Kristi Kongi suur isikunäitus „Kromaatiline triiv“ Kumu suures saalis on otsekui suur värvidest koosnev tajukogum, isevärki prisma, mille sees segunevad omavahel mikro- ja makrokosmos. Nende vahel liikumist hõlbustavad kõikjale näituseruumi paigutatud trepikesed. Intensiivsed värvid peavad siin omavahel jõuliselt läbirääkimisi, lähevad siis üksteiseks üle ning üritavad aeg-ajalt ka maalide seest vaataja teadvusse tungida. Kristi Kongit on alati huvitanud värv kui selline ja taju fenomenoloogia. Tema suur väljapanek on rikkalik, sümbolitest laetud ning kõikehõlmav. Ometi on selles peidus ka omajagu nukrust.

Jalutasin tööde vahel ega saanud lahti mõttest, et iga teos on siin distinktne tervik, aga samal ajal moodustavad need kokku ühe suure masinavärgi, millel pole tegelikult piire. Kas siin näitusel on pigem mitu eraldiseisvat maali või on see kõik kokku üks suur teos? Kui tähtis on sulle neid töid eristada?

Ma hakkasin seda näitust tegema kolm aastat tagasi ja loomulikult alustasin detailidest, väga väikestest detailidest. Võin julgelt öelda, et mul ei olnud tükk aega kindlat plaani. Ma tahtsin küll jõuda mingite sümbolite ja ideedega kuhugi kaugemale välja, aga samal ajal maalisin kogu aeg … Tegelikult see ongi mulle omane, et töötan ja mõtlen maalimise kaudu asju läbi. Üsna pea hakkavad ideed kuju võtma, näitusel hakkasid ka mingid tööd järk-järgult valmima ja päris ruttu hakkas tekkima tervikutunne.

Ma peangi seda näitust üheks suureks tervikuks, mis hõlmab endas paljusid kirjusid detaile, aga iga teos on elav ka üksinda. See lihtsalt on nii, on alati nii olnud. Teos jäädvustab näituse ruumist mingi füüsilise koha, aga kannab endas ka mingit mõtet edasi. Ning ühtlasi täiendab samal ajal iga teos omakorda seda mõtet. „Kromaatilise triivi“ puhul hakkas minu arvates see tervik ühel hetkel väga lahedal moel kokku minema.

Mismoodi need teosed üksteist mõjutavad? Iga teose olemasolu mõjutab kõiki teisi.

Mõned tööd näitusel valmisid lausa kohapeal, näituse installeerimise ajal. Näiteks see suure akna juures nende olenditega teos „Vaikuse karjatus“ – ma tegin väga palju kavandeid enne, aga ei kasutanud lõpuks neist ühtegi. Ometi oli kavandite tegemine tähtis, sest mõte sai nende abil palju selgemaks. Kohapeal hakkasin lõpuks ikkagi nii-öelda nullist pihta. Mul olid tükid olemas, hakkasin neid laduma. Rääkisin veel näituse arhitekti Mari Hundiga, et hakkan nüüd nullist veel puslet laduma. Mari julgustas, ütles, et lase käia.

Mõnede tööde puhul võib kindlalt öelda, et need andsid tervikule viimase tunnetuse juurde. Mõned tööd, näiteks need suured maalid, mis moodustavad justkui metsa või mingi liikuva … trajektoori … Ma maalisin neid alati ühes ruumis ja vaatasin neid tihtipeale korraga. Lõpuks hakkasin neid näitusel sättima nii, et iga töö puhul aitas selle maali kujund ümberkaudseid teoseid võimendada. Nende maalide omavahelised toonid hakkasid samuti võimendama üksteist, värvide vastastikmõju hakkas mängima …

Ühelt poolt huvitavad sind värvide puhul kõikvõimalikud järkjärgulised üleminekud ja liikumised, teiselt poolt on sinu näitusel ka palju lõikavaid kontraste ja distinktsust … Kas need kaks lähenemist värvile on vastandlikud või on tegu üleminekuga?

See on nii ja naa. See, kas ma valin maalimiseks näiteks pintsli või pulga, see, kas ma valin lõuendiks suurema või väiksema pinna, see kõik on alati ikkagi teadlik valik. Igasugune teravus või pehmus mõjutab pildi vaatamist. Alguses tegin kogu aeg nii, et hajutasin pintsli­tõmbed ära – tahtsin, et maali pind oleks hästi sile – ja rõhusin teravusele maali sees. „Kromaatilise triivi“ puhul on samuti selliseid momente, aga sellel näitusel tahtsin olla oma maalimises palju pehmem, kuna mulle tundus, et need mõtted, mida ma maalin, ja sõnalised aspektid, mis neile vihjavad, läksid kuidagi väga melanhoolseks ja nukraks. Seetõttu leidsin, et kujundi liikumine eri maalidel peab olema maalimisviisiga vastavuses.

Räägi näituse pealkirjast. Mis siin näitusel siis ikkagi triivib?

