„Kas minna Trumpiga taevasse või Jeesusega põrgu?“ oleksin ma pobisenud Julia Masli mannekeenijala-mikrofoni vastuseks küsimusele: „Probleeeem?“, millega etendaja publikuliikmeid kaasas. Muidugi olnuks see häbematu loomelaen Ivo Dimchevilt (nagu ka selle artikli pealkiri, mis parafraseerib Maike Londi lavastuse oma), aga ehk antakse andeks, sest seekordne „Baltoscandal“ pakkus turvalist (loome)ruumi, kus kangelasi ei olegi ja igaüks saab oma tähesära kogemusmustrit tikkida. Jah, see viimanegi kujund on vaid arglik dialoogikatse Martin Messieri installatsiooniga, kus Singeri õmblusmasinad üles rivistatuna ja koreografiseeritult tühjusesse helisid paiskavad. Väga lihtne, kuid ometigi mõjus kontseptsioon, mida võib öelda peaaegu kõigi seekordse „Baltoscandali“ lavastuste kohta. On üks kast juhistega ja publik, kes lõpuks ikka selle avada julgeb. Mees kõnnib, tema ekraanikaksik käeotsas, ringi mööda lava. Segareaalsuses paigutuvad kehad ja sõnad üksteise peale, aga keha teab, mida sõnadega teha, sest teda on juhendatud. On üks baar, kus igal kunstnikul oma väike saareke, oma lugu ja oma kokteil, mida külastajatega jagada. Hetked, katked kellegi teise elust. Kohtumised kogunevad, kui piir etenduste kogemise ja niisama festivalil olemise vahel hägustub.

Toost meile, migrantidele. Istun taas „IsLand Baris“ (orangcosong), nuusutan kiirelt suuga sisse hingates, kuidas lõhnab etendaja pihkudesse hõõrutud sidrunhein, mekin riisiviina või siis kurgi G&T-d ning mõtlen, et me kõik oleme migrandid, kes on jätnud oma (vanemate)kodu, triivinud eemale oma päritolust. Õnn, kui see lahkumine pole olnud vägivaldne, aga ikkagi veidi nukker (kui ka osalt paratamatu). Kunstnikud, kel saareke „IsLand Baris“, on liikunud idast läände – Indoneesiast Šveitsi, Hiinast Hollandisse, Vietnamist Saksamaale jne – ning on ju ilmselt uue kultuuriruumiga kohanenud, sest kuidas nad muidu Euroopa festivalidel tuuritada saaksid. Igatsus aga jääb. Päris imeline, kuidas poolde tundi mahub nii palju mõtteainet ajaloo, kultuurierinevuste ja -omastamiste, isikliku ja poliitilise ruumi kokkupõrgete kohta ning kuidas see plahvatuslik kokteil mõjub turvalises ruumis ometigi … „mõnusalt“ ei ole ehk õige sõna, sest näib kogemust vähendavat, aga jään sellele truuks, kuivõrd poliitiline teater, mis kutsub vaikselt kaasa mõtlema, võib raputada sarnaselt suurvormidega, kus loosungid ja lipud kiretormis mäslevad.

Seda teab ka Ivo Dimchev, kes läks koroonaajal Ameerikat avastama ja andis inimeste kodus kontserte. Kristina Nikolova on oma filmis „In Hell with Ivo“ („Põrgus koos Ivoga“) võtnud jälgida nii seda rännakut kui ka Dimchevi ja tema vanemate käänulist teekonda üksteise mõistmiseni. Ega see tal kerge olnud, sest Dimchev ei taha kuidagi kunstilist kontrolli käest anda, kuid just seetõttu pakub film äraütlemata kurbnaljakaid stseene mõlemalt rajalt. See, kuidas vahuveini limpsivad selgelt heal järjel ameeriklased püüavad reageerida Dimchevi laulude otsekohesele lüürikale või sellelesamale küsimusele taeva ja põrgu kaasteeliste kohta nii, et kõik näeksid, kui avatud on nende mõtteviis, on hüsteeriliselt naljakas, aga siis läheb kaamerasilm Dim­chevile, kes näib väsinu ja üksikuna, ning klomp tuleb kurku. Nagu ka stseenides tema vanematega, kes järgneksid kindlal meelel Trumpile, sest põrgus on ju need teised, ebakohased … äratundmine, et teiste seas ka nende poeg, vajutab korraks kurva varju ema näole, kuid mõned rajad ei kohtugi eales.

