Juuni lõpus jõuab ETV2 kanalil ja ERRi Jupiteri keskkonnas vaatajateni Terje Toomistu dokumentaalsari „Piirideta põlvkond“, mis kasvas välja sarja „Eesti lood“ lühidokist „Põlvkond piiri taga“¹, kus ta uurib välismaal elavate Y-põlvkonna eestlaste kuuluvustunnet.

Terje, kelleks te ennast praegu eeskätt peate, kas teadlaseks, see on antropoloogiks, või dokumentalistiks?

Kui peaksin valima ühe mütsikese, mis endale pähe panna, siis ilmselt on see antropoloogi oma. Praegu töötan Tartu ja Tallinna ülikoolis ning suurem osa minu igapäevatööst on seotud teadustöö ja õpetamisega. Aga dokumentalist seisab kohe sealsamas kõrval.

Neid kaht valdkonda, mis on oma toimimisloogikas küll päris erinevad, seob huvi inimeste, nende eluilmade ja kultuurinähtuste vastu ning soov need teistele mõistetavaks teha. Nii antropoloogia kui ka dokumentalistika puhul on teatud mõttes tegu maailmade vahendamisega. Ilmselt just sellepärast on need kaks valdkonda ka minu praktikas nii loomulikult kokku kasvanud. Kõiki oma seniseid suuremaid uurimisteemasid olen käsitlenud nii teaduslikku uurimistööd tehes kui ka dokumentalistika kaudu – need on kaks erinevat mõtlemise viisi samade küsimustega tegelemiseks.

Teie haridus- ja rännutee on olnud väga kirju. Kas see kõik juhtus pigem juhuste kokkulangemise tõttu või oli see teadlik huvi, mis teid edasi viis?

Minu kahekümnendad eluaastad möödusid tõesti rohkem Eestist väljas kui siin, peaasjalikult õppe- ja teadlasmobiilsuse programmide kaudu. Tagasivaates tundub see üsna kirju teekond, aga lähemalt vaadates saatis iga etappi ikkagi konkreetne huvi. Keskkoolis oli minu kolmas võõrkeel prantsuse keel, nii läksin üliõpilasena „Erasmuse“ programmiga Prantsusmaale. Magistrantuuri ajal huvitasid mind mälu-uuringud ja kultuurimälu küsimused ning kasutasin võimalust õppida semestri Voroneži ülikoolis Venemaal. Sealt edasi, kirgliku antropoloogiatudengina, tekkis soov kogeda Kagu-Aasia kultuure ja nii sattusin elama Indoneesiasse, sellest kasvas välja mu doktoriuurimus. Hiljem tundsin, et Indoneesia transsooliste naiste kogukondi uurides olen oma teemaga Eestis üsna üksi, mistõttu otsisin mõttekaaslasi mujalt. See viis mind Fulbrighti stipendiumiga Berke­leysse ja hiljem Amsterdami ülikooli. Nii et tagantjärele vaadates kujunes selline trajektoor juhuste ja teadlike valikute koosmõjus – võimalused sattusid teele, aga enamasti olin ise juba nende suunas liikumas.

Kui palju tuli doktoritöö raames Indoneesias kohapeal olla?

Kokku olin Indoneesias umbes poolteist aastat. Enne doktorantuuri astumist olin seal juba mõnda aega elanud ja tegin koos Kiwaga dokumentaalfilmi „Wariazone“ (2011), mille keskmes on transsooliste naiste ehk waria’de kogukonnad ja seksuaalsuse politiseerimise problemaatika. Selle kogemuse põhjal astusin doktorantuuri ja läksin tagasi Indoneesiasse süstemaatilistele antropoloogilistele välitöödele nii Jaaval kui ka Lääne-Paapuas.

Kuidas jõudsite antropoloogina dokumentaalfilmini? Kas mingil hetkel jäi teadustekstist väheks ja tundus, et kaameraga saab inimesed ning lood paremini talletada?

