Steven Spielbergi tähtsust XX sajandi teise poole Hollywoodi arenguloos ei sea ilmselt keegi kahtluse alla, aga ei tasu alahinnata ka tema rolli globaalses popkultuuris. Kui mõtleme dinosaurustele, siis ei rända mõttes mitte miljonite aastate taha, vaid suure tõenäosusega 1990. aastate algusesse, kui valmis „Juuraajastu park“¹. Kui keegi räägib haidest, siis ei sähvata silma ette mitte piiritu avameri oma ohtudega, vaid hoopis õudusklassik „Lõuad“². Kui näeme kuskil piitsa ja kaabut, siis ei ole võimalik mõelda kellelegi muule kui Indiana Jonesile. On raske leida teist lavastajat, kelle karjäärist leiaks nii pika rea ajaülese sümbolväärtusega teoseid. Äkki ainult … Walt Disney?

Arvatavasti just tänu mainitud teostele on ta läbi aegade enim tulu teeninud lavastaja, kellel varandust enam kui viis miljardit dollarit. Üleelusuurused kassahitid on aga vaid üks suund, millele 79aastane kinolegend on läbi aastate keskendunud. Teda on alati huvitanud ka ajalugu, olgu see siis Teine maailmasõda („Schindleri nimekiri“, „Päikese impeerium“, „Reamees Ryani päästmine“³), Ameerika keeruline minevik („Lincoln“, „Purpurtoonid“⁴) või ka tema enda nooruspõlv („Fabelmanid“⁵). Kui Spielberg on ühe silmaga vaadanud alati ajas tagasi, siis teine silm on alatasa piilunud ettepoole. Kokku 35 lavastajatöö hulgast moodustavadki umbes veerandi linalood, mis lapseliku õhina ning siirusega otsivad ainest just tulevikust või maavälistest olenditest.

Miks sellest kõigest praegu rääkida? Põhjus on väga lihtne, sest värskelt kinodesse jõudnud „Avalikustamise päev“ sõlmib otsekui temaatilise lipsukesega kokku motiivid ja küsimused, millega on Spielberg tegelenud alates oma lavastajatee algusest üle 60 aasta tagasi. Täpsemalt, 1963. aastal valmis toona 17aastase Spielbergi käe all 500 dollariga üle kahe tunni kestnud ulmelugu „Tuleleek“⁶, kus hulk teadlasi ja UFO-entusiaste hakkab uurima taevas liikuvat värvilist valgust. Selle kirjeldusega aga peamegi praegu leppima, sest suur osa filmist on hävinud ning veebist võib leida vaid üksikuid pilte võtetest ning paari minuti jagu kohutava kvaliteediga videomaterjali.

Kui lisame sinna kõrvale veel ka Spiel­bergi esimese tõeliselt ambitsioonika ulmeloo, 1977. aastal vaatajate ette jõudnud „Kolmanda astme lähikontakti“⁷, siis võib öelda, et tulnukatega sai enam kui poole sajandiga ring täis. Aga millised ulmad sinna vahele veel mahtunud on?

Kõik teed viivad … tulnukateni

Viimastel kümnenditel on Spielberg mõne üksiku erandiga keskendunud põhiliselt maistele ja küllalt ratsionaalsetele teemadele. Sellele vaatamata on ta aga siiani lavastaja, kes on teinud kõige enam täispikki mängufilme tulnukatest. Ridley Scotti käe all valmis tegelikult kõigest esimene „Tulnukas“ ja hiljem selle kaks eellugu „Prometheus“ ja „Tulnukas. Covenant“⁸. Spiel­berg on aga teinud lausa viis erinevat käsitlust maavälistest olenditest – kuus, kui arvestame ka praeguseks kadunud debüütfilmi. „Kolmanda astme lähikontakti“ kõrval on ta õhinaga kosmose suunas kiiganud ka filmides „E.T.“, „Maailmade sõda“, „Indiana Jones ja kristallpealuu kuningriik“⁹ ning värske „Avalikustamise päev“. Ekslikult arvatakse sellesse ritta ka 2001. aasta „A.I. – Tehis­intellekt“¹⁰, mille epiloogis minnakse ajas 2000 aastat tulevikku, kuid sealsed roheliste mehikeste sarnased tegelased on hoopis robotid.

Lihtne oleks seda pidada lihtsalt kinnisideeks, millele Spielberg on ikka ja jälle eri vorme otsinud, laiemalt on aga see aga kinnitus piiritust uudishimust. Steven Spielberg on alati olnud suur unistaja, keda on huvitanud rohkem küsimused kui ühesed ning kammitsevad vastused. Kõiki tema ulmekäsitlusi võibki vaadelda hüpoteesidena, omamoodi mõttemängudena, seejuures pole ta kunagi kartnud olla ka naiivne, pigem on ta naiivsust au sees hoidnud.