Festivali kõige armutum kohtumine migrantluse teemaga oli aga ehk hoopis Basel Zaraa „Dear Laila“ („Kallis Laila“), kus sa istud räämas ruumis ihuüksi vastamisi kodust pagendamise valuga, kõrvus etteloetud kiri, laual makett majast, mis kunagi oli kodu, ja fotod sealsest rõõmsast ajast, mis katkes. Võtad heaks õnneks kaasa näpuotsaga soola ja usud, et vanaema – Laila, su enda – mõtleb su peale. Etenduste vahel sõbraga juttu ajades avastate, et mõlemal on ingerisoome juured, ja sulle meenub ema räägitud lugu sellest, kuidas su vanaema oma õe ja emaga sõja eest Eestisse pages, jättes su vanavanaisa kodu valvama. Vana­vanaisa ei näinud enam keegi … Isiklike lugude jutustamine teatris pole kunstniku enesekesksus, kuigi sedagi tuleb aeg-ajalt ette, vaid võti avamaks vastuvõtja mälulaekaid. Nii annab ka Maike Londi ja Lukas Janseni, ema ja poja kohtumine laval võimaluse endalt küsida, mis on „mu ema varandus, üks lugu ja kolm ballaadi“, mida sina üles loetleks ja pärandaks, jutustaks ja laulaks.

Või siis just vastupidi: kunst sünnib seal, kus isiklikud mälukillud ja hetkelised koosolemised kokku kogutakse. Amelie Duchow’ helilavastuse „Logos mater“ („Sõna on ema“) materjaliks on inimeste kõne häälsalvestised, mida kunstnik gloobusel rännates elektroonilise muusikaga põimib, tuues välja mustreid ja erisusi. Ontroerend Goedi lavastuses „Handle with Care“ („Käsitseda ettevaatlikult“) on lavale asetatud kastis ka ülesanne kirjutada sõnum järgmiste etenduste osalistele ning eeltegutsejate sõnumid meile. Liis Varese ja Taavet Janseni segareaalsuslavastus „Ma olen pannud segast“ algab samuti eelmise grupi sõnumiruumi avastamisega, mis aktiveerib looma oma ruumi virtuaal­kihis heljuvatest sõnadest. Seejuures võivad sõnad olla kogu ruumi täitvad, nii et alguses ei oska neile kuidagi läheneda, aga peagi saad aru, et sõnade suurust saab muuta. Või on sõnad hoopiski esmapilgul kuskil peidus või teise kogeja keha ümber hõljumas, nii et nende krabamine luba küsimata mõjub vägivaldsena. Varese ja Janseni lavastuse kontseptsioonis pole midagi segast: keha laienemine virtuaalruumi ja sõnade näiline füüsilisus loovad intrigeeriva (mängu)ruumi koosloomeks teiste osalejatega, ilma et tehnoloogia mängustaks liialt ühistegevuse sõnumiselgust.

Toost fetišeerimata kehale. Elagu keha, mis pole seksualiseeritud! Elagu! Kus seda näeb? Kuidas saab keha, mis on pandud välja vaatamiseks, näiteks laval, ollagi lihtsalt üks keha, kui kehas ei ole midagi lihtsat, sest ta kannab paratamatult moraali ja fetiši ajaloo pitserit? Jah, ikka veel, jah, eriti naisekeha. Eisa Jocson ja Venuri Perera võtavad lavastuses „Magic Maids“ („Maagilised teenijannad“) kaks naisekeha ürgtroopi –nõid ja teenijanna – ning kehastuvad nendeks ülbe otsekohesusega. Nad rammivad luuavarre kindlalt reielihaste vahele kui sabad ning kukuvad puhtaks pühkima – (lava)põrandat tolmust, keha stereotüübist, eelkäijaid vägivallast ja põhjendamata häbist tegude pärast, mida on teinud teised nende kehale. See, et Eestis on Filipiinidelt ja Sri Lankalt pärit teenijannasid vähe, ei tähenda, et mujal riikides neid sealt agaralt ei imporditaks – ja ära kasutataks. Lavastuse selgelt eristuvad pooled – esimene füüsiline ja sõnadeta, teine faktirohke ja stand-up’ilik – annavad publikule võimaluse esiti teema oma teadmiste pealt kontekstualiseerida, et siis soovi korral kunstnike ajenditega kohaneda. Sest ka ainult kehalise kogemusena, eriti kui tolm hakkab lämmatama ja saalist saab aevastajate koor, hoiab „Magic Maids“ sinu tähelepanu.

Jalust pühib ka Courtney May Robertsoni tumevali, ühtviisi vägivaldne kehakasutuses ja keha suhtes „Hunter – off record!!!“ („Kütt – mitteametikult“). Lavastuse heliilm, liikumiskeel ja teema raputavad su füüsiliselt läbi, nii et kohati tunned end kui Robertsoni nukk-teisik, keda jõhkra naudinguga erisugustesse poosidesse pannakse, ketiga lae alla tõmmatakse, lakutakse ja väänatakse. Hirmsaim hetk on vist see, kui tabad end korraga ükskõiksena nukule osutatava vägivalla suhtes, sest sa ei suuda (või ei taha) teda enam võtta inimkeha tähistajana. Lavastus ei lase sul aga kaua sellesse apaatiasse jääda, kuivõrd etendaja keha pole võimalik ignoreerida, eriti kui paljale ihule tilgub kuuma musta vaha, mis jätab nahale otsekui kogetud vägivalla märgid, millest nii mõnigi on kahjuks tõesti naise kehale sündimisega juba kaasa antud.