Olin juba enne antropoloogiani jõudmist üsna kirglik fotograaf. Pildistasin peamiselt tavaliste inimeste tavalist elu, ennekõike oma rännakutel mööda maailma. Sellest olen ka üksjagu kirjutanud. Olin vabatahtlik kriitik Tartu maailmafilmi festivalil, kus on keskmes antropoloogilised dokumentaalfilmid.

Ma arvan, et need kogemused tekitasid tasapisi tunde, et varem või hiljem jõuavad kirjutav mõtlemine ja visuaalne pilk minu enda praktikas kokku. Juba paar aastat hiljem avastasin end monteerimas oma esimest filmi, mille tegin veel enne doktoriõpinguid. Nii et antropoloogia ja dokumentalistika kasvasid minu kogemuses algusest peale üsna paralleelselt. Ma ei ole kunagi tundnud, et üks vorm peaks teise asendama. Pigem võimaldavad tekst ja film käsitleda samu küsimusi eri viisil.

Kuidas on dokumentaalfilmi tegemine teid antropoloogina mõjutanud?

Dokumentalistikast on antropoloogial õppida ennekõike loo jutustamist. Olgugi et teadustööd kannavad reeglina uurimisküsimused ja teoreetilised arutelud, jutustame ka teadusartikleid kirjutades sageli ikkagi mingis mõttes lugusid. Filmitegemisel tuleb seda aga teha väga teadlikult: kuidagi tuleb see amorfne teadmine vormistada tervikuks, millel on narratiivne kulg ja dramaturgia. Ilmselt sel moel ongi dokumentalistika mind antropoloogina ennekõike mõjutanud.

Aga dokumentalistika on mulle eriti armas just seetõttu, et olen antropoloog ning mulle on oluline uurimistöö avalik dimensioon. Dokumentaalfilm annab vahendid ja võimalused viia antropoloogiline teadmine laiema avalikkuseni ning jõuda inimesteni, kes teadusartikleid tõenäoliselt kunagi ei loe.

Olete oma intervjuudes öelnud, et Eesti – koht, kus saab oma keeles rääkida – on ikkagi kodusem. Aga kui mõelda kõigile teistele kohtadele, siis kus olete tundnud ennast kõige rohkem kodus ja kus kõige rohkem külas?

Kõige võõristavam oli ilmselt olla Venemaal. See oli kahtlemata rikastav, aga pärast seal elatud poolaastat oli küll tunne, et mul on hea meel, et see on nüüd tehtud. Teatud mõttes oli see ajarännak, võimaldades minusugusel noorel kogeda midagi sellist, mida minu põlvkond Eestis enam otseselt ei kogenud – nõukogude aja sotsiaalset ja kultuurilist pärandit selle argises väljenduses.

Kõige kodusemalt tundsin end võib-olla San Franciscos. Seal meeldis mulle koguni nii palju, et veel aastaid hiljem kirjutasin sellest kogemusest raamatu „Minu San Francisco“². Tundsin seal end omas elemendis: ühelt poolt Berke­ley ülikooli intellektuaalselt inspireeriv keskkond, teiselt poolt linn, mille mitme­kesine kultuurielu, subkultuuriline ajalugu ja kaunis looduskeskkond mulle väga hästi sobisid.

Aga te ei jäänud sinna. Miks?

Ei jäänud, aga tagasipöördumise dilemma oli täiesti reaalne. Olen „Piiri­deta põlvkonna“ sarjast rääkides tihti öelnud, et see on paljuski ka mu enda lugu. Kuulun samasse põlvkonda, keda sari portreteerib, mul on olnud sarnased kogemused. Kahekümneselt põrutasin Londonisse elama ja võtsin avasüli vastu kõik need võimalused, mida Euroopa Liiduga liitumise järgne maailm noortele võimaldas. Paaril korral seisin silmitsi küsimusega, kas ikka minna tagasi.

