Mul oli rõõm kogeda uhiuut festivali, esimest (aga kindlasti mitte viimast) korda korraldatud „Tartu Punchi“. Festival oli jaotatud kahele päevale ning kui välja arvata linnaprogramm, mille raames oli kuus tasuta kontserti linna peal, toimus see algusest lõpuni Tartu lauluväljakul.

Kui reedel festivalile jõuan, on pidu juba ammu täistuuridel käima tõmmatud. Saabume DJ ja mu lavakaaslase Mia-Stella Aaslaiuga lauluväljakule Baxter Dury ajaks, kahjuks on kuulamata jäänud Sadu, Maria Kallastu, Fonda, Rita Ray ja Eklektika. Justkui meie karistamiseks hakkab lava ette jõudmise hetkel vihma nagu oavarrest kallama. Dury on sellegipoolest äge ning kui publikus ringi vaadata, ei ole me oma arvamusega üksi. Pärast itsitame selle üle, kui väga rahvas õhuliselt kerge tantsumuusika üle rõõmu tundis ja kuidas keset vihma päikselise naeratusega ringi kargas, kuigi Dury ei teinud laval otseselt midagi peale ringi kõndimise. Isegi laulusõnu kuulsime tema suust esimest korda alles poole seti pealt. Nendime, et kui hea tantsumuusika on ükskord juba valmis tehtud, siis polegi seda enam vaja ise esitada, võib lihtsalt lavamuusikute kõrvalt hüüda rahvale „Käed üles ja hüpake!“ ja rahvas kuulab sõna, kui rütm on piisavalt hea.

Järgmiseks astub lavale meie mõlema suur lemmik Holy Motors, keda kuulame räästa alt, kuna vihma kallab ikka veel. Muusika kostab isegi distantsil asuvalt Paavli.Live’i lavalt väga ehedalt ja võimsalt ning veedame mõnusad viis minutit arutades, kui hästi on festivali korraldajad välja mõelnud sealsed akustilised lahendused. Nimelt on võrdlemisi väikesele alale mahutatud tervelt kolm eraldi lava: Paavli.Live’i lava laulukaarest vasakul, Red Bulli DJ-lava festivaliväravas kohe sissepääsu juures, ja Punch Clubi pealava, mis asub otse laulu­kaare ees, lisaks ka toidu- ja joogibussid, fännikaubatelgid, Piletitasku jutuala ja veel palju muud. Ometi pealava ees seistes meid näiteks DJ-laval mängitav muusika ei häirinud. Veel panen tähele, et erinevalt teistest festivalidest, kus olen viimasel ajal käinud, ei ole muusika liiga vali. Siiski panen igaks juhuks kõrvatropid kõrva (väga oluline!), Miat muusika ei häiri. Niimoodi arutades silmame muusikust sõpra Heleenyumi, kes astus üles hommikupoolikul „Tartu Punchi“ linnaprogrammis. Kõik sama päeva linnakontserdid olid vihmaohu tõttu liigutatud Tasku keskuse fuajeesse, Heleenyumi sõnul oli heli väga hea, aga kuulajaid kahjuks vähe. Nendime, et ilmselt on tegu linnaprogrammi veits nigela reklaamiga ning et arvatavasti on kõik potentsiaalsed kuulajad laululava ees.

