja tuua küsimused, mida režissöörid lühifilmide nõudlikus žanris käsitlesid. Mis on inimese roll siin ilmas? Kust tuleb paha ja raha ülemvõim? Kust jookseb inimliku kannatuse piir? Kust leida soojust, lähedust? Mis meist inimkonnana saab? Eriti teravalt kerkisid need suured ja olulised küsimused noorteseansil. Püsivalt jõudis vaatajani hirm Tiktoki tuleviku, digidüstoopia ja pideva ühenduses oleku tegeliku hinna (vabaduse ja vaba aja kadu) ees. Surmahirm saadab inimest niikuinii.

Jäin mõtlema, mis paneb inimese liikuma ja kas olemegi jõudnud matriarhaati. Kust algab ja kus lõpeb kõik ehk mis on lõppeks ilus ja hea? Juhtumisi lugesin (mõnusalt pikas) Tallinn-Valga rongis Juri Lotmani „Filmisemiootikat“ ja sealt veel üks äärmiselt lihtne, ent kasulik mõte kategoriseerimise kohta: filmid jagunevad keelelt visuaali-, teksti- ja muusikakeskseteks.² Teksti struktureerimiseks lõin seose, küllap meelevaldse: tugeva visuaaliga eristusid lühifilmid, kus fookus näis olevat kõikvõimsal loodusel; isiklikku, sageli ema või ajaloosündmustega seotud lugu edastasid tekstipõhised teosed ja (äreva) muusika taustal rullus lahti üksiku(te) linlas(t)e lugu.

Süžee kannab

Ei saa üle ega ümber, et VHSi jälgis kõrvalt – kord keevalise, kord malbema ilmega – naisenägu. Väga mitmes filmis jäid süžee verstapostid – kaose järel korra loomine või pidev kontroll, aga ka lõppsõna – nais(t)e kanda. Näiteks võib tuua Ungaris kõik õudused üle elanud naised („Tuul“³) või Ghibli-stiilis animatsiooni veelainetes hirmutavad naised-emad („Jumal on häbelik“⁴) – laiemalt meenus tõsiasi, et meil kõigil on (olnud) ema. Isegi Iisraeli-Palestiina konflikti ummikus tuleb pojal vastu võtta kõne ühelt murelikult emalt, kes uurib, kas poiss sai üle piiri või miks ta sabati ajal tööd teeb (Prantsusmaa-Palestiina koostöös valminud „Üks Jaffa apelsin“⁵). Suurte ajaloosündmuste taustal vältavad väikesed tragöödiad – ja mis oleks hullem kui see, et ema enam pole? Tundliku tõlgenduse laulva revolutsiooni aegses eufoorias unustusse vajunud isiklikest kaotustest esitas Säde Sibul filmis „Üks päev või päev üks“ (2025). Peale isikliku loo võimaldab lühifilm eksperimenteerida alternatiivajalooga, mida kinnitasid Matiias Viiking Ojaveski „Terroriseerivad tiivulised“ (2026) ja Quentin Milleri „Koki, tšau“⁶. Viimases saab Jugoslaaviat 35 aastat valitsenud Josip Broz Titost pildi tema papagoi vaatepunktist. Filmi innovaatilisust arhiivimaterjaliga ümberkäimisel hindas äramärkimisega ka žürii koosseisus eesti filmitegija Anna Hints, läti operaator Toms Šķēle ja leedu filmikuraator Ona Kotryna Dikavičiūtė. Just ajaloo puhul jäin mõtlema filmi usutavuse küsimusele.⁷ Lühike formaat seab oma piirid, ent mitu korda ununes, et tegu on mängumaailma, lavastatud looga. Eriti hästi õnnestus see tugevalt loopõhiste teoste puhul, kus süžee pingestas ja haaras kaasa. Siinkohal võiks veel noorte programmist välja tuua Kaur Halliku „Kahetsuse sammud“ (näri või küüned ära, on seal pimeduses keegi?) ja Leedu-Norra koostöös valminud filmi „Sujip“⁸. VHSil käinu teab nüüd, kuidas on bosnia keeles „anna mulle andeks“ (zao mi) ja miks on see nii oluline.

Eelneva põhjal võib öelda, et hästi läbi mõeldud süžee kõnetab, vähemalt siinkirjutajat. See aga eeldab, et filmis otsitakse lugu (tugeva stsenaariumiga lugu jõuab vaatajani kõige lihtsamini). Aga alati ei otsita. Visuaal ja heli võivad raputada sama võimsalt, isegi kui seda sensatsiooni sõnadega kirjeldada on raske. Ühtlasi ei tähenda see, et mainitud teostes oleksid muusika või visuaal olnud kuidagi vähem tähtsad.