San Franciscos oli kindlasti üks selline hetk. Kui mõned klotsid mu elus oleksid siis teistmoodi paika loksunud, oleks võimalikuks saanud hoopis teistsugune elutrajektoor. Selle põlvkonna rändele ongi iseloomulik, et kodumaalt lahkutakse ühel põhjusel, kuhugi paigale jäädakse teisel, tagasi ei minda hoopis kolmandal. Rändeotsused sünnivad tavaliselt erinevate tegurite kombinatsioonis, kus roll on nii pragmaatilistel karjääri- ja õppimisvõimalustega seotud põhjustel, aga ka väga isiklikel asjaoludel. Inimesed armuvad, loovad suhteid ja perekonna ning korraga polegi tagasipöördumine ainult ühe inimese otsus.

Tagantjärele mõeldes tõmbas mind San Franciscost tagasi ilmselt ka uus uurimissuund. Olin alustanud tööd nõukogude hipide teemal ja tundsin, et olen õige inimene seda projekti Eestis vedama.

„Piirideta põlvkonna“ pealkirjas ei ole see „põlvkond“ juhuslik? Dokumentaalfilmi ja hiljem ka -sarja kangelased on enam-vähem samaealised.

Jah, see ei ole juhuslik. Popkultuuris on kasutusel nimetused „Y-põlvkond“ või millennials, need on inimesed, kes on praegu enamasti kolmekümnendates ja neljakümnendate alguses. Minu arvates on see põlvkond märgiline, sest tegemist on Eestis esimese põlvkonnaga, kelle täiskasvanuks saamine langes kokku Euroopa Liidu liikumisvabaduse avanemisega. Eks muidugi leidus varemgi seiklejaid, kes läksid suurde ilma õnne otsima, aga see väljarändelaine, mis toimus pärast Eesti liitumist Euroopa Liiduga 2004. aastal ja mida omakorda võimendas 2008. ja 2009. aasta majandussurutis, oli hüppeline. Välismaale minek muutus korraga suhteliselt tavapäraseks elustrateegiaks.

Olin ise sellest kogemusest kaasa haaratud ning nägin neid muutusi vahetult. Mäletan näiteks, kuidas ühe suvega kolis 15 minu tuttavat Austraaliasse. Selle põlvkonna mobiilsust toetasid omakorda odavlennuliinid ja uued kommunikatsioonitehnoloogiad, mis võimaldasid hoida sidet kodumaaga hoopis teisiti kui varem.

Kuidas läks tee „Põlvkonnast piiri taga“ telesarjani „Piirideta põlvkond“?

Dokki tehes soovisin dokumenteerida seda uut põlvkondlikku reaalsust. Nii lühidokk kui seejärel sari kasvasid välja minu Tartu ülikoolis läbi viidud uurimistööst, mis käsitles Eesti päritolu inimeste rändekogemusi ja kuuluvustunnet. Töötasin päris palju metodoloogiaga ning jõudsin lõpuks intervjuupõhise lähenemiseni: otsustasin paljude selle põlvkonna Eestist pärit migrantidega isiklikult ja sissevaatavalt vestelda, rääkida vähem välismaal elamise argipäevast ja rohkem rände emotsionaalsest tähendusest. Vormistasin filmi nii, et iga inimene kõneleb pooletunnises dokis ainult ühe korra. Filmis osaleb ligi kakskümmend inimest, mis tähendab, et ekraaniaega jäi igaühele umbes 15 sekundist ühe minutini.

Kui me monteerija Madli Läänega filmi valmis saime, oli üsna selge, et palju väärtuslikku materjali jäi kasutamata. Sealt tekkiski mõte teha laiendatud versioon minisarjana, mis võimaldaks rände ja kuuluvusega seotud küsimustesse põhjalikumalt süveneda. Sarja jaoks viisime läbi ka mõned lisaintervjuud, et laiendada filmis osalejate demograafilist ja geograafilist haaret.

Kõik inimesed on erinevad, aga kas sellest materjalist joonistus välja mingi põlvkondlik muster?