Näiteks tema esimene suur ja ajale üllatavalt hästi vastu pidanud ulmefilm „Kolmanda astme lähikontakt“ võiks vähemalt paberil kokku sobida vaid kaks aastat hiljem valminud Ridley Scotti ksenomorf-õudusega, kuid kõnnib hoopis üht jalga pikaaegse koostööpartneri George Lucase samal aastal (!) vaatajate ette jõudnud „Tähesõdadega“¹¹. Siin on vundamendiks sügavalt inimlik huvi selle vastu, mis on meist kaugel. Mis oleks, kui heledad tuled kõrgel meie pea kohal ei ole lennuki, vaid hoopis kosmose­laeva omad? Kõik algab ja mõneti ka lõpeb tema jaoks selle küsimusega, aga just tugev lookesksus annab talle võimaluse tugevateks üldistuseks.

Lihtne on praegu tagasi vaadates seda filmi naeruvääristada: jajah, tulnuklaevad saabuvad Wyomingi tühermaale ning meie üritame nendega suhelda süntesaatorite abil. Tuleb aga arvesse võtta, et 1970. aastate teises pooles ei olnud elektrooniline muusika veel oma müstilist oreooli minetanud, seega oli tolleaegne moodsaim helilooming hea moodus, kuidas kaugete külalistega kontakti astuda. Oluline on just idee, et kaugetest galaktikatest meie juurde jõudvad tulnukad ei taha lihtsalt seda planeeti endale, vaid soovivad ka meile midagi öelda. See polegi kolonialism, vaid hoopis diplomaatia? Samasuguse lingvistilise probleemiga tegeles Denis Villeneuve kümmekond aastat tagasi „Saabumises“¹². Julgen arvata, et Spielbergi neoonvärvides sündiludistamiseta poleks ka seda filmi.

„Kolmanda astme lähikontakti“ raamib lisaks sellele veel ka sügavalt liigutav lootus: äkki ei jäänudki meie lähedased Teises maailmasõjas kadunuks ega hukkunud anonüümselt mõnes lahingus, vaid on kogu vahepealse aja olnud tulnukate kaitsva tiiva all. Motiivi juurde, kus võõras ja tundmatu on metafoor reaalsetele muredele ning hirmudele, läheb Spielberg oma karjääris küll korduvalt tagasi, viis aastat hiljem valminud filmis „E.T.“ jätab ta aga mitmetähenduslikkuse täielikult kõrvale. Või siiski? Üdini koguperesõbralikus linaloos pakub ta välja, et äkki võib tulnukas olla hoopis meie … sõber. Seda kontseptsiooni ei hakata keeruliste filosoofiliste probleemidega koormama, vaid Spielberg laseb meil pretensioonitult sooja lapsepõlveseiklusega kaasa kulgeda.

Ent ehk murdis just „E.T.“ ühe kõige olulisema stereotüübi, mille muutumise vilju lõikab Ameerika filmitööstus siiani? Varjudest välja hüppav koll ei pruugigi meile kurja tahta, vaid võib olla ka sõbralik ja tore. Mitte liiga armas, ikkagi pisut salapärane. Kas meelega või kogemata tekkis oksüümoron „peresõbralik õudus“, millele järgnesid peagi „Hirmujudinate“ ja „Hauakambri lugude“¹³ sarjad, väga otseselt ja üks-ühele viitab „E.T-le“ ka Netflixi menusari „Veidrad asjad“¹⁴.

Tulevik on tume

Spielberg keerab tulnukatele ja sügavamatele ulmekäsitlustele selja peaaegu 20 aastaks, keskendudes kergemale meelelahutusele ning ka sõjafilmidele, 2000. aastate alguses tuleb ta aga lühikese aja jooksul välja kahe linalooga, kus tema varasem usk ilusamasse homsesse on muutunud paranoiade võrgustikuks. 2001. aastal valminud ja praeguseks – vaatamata igati ajakajalisele pealkirjale – suuresti unustatud „A.I.“ on kahe suure gigandi koostöö vili: Stanley Kubrick töötas selle projektiga mitukümmend aastat, pärast tema surma võttis selle lavastada aga Spielberg. Kui „E.T.“ puhul sai inimene sõbraks võõrapärase nunnu elukaga, siis nüüd küsib igavene unistaja: kas tehisaru on võimeline meid armastama?