Holy Motorsi lõpu ja Mihkel Kuuse seti alguse ajal otsustame kostitada ennast vihma lõppemise puhul kiire poeskäiguga ning jõuame tagasi Briti bändi Adult DVD ajaks. Muusika on imeline, rahvas tatsub ringi ja karjub ning laval tavalistes riietes (T-särgid ja teksad) ringi õõtsuvad noormehed esitavad vaatamata bändi pohhuistlikule kuvandile väga ägedalt ja keskendunult elektroonilist, veidi tumedat krutskitega repertuaari. Leian endale suveks uue lemmiku ja kuulan laulu „Bill Murray“ järgmised kaks nädalat korduvalt. Rõõmsad, et iga senine muusik on midagi uut ja huvitavat pakkunud, jõuab meie järjest täienev bande (mina, Mia ja nüüd ka Adult DVD publikust leitud sõber Rute) vahetult enne eesti muusiku EiKi lavale astumist taas pealava ette. Päike on pilve tagant välja tulnud, justkui selle tähistamiseks kargab EiK lavale maailma kõige suurema naeratuse, entusiasmi ja … tamburiiniga. Tamburiini kuuleb kahjuks ainult täpselt lava ees seistes, aga visuaalselt on see äge. Eelmise artistiga võrreldes on melanhoolse teksti, kuid päikselise lavapresentsi ja ilmega EiK nagu öö ja päev, aga kõik sobib imehästi. Oma joovastunud oleku ja professionaalsusega rõõmustab ta lava ette kogunenud publikut ja kaasa karjutakse peaaegu iga loo refrääni. Mind rõõmustab, et isegi nii suurtel festivalidel on rahva ja artisti suhtlus mõnikord sama ehe kui mõnel tibatillukesel garaažikontserdil, kus publik koosneb ainult muusiku kolmest kõige lähedasemast sõbrast. Süda soe heast muusikast ja toredatest esinejatest, otsustan, et nüüd on mulle tänaseks küll.

Uus päev. Jookseme festivali väravast sisse, trügime läbi katuse alla kogunenud rahvasummast ja mäest alla pealava juurde, kus Tommy Cash on juba alustanud oma helkurvesti ja -seelikuga entusiastlikku ja übervalju tunni­ajast setti (kahjuks jäi nägemata, kuidas ta prügiautoga lava ette sõitis). Õõtsume Miaga tümpsu järgi siia-sinna, naerame kelmikate visuaalide üle ja kui Cash nalja teeb, piidleme üürgavat ja tõuklevat rahvamassi meist veidi allpool ja peame plaani, kuidas kunagi ise nii hästi rahvast kontrollida. Viimase lauluna esitab Cash Eurovisioni-loo „Espresso macchiato“. Rahvas üürgab kaasa.

Kohtume Miaga taas Paavli.Live’i lava ees Briti-Eesti bändi Night Tapes kontserdil. Rahval on nüüd huvitavalt pehme ja unelev meeleolu, mis on kooskõlas eestlannast vokalisti Iiris Vesiku nõiduslike, hüpnotiseerivate vokaalide ja õrna mängleva lavaolekuga.

Veidi enne Night Tapesi lõppu tõmban Mia endaga kaasa ja keksin tagasi pealava ette, kuhu rahvamassid on juba kogunema hakanud. Nimelt on aeg (minu meelest) õhtu põhisündmuse käes: Eesti bänd HU? teeb selle suve ainsa laivesinemise. Päike paistab, Rute jagab muljeid Night Tapesist ja nendib, et tema arvates oli see õhtu nael ja üleüldse artistliku oleku tipp, mina valmistun oma lemmikartisti kuulama ja võtan tähtsa sündmuse puhul isegi kõrvatropid kõrvast. Ja siis see algab. Lavale astub HU? oma täies hiilguses – mis tähendab lihtsaid, kuid efektseid riideid ja üdini ausat olekut. Alates esimesest laulust (loomulikult „Absoluutselt“) karjun koos kaaslastega iga sõna kaasa, vahepeal vist isegi valjemini kui elektrooniliselt võimendatud vokalist Hannaliisa Uusma. Kolmanda loo ajal („Sa meeldid mulle“) tulevad lapsepõlve­iidoleid esinemas nähes isegi pisarad silma. Näen enda ümber suurt rahvamassi: endast palju vanemaid inimesi, aga rohkelt ka endasuguseid varajastes kahekümnendates noorukeid, kes on ilmselt kasvanud Uusma hääle lummuses. Kõik vaatavad joovastunud naeratusega lava poole, ümisevad või laulavad laule kaasa ja pühivad silmast pisaraid. Kontsert tundub tunnist ajast palju lühem ning selle lõppedes tunnen, et oleksin valmis andma endast kõik, et HU?d veel kunagi laval näha. Pean suurest tänutundest lausa korra lava ette pingile maha istuma ja nähtut seedima. Tunnen, et olen maailma kõige õnnelikum inimene.