Oleme oma migratsiooniloos jõudnud selleni, et Eestist lahkumine ei ole enam tingimata otsus kogu eluks. Kui varem tähistas Eestist lahkumine sageli eksistentsiaalset murdepunkti – mindi kuskile õnne otsima ja tõenäoliselt enam tagasi ei tuldud –, siis tänapäeval võidakse minna, tulla tagasi, minna uuesti. Selline voolav liikumine üle riigipiiride või elu, mis on jagatud mitme kodu vahel, on tänapäeva uus normaalsus.

Minu uuritavate kogemustest koorus välja, et valdavalt ei minda Eestist ära sellepärast, et Eestis oleks tingimata midagi halvasti. Pigem minnakse soovist näha maailma, panna ennast uutes oludes proovile, õppida keeli või elada mõnda aega teistsuguses kultuuri­keskkonnas. Loomulikult võivad neid motiive toetada ka kõrgharidusränne või põnevad töövõimalused. Aga kui elu läheb edasi, põimuvad rändeotsustesse uued tegurid. Alguses minnakse ajutise plaaniga, aga ühel hetkel avastatakse, et möödunud on 11 aastat ja kohe sünnib esimene laps.

Selle põlvkonna rännet iseloomustabki sageli avatud sihtkohtade või avatud plaaniga minek. Samal ajal tunnevad nad, et on jätkuvalt osa Eesti ühiskonnast. Olgugi et nad elavad füüsiliselt eemal, osaletakse endiselt Eesti mentaalses ruumis: jälgitakse Eesti uudiseid, hoitakse sidet pere ja sõpradega, veedetakse siin oma puhkus, osaletakse valimistel.

Üks mõte, mis intervjuudes korduvalt kõlas, oli soov olla jätkuvalt osa Eesti ühiskonnast. Seda aga riivab nende poolt tajutud hoiak, et kodueestlased justkui ei arvesta nendega või, veel hullem, peavad neid reeturiteks.

Ehk inimene saabki tunda, et ta on kodus mitmes kohas korraga, armastada rohkem kui üht kodu, nagu inimene saab armastada korraga mitut inimest?

Tänapäeva migratsiooniuuringutes räägitakse mitmikkuuluvusest. See tähendab, et inimene võib kogeda kuuluvustunnet mitme kohaga seonduvalt. Ta võib tunda end koduselt oma uues elukohas, aga samal ajal säilitada tugeva sideme ka oma päritolumaaga. Kuuluvustunne ei ole piiratud ressurss, mida jagub ainult ühele kohale korraga. Samaaegne migrandi identiteet uues elukohas ja rahvuslik kokkukuuluvus oma kodumaaga on täiesti tavaline ja pigem reegel kui erand. Selline mitme koha vahel hõljuv elu võib olla ka omamoodi väsitav ja tuua kaasa tundeid, justkui peaks olema kogu aeg kursis kõigi muutustega Eestis, kuigi tegelikult ei elata enam selle ühiskonna igapäevarütmis.

Migrantidega töötades paelus mind tõik, et nende rahvuslikus kuuluvustundes esines sageli omamoodi afektiivne vastuolu. Ühelt poolt tunti Eesti suhtes tugevat lähedust, uhkust ja kiindumust. Samaaegselt võis esineda ka võõristust, pettumust või häbi seoses Eestis ilmnenud teatud ühiskondlike hoiakute ja arenguga, mida omakorda seostati laiema Ida-Euroopa kuvandi ja nõukogude pärandiga. Kui Eestit tajutakse välismaalt vaadates ksenofoobsema, tagurlikuma või vähem avatud ja hooliva ühiskonnana, kui soovitaks näha, ilmestab see väärtuskonflikte, mis samuti mõjutavad inimeste tagasipöördumise kaalutlusi.