Seda, et ka nahale tätoveeritud unistus võib olla vägivallamärk, näitab Lola Ariase film „Reas“ („Põhjused“), mille peategelase abaluul olev Eiffeli torni kujutis oli mõeldud tähistama unistuste sihtkohta, sai aga hoopis kujundiks reisile, mida ei toimunud, sest tollis leitud narkootikumid viisid naise otsejoones vanglasse. Ariase filmis kasutatud lähenemine – vangi mõistetud naised räägivad, kohati ka laulavad oma lugu, kuid teevad seda võtteplatsina kasutatavas hüljatud vanglas – on intrigeeriv maiuspala dokumentaalfilmi ja -teatri austajatele (Arias on teinud muu hulgas palju koostööd Rimini Protokolliga). Režissöör ei püüagi varjata, et tegemist on taasesitusega, aga nagu nn argielu eksperte kasutavate teoste puhul, väike kahtlus ometi jääb, et ehk ikka on nad näitlejad (või siis vähemalt proovide käigus poolprofessionaliseerunud). Absoluutne autentsus on laval niiehknaa võimatu, sest etenduslikkus tingib mitteargist käitumist, seega miks mitte teadlikult selle püüdlusega või püüdluse saavutamatusega mängida. Seda teeb ju ka Mart Kangro oma soololavastustes, sealhulgas „Baltoscandalil“ etendunud „Meediumis“, kus isiklik ja politiseeritud keha, käevangus ühismeedia-mina, üsna rahulikult koos toimetavad.

Toost kohalolule, etendajaga või ilma. Istun kodus, oma saarekesel, ja püüan meenutada, kuidas selle kurgi G&T tegemine ikkagi käis ja mis rolli piim selles mängis. Sean ritta festivalilt kogutud mälestused, nende hulgas „Handle with Care“ kastist kaasa haaratud punane nokkmüts kirjaga „Not a Dramaturg“, „Dear Laila“ sahtlist paberkotikesse puistatud sool ja, näe!, kotipõhjast leituna ka see igatsetud joogiretsept, ning mõtlen, kas nüüd on osavõtuteatri üle- ja tagasivaatefestival meilgi tehtud ning siinsed toostid pigem kadunukesele.

Viimasele paarikümnele aastale tagasi mõeldes, mis seal salata, tuhnides ka oma arhiivis ja lugedes üle, mis osavõtu­teatri kohta kirja on saanud (olen sellest tõesti üksjagu (igatsevaid) artikleid kirjutanud), on hea meel, et „Baltoscandalil“ sai sel korral vaid filmide ajal kindel olla, et keegi ei tule sinult midagi küsima või sulle ülesannet andma. Publiku ja etendaja suhet on väga keeruline näha võrdsetel alustel, kuivõrd kunstnikul on alati rohkem infot, mistõttu olen isegi käsitlenud seda võimusuhtena, kus publiku vabadus – ja seeläbi vastutus – sõltub sellest, mil määral ta saab ka etenduse kulgu ja tulemust määrata. On see ikka peamine?

Kui sa võtad kätte sulle „Magic Maids’i“ viimases stseenis ulatatud luua ja liitud teiste laval pühkijatega, aitad sa kunstnikel kujundit luua. Kui sa oled Jonas&Landeri „Coin Operated“ („Mündiga töötav“) etendusele võtnud kaasa üheeuroseid münte, nagu sult paluti, ja paned nad õigel ajal mänguhobuste rahapilusse, aitad sa kunstnikel etendusega edasi minna. Kui sa seda tüüpi ülesandeid ei täida, ei juhtugi midagi väga hullu, sest etendus läheb omasoodu edasi: kui sina ei ava kasti kirjaga „Handle with Care“, teeb seda suure tõenäosusega keegi teine, kui sul ei ole ühtegi probleemi, mida tahaksid jagada Julia Masli lavastuses „ha ha ha ha ha ha ha“, viib etendaja su kui õnneliku inimese tantsiskledes saalist välja, aga saad ikka kuidagi tagasi hiilida jne. Aga sa oled olnud kohal, sinu valik osaleda või mitte on olnud autentne ja ehk on just see kõige olulisem – olla kohal koos teiste inimestega, kaasetendajatega (on ta siis kunstnik või keegi teine publikust).

Isegi kahju, kuigi majanduslikult ratsionaalne, et Milo Rau „La Lettre“ („Kiri“) etendused toimusid Rakvere teatri suures saalis ja mitte kuskil linnaruumis, sest lavastus on loodud just nimelt kohtumiseks paigas, mis pole loodud teatriruumiks, ja inimestega, kes ehk muidu festivalietendusele ei jõuakski, sest neil puuduvad vahendid või siis tunneksid nad end seal kohatuna. Võib-olla ongi see teatri peamine väärtus: luua kas või selleks üheks kohtumishetkeks kodu kohatutele. Mingu me siis pärast kellega iganes taevasse või põrgu.