Palju vett on merre voolanud ja maailm on viimase 25 aastaga pöördumatult muutunud, aga sellele vastusele pole me ikkagi sammugi lähemale jõudnud. Pigem on hiljutine keelemudelite hüperkiire areng sundinud seda küsimust uurima veelgi suurema ettevaatlikkusega. Film ise on aga lootusetult ebaühtlane, ühel hetkel sähvatab seal bladerunner’likku tehnoloogilist tumetulevikku, järgmisel momendil näeme madmax’ilikke slummipätte, et jõuda lõpuks hoopis tobenaljaka metaparoodiani. Ehk ei suutnud Spielberg lihtsalt Kubricku kingadesse astuda? Vastuolud kisuvad filmi lõhki ning kuigi pidevalt korduv idee informatsioonist kui kalleimast valuutast kehtib praegugi, on „A.I.“ ikkagi korraga nii lootusetult aegunud kui ka kummaliselt ajast ees.

Eksperimenteeriva ning ajuti uhkelt ebaõnnestuva „A.I.“ heastab sellele järgnenud „Minority Report. Kolmas otsus“, kus eelkuritööde uurijana teeb ühe oma karjääri põnevama rolli Tom Cruise. Philip K. Dicki lühilool põhinevas filmis aitavad pahategusid ära hoida kolm selgeltnägijat, kelle nägemuste abil peatatakse tulevased mõrvad enne veretöö toimumist. Lisaks sellele, et tegu on ühe parima stsenaariumiga, millega Spielberg on kunagi töötanud, hoidis seda filmi nii toona kui ka praegu käimas mõttekäik: praegu on see kõik veel tulevik, aga kui kauaks? Tegevus toimub ekraanil 2054. aastal, julgen arvata, et sedalaadi kõhereaalsus jõuab meieni varem.

Maaväliste jõududeni jõudis Spiel­berg taas 2005. aastal ning erinevalt aastakümnete tagustest töödest on kadunud igasugune lust. H. G. Wellsi sama pealkirjaga romaanil põhinev „Maailmade sõda“ pole sinisilmne ega ootusärev, õigupoolest ei pakuta seal ühtki hellitavat lootusekiirt, hoopis vastupidi. Järjekordne koostöö Cruise’iga on laetud 9/11 järgsest ärevusest, mis on valatud tol ajal erakordselt populaarse katastroofifilmi vormi. Kauged külalised on võtnud eesmärgiks Maa kiirkorras anastada, mingil arusaamatul põhjusel imevad nad inimesi torust sisse ja pritsivad siis verd väetisena laiali. Praegu üle vaadates võib film näida tobedana, omas ajas aga mõjus Spielbergi häbenematult suurejooneline teekond inimkonna hävingu poole häirivalt tõetruuna, eriti kümneaastasele vaatajale.

Pärast seda jäi mulje, et ehk ei suudagi vanameister enam oma kunagiste tippteoste tasemele tõusta. „Indiana Jones ja Kristallpealuu kuningriik“ kasutas näpuga järge ajades kõiki vanu trikke, aga kaks Spielbergi lemmikteemat – unustatud ajaloopärand ning maavälised jõud – lõpuks ikkagi hästi ühte ei istunud ning kuigi meel sai edukalt lahutatud, jääb see ikkagi legendaarse seikleja filmisarja kõige tuhmimaks peatükiks. Enam-vähem sama võib öelda ka filmi „Valmistub esimene mängija“¹⁵ kohta, mis on kui algklasside versioon tema nullindate alguse ulmevisioonidest, kus lustlikud multikategelased veavad arvutimängus vägikaigast. Popkultuuriviidetest tiine tulevärk püsib püsti vaid Spielbergi hea käsitööoskuse najal, ainus meeldejääv tabamus on korporatiivsete tehnoloogiahiidude valusalt tõetruu kujutamine.

Tagasi alguses

Spielberg on käinud läbi pika teekonna, kus tulnukad on olnud kord pahad, siis jälle head, vahepeal kaisukarulikult nunnud, et järgmisel hetkel meenutada taas samblarohelisi väikseid vanamehi. Miks ikkagi oli tal vaja nüüd taas sama teema ette võtta? Esiteks olen valmis astuma kohe kaitseliinile, sest ühest heast UFO-filmist ei ütle ma kunagi ära. Ilmselt pole ma ka üksi, sest tänavu kinodesse jõudnud „Ave Maria“¹⁶ on vaat et ühehäälselt kiita saanud. Eriti hästi klapib see teema suviste kassahittide hulka, viimati nägime seda veenvalt umbes neli aastat tagasi Jordan Peele’i müsteeriumiga „Ei“¹⁷, Seega täidab Spielberg vähemalt minu jaoks kaua oodatud tühimiku.