Video Home System ja techno

Esimesena mõtlesin festivali lühendit nähes (loomulikult, loogiliselt) videokassettidele. Mõnus nostalgialaks. Samalaadse emotsiooni lõi Ieva Ozoliņa „Memme portree“⁹, mis valmis Riias Baltic Analog Labi töötoas ja võeti üles Kodak Ektachrome’i 16 mm slaidfilmile. Vaataja näeb Ieva vanaema hoidiseid tegemas, kasvuhoones askeldamas, igal pool kasvab midagi, loodus kõneleb täiel jõul. Suve raugemise ja viljapuude mahlaste toonide taustal, mis analoogtehnikas mõjuvad eriti mahedalt. Ka Francisca Alarcão „Nabas“¹⁰ kõnelesid enim filmi toonid, olgugi et lugu ise (ema ja lapse vahelise sideme lõhkumine?) jäi pisut ebaselgeks. Eesti filmidest võlus visuaaliga Silvia Lorenzi „Numbrituba“ (2025), mis filmiti Lasnamäel Mahtra Hostelis. Inimesed on suurlinnas üksi ja ootustest väsinud, aga selles kõiges on rauget nostalgiat, suletud uste taga sündinud stoilist ilu. Ühtlasi on Elina Reinold lihtsalt imeline näitleja ja küll on tore, et ta lühifilmides kaasa teeb (meenus Elis Rumma „Viivis“¹¹, kus Reinold kehastab raamatukoguhoidjat). Visuaal domineeris ka Priit Pärna käe all õppinud ja praegu Californias tegutseva Nata Metlukhi „Vabas ajas“¹², kus peategelane on kogu aeg kättesaadav, see ajab hulluks, kõik jääb korduma, aja mõiste on suhteline, üksindus süvendab ärevust, tähelepanu on null. Jooksuring aitab? Looda vaid … Väikeses ruumis (korteris/hostelitoas/kontoris jne) saab õhk otsa, tuleb lämbumine peale, aga suures ruumis (linnas) saab pidevus otsa, pole pidepunkti. Ja mis helid seda pidetust saadavad? Techno-biidid, mis ei üllata. Islandi pulmafilmis „Üks ilus päev“¹³ (see pole nii ilus) mängib taustal ärevust üles kruttiv tümm, mille nautimiseks tuleb peokangelastel korralikult kokaiini teha. Üks apokalüpsis järgneb teisele. Linn näib VHSi filmides üks paras mindfuck. Keegi ei taha endaga tahtlikult kimpus olla, aga alati pole kaaslast, kelle najal leebuda – kogukonna, läheduseta võibki tunduda, et (linna)elu on pidevas korduses, ussiaugus, animatsiooni keerises. Lausa brutaalsed mõõtmed võtab urbanistlik olelusvõitlus LAVi ja Prantsusmaa koostöös valminud filmis „Raisakotkad“¹⁴, kus puksiirifirmad sõdivad autoõnnetusse sattunud kundede pärast, taustal taas techno. Jääb üle küsida: mida kõike ollakse valmis raha nimel tegema? Kogu selle hulluse taustal tõusevad väikeste kohtade, näiteks Valga võlud eriliselt esile. Linnaruum ja selles valitsev vaikus – nii tervendav, ootamatu, hea –toovad vaataja reaalsusesse tagasi. Ja ega üks hea reivipidu halba tee. Reiv reiviks, VHSil kõlas ka kosmilist muusikat, läti rahvalaulu (ja kohe mitu korda, seal Lätis toimub praegu midagi rahvalauluga), publiku tõmbasid käima Kaurismäki muusikavideod Leningrad Cowboysile ja lõpupeol mängis laivmuusikat ansambel Käsi. Lammutamisotsuse saanud hotelli Säde sobinuks kindlasti ka mõni Lauri Lesta ruumiline heliteos.

Lõpusõnad

See oli vaid lühike ülevaade teksti, visuaali ja heli kategoorias meelde jäänud filmidest. VHS pakkus teisele vaatajale kindlasti teistmoodi kogemust. Nagu ikka. Aga kunstis on ju oluline see, mis vaatajat kõnetab, ärritab, temas mingigi emotsiooni tekitab, kas pole? 

Rääkides emotsioonidest: ma tean küll, miks sinine värv mind artikli alguses painas. VHSi peaauhinna, Lõkke grand prix’ pälvisid juba mainitud „Terroriseerivad tiivulised“. See on psühhedeelne uurimus ühe linnuliigi domineerimisest pealinnas, aga peaasjalikult siiski Loksal, ning küsimus, kust see kõik tuli, kust see alguse sai, ketras peas, valitses vaatevälja. Sest neid tiivulisi terroriseerijaid, kelle nime ei tahagi nimetada, näeb tõepoolest igal pool. Ja koht, kus üks lind lendab, on teadupoolest taevas, enamasti. Või siis vesi, mille kohal ta lendab. Ja taevas ja vesi on ikka … sinised. Enamasti. Loodetavasti.

Vihmajärgsel selgel hommikul kohtume, järgmise aasta VHSil niikuinii. Seniks aga: elagu (lühi)filmikunst! Ja üks Fernando Pessoa luuletus (Ain Kaalepi tõlkes), mida hea mitu aastat tagasi lugedes mõtlesin, et peaks ikka maale ära kolima. Aga äkki hoopis Valgamaale?

Nii palju, kui maa pealt võib näha,

        näen mina oma külast.

Kõiksust . . .

Selleks on mu küla niisama suur

        kui mis tahes maa,

sest mina olen seda kasvu kui mu

        nägemine

ja mitte seda kasvu, kui pikk ma olen . . .

–       

Linnades elu on väiksem

kui siin minu majas selle künka serval.

Linnades panevad suured majad

        vaate kinni,

peidavad silmapiiri ära, tõukavad

meie pilgu eemale tervest taevast,

teevad meid väikseks, sest me küünime         ainult selleni, mis

meie silmad võivad anda,

ja teevad meid vaeseks, sest

        meie ainuke rikkus on näha.