Migratsiooniuurija Avtar Brah on rääkinud „kodutunde igatsusest“. See ei ole igatsus konkreetse paiga või kodumaa vastu, vaid selles väljendub soov kuuluda, olla aktsepteeritud, tunda end koduselt. Mõnikord leidsid minu uuritavad selle tunde kuskilt mujalt kui Eestist.

Ühe osa pealkiri on „Ida-Euroopa taak“. Kuidas teie seda näete: kas Eesti on Ida-Euroopa, Põhja-Euroopa või midagi vahepealset?

Geograafilises mõttes paikneb Eesti Põhja-Euroopas, aga selle paigutamine Ida-Euroopasse tuleneb poliitilisest ajaloost, kuivõrd Ida-Euroopat seostatakse Nõukogude taustaga, hõlmates riike, mis kuulusid Nõukogude Liitu või olid satelliitriigid, nagu näiteks Poola. Selles mõttes on Eesti huvitav juhtum, kuna paiknebki mitme piirkondliku kujutlusruumi piiril.

Mis on aga huvitav: kui migrandid liiguvad Eestist Lääne-Euroopasse, avastavad nad sageli, et nende piirkondlik taust kannab endaga kaasa teatud stereotüüpe. Kui Eesti ja teised Ida-Euroopa riigid liitusid Euroopa Liiduga, siis oli üks poliitilisi kujundeid „Poola torumees“ – stereotüüp odavast ja seksikast Ida-Euroopa tööjõust. Selle kujundi taga peitusid laiemad protsessid, milles Ida-Euroopa päritolu migrante sageli teisestati ja seksualiseeriti.

Paljud eestlased püüdsid seejärel ennast kuidagi eristada ülejäänud Ida-Euroopa kuvandist ning rõhutada oma põhjamaist identiteeti. See aitabki ilmselt mõista eestlaste soovi näha ennast ennekõike põhjaeurooplasena, mitte idaeurooplasena.

Paistab, et pärast 2022. aastat on Ida-Euroopa tähendus globaalsel areenil mõnevõrra muutunud, kui mõelda kas või Balti riikide, Poola ja Ukraina häälele maailmas. Selle piirkonna ajalooline kogemus on senisest rohkem tähelepanu saanud. Ise arvan, et Ida-Euroopa kuuluvuskategooriana ei peaks olema midagi, mille eest tuleks tingimata põgeneda. Pigem võib selles, et oleme oma ajaloos näinud erinevaid maailmu, näha tugevust.

Aga mis teeb eestlasest eestlase? Inimestel on igal pool maailmas sadu omadusi, mis moodustavad nagu kaleidoskoobis erinevaid mustreid. Kas teie uurimustest on välja joonistunud mingi muster, mis on just eestlasele omane?

Antropoloogina olen üldiselt selliste üldistustega väga ettevaatlik. Inimesed on liiga erinevad ja tänapäeva maailm nii läbi põimunud, et kultuuride kohta suuri üldistusi teha on keeruline. Sellegipoolest jagame me teatud kogemusi, ajalugu, institutsioone ja meedia­ruumi. Selles mõttes on kaleidoskoopiline muster päris kena metafoor: need kogemused, institutsioonid, mälestused ja ühised viiteraamid loovad tõepoolest teatud mustreid, milles eestlane võib ära tunda teise eestlase.

Huvitav on aga mõelda sellele, millisteks me muutume, kui muutub kontekst inimese ümber. Mitmed minu uuritavad kirjeldasid, et Eestis elades nad väga ei mõelnud sellele, et on eestlased. Kui aga kolitakse Ameerikasse, Portugali või mujale, siis korraga pole enam sellest pääsu: tuleb pidevalt teha afektiivset tööd, et piltlikult öeldes Eesti lippu kõrgel hoida. Pidevalt küsitakse, mis riik see Eesti on, milline on selle ajalugu. Nii leitakse ennast olukorrast, kus tulebki oma päritolu teistele selgitada.

