„On vähemalt kaht tüüpi mänge. Esimesi võiks nimetada lõplikeks, teisi lõpmatuteks. Lõplikku mängu mängitakse võidu peale, lõpmatut selleks, et mäng jätkuks.“i
Meenub üks mälestusväärne õppejõud, kutsugem teda härra D-ks.
Eeldan, et tallegi meeldib oma töös protsess rohkem kui resultaat. Järgnevas stseenis peab härra D kunstitudengitele ajalooloengut.
Teemaks on suur, pea kõiki gallialasi haaranud roomlastevastane ülestõus ja selle juht, avernide pealik Vercingetorix (pr keeles hääldatuna ver-sän-že-to-riks). Mässu suundus maha suruma Julius Caesar isiklikult.
Professor kõneleb: „Vercingetorix taandus looduslikesse kindlustesse ja põletas linnu takistamaks Rooma leegionide varustamist ja …“
Üks esireas istuv tudeng on ühtäkki kimbatuses, märkmeid on tulnud teha kiiresti, käsi tõmbab krampi, D juhatab juba järgmist punkti: „Caesar ja tema staabiülem Labienus saavad gallialastelt alguses lüüa, aga peagi…“
Tudeng tõstab käe. „Vabandust, aga kuidas see kirjutatakse?“
Õppejõud vakatab. Just pidi tulema Caesarile kaotusrohke rünnak avernide pealinnale Gergoviale, tänapäeva Auvergne’i, kus on Barbizoni koolkonda paelunud maaliline, vulkaaniliste mägedega maastik.
„Mis täpsemalt? Kirjutatakse?“ küsib ta.
„See gallialaste pealik.“
D kerib ajas tagasi: kas tudeng mõtleb suurt Versänžetoriksi? Caesar (kuigi jah: klassikalise hääldusega „kaisar“, mitte „tseesar“, nagu hiljem tavaks) vaevalt raskusi tekitab. Teisi nimesid ta nagu ei maininud. Labienus pole ka eriline pähkel.
Tudeng vaatab mehe poole. Ruumis valitseb tüüne vaikus. Keegi köhatab. Härra D tõstab pea, naeratab ja avab suu.
„Kirjuta nii, nagu tuleb.“