Kuni ma hinge tõmban, läheb minu järjest täienev kaaskond Paavli.Live’i lava ette mulle juba tuttavat lemmikut GØK2 kuulama. Muusika kõlab isegi distantsilt imeline: see on raju ja kütab rahva üles. Näen hiljem videotelt, et mitu inimest said isegi rahval surfata. Keset juubeldusi ja karme kitarririffe panen korra silma kinni ja naudin festivalidele omast sulnist-heakõlalist meeleolu. Küll on hea, et „Tartu Punch“ tehti. Energiat andvat, aga siiski rahulikku tantsumuusikat esindava HU? ja õhtu viimase artisti Viagra Boysi vahele on GØK2 ainus õige valik, kuna pealava ette naastes on rahvamass palju higisem ja metsikumate nägudega kui enne.

Aeg õhtu viimaseks ja mõnede andmete järgi ka suurimaks artistiks: Tartu festivalile ning ka omaenda Euroopa tuurile paneb punkti Viagra Boys. Leian taas oma grupi ja jään seisma lavast veidi kaugemale: õhtupimeduse saabudes on ilmunud kohale rohkem inimesi, kui seni festivalialal näinud olen, ja paistab, et lava ees läheb kitsaks. Kuulen mööda­minnes ühelt noorukilt, et ta hüppas salakohas üle aia, et oma lemmikartisti kuulama tulla. Ilmselt on lisandunud mõned sellised hulljulged ja ka need, kes tulid piletiga ainult Viagra Boysi kuulama.

Keset sähvivat valgusteatrit ja rahva mäslemist tuleb lavale kuulus postpungibänd vokalist Sebastian Murphyga, kes pärast ühe Sassi allakulistamist ka kohe oma särgi kaotab. Näen-kuulen bändi esimest korda ja satun kohe vaimustusse: tegemist pole ainult hea muusikaga, vaid ka väga veenva lava-show’ ja tehnilise produktsiooniga. Kuna tegu on bändi tuurikontserdiga, on neil kaasas enda valguskunstnik – esimest korda festivali jooksul hakkab pealava Ramm­steini kontsertide laadselt ise hingama ja elama. Toss ja mitmevärvilised projed, visuaalid ja ümar, täidlane heli. Näib, nagu oleksin sattunud teisele maale, kuna bändi ümber tekkinud produktsioon on lihtsalt niivõrd hea. Anname Miaga lubaduse, et kunagi on meil sama hea valgus-show. Jätan kaaslased pinkidele ja trügin korra lava ette, kus mind tõmmatakse kohe moshpit’i keskele. Püsin seal kaks väga kelmikat ja poliitiliselt laetud laulu ning pagen tagasi pinkide juurde. Kuigi moshpit on mulle pungiarmastajana sümpaatne ja kodune nagu vanaisa tugitool maal kamina ees, ei ole seekord tegemist inimsõbraliku kohaga. Hiljem kuulen ka, et keegi tõmmati higisest purjus massist välja vigasaanuna, aga ülejäänud rahval paistab olevat lõbus. Näen kontserdi jooksul rahva seljas purjetamas üheksat inimest, peamiselt keskeas mehed. Viagra Boys ise näib olevat trügiva-trampiva-kisava rahvamassiga harjunud, tegemist on ometi juba kogenud pungihõnguliste rokkstaaridega. Leian, et palju nooremal Adult DVD-l on nendega palju ühist.

Üleüldine energia on hea: lava ees tantsijad lõbutsevad rajult ning kaugemal seisjad naudivad valgusmängu ja head muusikat. Imeliselt suurejooneline viis lõpetada nii ambitsioonikas ning õnnestunud festival, nagu oli 2026. aasta „Tartu Punch“.

Pärast viimast kontserti kõnnime Miaga linna poole, muljetame nähtu üle ja anname esimesele „Tartu Punchile“ hinnangu 9,7 10st – kuna linnaprogrammi oleks saanud paremini reklaamida. Hiljem bussiga Tallinna poole sõites kuulan segamini Adult DVDd ja Viagra Boysi, mainin oma Instagrami loos HU?d ja tänan neid taas sõnumites ning märkan muu hulgas muigega, et järgmise aasta „Tartu Punchile“ on juba ostetud üle saja pileti.