Nii teevadki välismaal elavad eestlased pidevalt väikest kultuuridiplomaatiat. Ja ma arvan, et eriti praeguses geopoliitilises ärevusseisundis on oluline, et Eestit maailmas tuntakse.

Sarjas räägitakse ka sellest, et Eestis ei pruugi alati olla ruumi inimestele, kelle partner on teisest rahvusest, teise nahavärviga või samast soost. Üks kangelane jagas, et tema abikaasa kohta tegi eestlasest tuttav täiesti kohatuid kommentaare. Miks inimesed tunnevad, et nad võivadki nii öelda?

Küsimus on selles, millises ühiskondlikus keskkonnas sellised väljaütlemised võimalikuks muutuvad. Selle taga on alati küsimus piiridest: kes on oma, kes on võõras, kes kuulub meie ühiskonda ja kes justkui ei peaks siia kuuluma. Need arusaamad ei teki tühjalt kohalt, vaid on mõjutatud ajaloost, ühiskondlikest normidest, poliitilistest debattidest, meediast.

Selle pinge väljendumine on kahtlemata seotud üleüldise ühiskonnas hakkamasaamisega. Ka viimaste aastate Euroopas ja maailmas toimunud sündmused on näidanud, et iseäranis ebakindluse, ärevuse ja kriiside taustal võivad ka seni üsna avatud ühiskonna suletuma olukorra suunas liikuvad hoiakud taas rohkem kõlapinda leida.

Kui aga on olemas isiklik kokkupuude erineva taustaga inimestega, siis on selliseid hoiakuid raskem ülal hoida. Sama oluline on see, et ühiskonnas domineeriks selge sõnum: erinevad inimesed, perekonnad, elulood ja edulood on selle ühiskonna loomulik osa.

Mis võiks olla selle sarja sõnum neile, kes ei mõista, miks inimesed tahavad mujal elada või teevad neist erinevaid valikuid?

Materjaliga töötades koorus välja, et kodueestlastelt kostub moraalne hinnang neile, kes on Eestist eri põhjustel lahkunud. Olgugi et rahvusvahelist eluviisi kahtlemata hinnatakse või koguni romantiseeritakse, saadab seda ka moraalne pingestatus. Selle võtab hästi kokku mugavuspagulase stereotüüp – Tõnis Lukase 2014. aasta sõnavõtust käibele läinud uudissõna, mis liikus üsna kiiresti eesti argisõnavarasse.

Selle termini taga peitub aga laiem moraalne hinnang: et inimesed, kes on Eestist lahkunud, tegid seda ennekõike paremate palkade ja elutingimuste pärast ning seeläbi hülgasid oma kodumaa ning vastutuse Eesti ühiskonna eest.

Minu uuritavad kirjeldasid oma rändekogemust aga sageli just mugavus­tsoonist väljumisena. Ei ole kaugeltki mugav minna teise ühiskonda, kus sa ei tunne keelt ja kultuuri, pead ennast nullist üles töötama, olles migrant, võib-olla jageldes ka Ida-Euroopa päritoluga kaasnevate stereotüüpidega.

Mulle tundub, et isegi siis, kui elatakse füüsiliselt mujal, panustatakse sageli Eestisse edasi. See võib tähendada Eesti esindamist igapäevasuhtluses, osalemist teadmusringluses ja Eestiga seotud ettevõtluses või lihtsalt toetades oma tarbimisvalikutega Eesti disainereid, kultuuritegijaid ja väikeettevõtteid. Sel viisil püüavad Eestist lahkunud hoida Eestiga sidet ja nii omal moel justkui riigile midagi tagasi anda.

Nii et võib-olla on aeg ümber mõtestada, mida ühiskondlik panustamine üldse tähendab. See ei väljendu tingimata füüsiliselt Eestis elamises ja siin maksude maksmises, vaid võib avalduda väga erinevatel voolavatel viisidel. See väärtuslik panus saab aga mõistetavaks vaid siis, kui hoolimist ja panustamist ei defineerita kitsalt territoriaalsete kategooriate alusel.