Teisalt tabasin end juba pärast seanssi mõttelt, et „Avalikustamise päev“ võib ju pealtnäha näida universaalse ja sügavalt inimliku loona – keda ei huvitaks see, millest me midagi ei tea? –, kuid praegused ajad on piisavalt ärevad ja homne päev niigi täis käegakatsutavat teadmatust. Seega on tema irratsionaalsete hirmude fookusesse tõstmine järjekordne katse pisut nostalgilise varjundiga. Minu õõvafilmide janu on saanud osalt alguse läbi sõrmede piilutud „Salatoimikute“¹⁸ episoodidest ning selles tuules näis nullindate alguses igati võimalik, et ühel päeval maandub hoovi kosmoselaev. Uus generatsioon, kes on üles kasvanud kainestavamas maailmas, võib aga lihtsalt õlgu kehitada ja küsida: keda huvitab?

Mõte sellest, et äkki ei huvitagi, mõjub Spielbergi mootorile kütusena. Temas on toimunud sügavam, isegi põhimõtteline muutus: ei ole näha enam karjääri algusaegade lusti ega ka vahepealset suurt sügavat muret, vaid ta on muutunud kuidagi … rahutuks. Ehk häirib teda see, et eluvidevikus ei ole ta ikka veel vastuseid leidnud? Või on see meid ümbritseva kõrvulukustava pinge sümptom? „Avalikustamise päeva“ taustal luurab tõepoolest kolmas maailmasõda, mis hõljub filmi kohal kui mõtteline viimsepäevakell, lugemas viimaseid millisekundeid. Spielberg läidab aga tunneli lõpus valguse ja lubab uskuda, et keegi meist veel suurem võib meile lunastust pakkuda.

Kuigi Spielberg on kogu karjääri vältel olnud ennekõike loojutustaja, siis siin on narratiiv vaid õrn tugisõrestik, mis tervikpildis liigsuurt rolli ei mängigi. Kassi-hiire mäng, kus vilepuhujad soovivad avaldada maailmale USA salateenistuste kiivalt hoitud saladusi, kannab endas „Salatoimikute“ vaimu, isegi niivõrd, et filmi juhtlauseks sobiks sarjas korduvalt kõlanud fraas „ma tahan uskuda“. Mida sügavamale vaataja saladuste võrku kistakse, seda selgemaks saab, et „Avalikustamise päeva“ on vaja eelkõige Spielbergile endale. See film on pihtimuslik, aeg-ajalt liiga otseütlev, välja arendamata ja skemaatiline, aga viimse kui kaadrini energiast ja kirest laetud. Autor keerab lõpuks veel viimase vindi peale ja küsib: äkki vajavad hoopis tulnukad meid, mitte meie neid?

Uue kooli elutute, otsekui vabrikust välja tulistatud suvafilmide kõrval mõjub selline katsetav ja eksiv, aga tänu sellele ka üdini elus käsitlus kui peenkäsitöö. Muidugi seisavad Spielbergi kõrval õppinud meistrid, nagu operaator Janusz Kamiński, kelle kaamera on endiselt sama dünaamiline kui varem, ja stsenarist David Koepp – mõlemaga on ta aastaid koostööd teinud. Helilooja John Williamsiga on see aga juba 30. koostöö. Lisame võrrandisse tippvormis Emily Blunti, alati särtsaka Colman Domingo ning pööraselt produktiivse Josh O’Connori ja suur osa tööst on tema eest tehtud. Siin on aga ikkagi veel midagi, mida ei saa niiviisi mugavalt käega rehmates ratsionaliseerida, sest eelkõige on „Avalikustamise päev“ ikkagi autorifilm, ühe tipplavastaja soov lõpuks vastuseid kuulda. Ta on väsinud ootamast, väsinud unistamast.

Viimase veerandtunniga pakub ta meile ühe võimaliku vastuse, kindlasti mitte lõpliku, aga niivõrd veenva, et sulab piir reaalsuse ja väljamõeldise vahel. Taban end kinotoolis varateismelise kombel punnis silmadega ekraani jõllitamas. Korraks ei mõtle ma sellele, et Mutin on Punn ja ilmselt lendab homme taas mõni lõhkelaenguga droon meie piirialal. Korraks usun minagi siiralt, et on veel midagi muud peale argihirmude. Eriti sümpaatne on seejuures see, et Spielberg ei püüa tingimata meile meeldida, vaid sunnib meid tema tõega nendeks mõneks tunniks leppima, pannes korduvalt proovile ka hea maitse piiri. Popkornikinos aga näebki liiga harva seda, et keegi julgeks riskida ja vaatajaga konflikti astuda.

Kas Steven Spielberg on nüüd tulnukatega rahu teinud? Loodetavasti mitte. Olen igati valmis leppima ka tema veidi lohakate ning minu tõekspidamisi proovile panevate käsitlustega, vähemalt seni, kuni ta päris Coppola „Megalopolise“¹⁹ tasemel kaosesse ei lahku. Seni jääme aga avalikustamise päeva ootama, olekski väike vaheldus muudele muredele!