Kui öelda väga primitiivselt ja täpselt, siis – värv! (Naerab.) „Kromaatiline“ viitab siin värvijadale, kus on ka palju eri toone. See on heletumeduse rida, aga samal ajal on seal vahel külluslikult kõikvõimalikke alatoone. Ma tahtsin, et näituse pealkiri oleks võimalikult abs­traktne: „kromaatiline“ vihjab värvile kui materjalile, „triiv“ aga õhulisusele, liikumisele. Natuke nagu loomuliku valguse puhul, mida ei saa ka kunagi päris täpselt paika timmida.

Midagi on selles näituses, ja ka su värvikäsitluses üldisemalt, väga psühhedeelset. See intensiivsus, meeleline voogavus, pulseerimine … Värvid näivad mõnikord sinu maalide seest välja tulevat ja hakkavat vaataja peas oma iseseisvat elu elama.

Ma arvan, et see seisund on seal kindlasti olemas. Ma tean, kuidas mingid asjad sünnivad mu maalidel, ja vahel on tõesti nii, et kui mul tuleb pähe mingi visuaal ja ma hakkan seda teostama, siis see juhtub sellises olekus, kus ma olen enda kaotanud sel hetkel. Aga samal ajal pean ma selle teostama täieliku selgusega – ma ei saa töötada, kui olen näiteks alkoholi joonud. See, millest ma räägin, on isegi mingi veel kummalisem tunne. Võib-olla ma saan kõik oma agressiivsused ja intensiivsused sinna sisse kanaldatud? Tagasi mõeldes näen, et mu enda arvates kõige mõjusamad tööd ongi sellises olekus tehtud – kõik ei ole, aga ma arvan, et näiteks pooled teosed siin näitusel on sedasi valminud. Ma olen neid hästi kaua vaadanud – värv tuleb maali sisse vaadata. See on muidugi mingi seisund ja see ei saa kellegi teise juuresolekul tekkida. Ma ei oska seda isegi väga hästi kirjeldada.

Mind hakkas huvitama, kas sul on sünesteesia? Nii nimetatakse eripära, kui inimese ühe meele tajud on läbi põimunud tema mõne teise meele omadega, näiteks võib sünesteetik ise seda tahtmata tunda värvide maitset või helide lõhna.

Tahaks öelda, et on, aga kahjuks ei ole. (Naerab.)

Kuidas sujus koostöö kuraator Ann Mirjam Vaiklaga?

Ma olen hästi tänulik Ann Mirjamile, sest ma vajasin ikkagi hästi palju üksinda olemise aega. Ma pean saama üksi olla, muidu ma ei saa ka kellelegi teisele midagi pakkuda. Paraku on see alati nii olnud, iga näitusega, ja „Kromaatiline triiv“ on erakordselt suur, ma käisin ikka väga kummalistes kohtades ära. Need olid sellised hetked, kus ma pidingi olema täiesti omaette ja mõtlema mingeid asju läbi: ma arvan, et ma viibisin vahepeal väga süngetes paikades … Siis tulin sealt välja ja läksin kuhugi väga imelikku fantaasiamaailma, mis mulle tol hetkel tundus väga päris … See on ikka suur privileeg saada elada mingis täiesti oma maailmas. Eriti kui võtta arvesse kõike seda, mis meie ümber praegu toimub ja mis on õudne. See kõik ununes ja mulle jäi ainult see maailm, mida ma parajasti lõin.

Ma arvan, et Ann Mirjam vahepeal ikka tõmbas mind rea peale. Ma aeg-ajalt küsisin ka, et kas talle tundub mingi asi okei või kas see või teine asi toimib ka tema meelest. Sest ma olin ise ikka täiesti sees selles oma protsessis. Mulle tundub, et Ann Mirjam oskas olla väga … põnevalt delikaatne ja samal ajal ka väga tähelepanelik. See on erakordne, kui keegi oskab selline olla. Ta mõtles kaasa ja elas kaasa. Ja võib-olla vahepeal ütles ka mingeid asju, mida ma pidingi tol hetkel kuulma, tegi mõne mõtte suuremaks … Ma poleks võib-olla akvarelle muidu välja pannud, aga need andsid tervikule ikka midagi olulist juurde. Kellegi teise pilk, kes näeb tervikut, on väga oluline. Kuraator ja arhitekt olid ainsad, kes kogu seda protsessi kõrvalt nägid, mul oli palju ka selliseid hetki, kus ma ei suutnud isegi oma sõpru uksest sisse lasta või ei tahtnud mitte kedagi teist kuulata. Nad olid mõlemad väga delikaatsed, me kõik ajasime sama asja ja nad said aru, et ma olen … kuskil. (Naerab.) Ma arvan, et ma tegin asja Ann Mirjamile väga keeruliseks ka muidugi.

Oled sel näitusel dialoogis päris paljude autoritega. Kes on sinu kaasteelised?

Ma sain ise oma näituse peale mõeldes aru, et minu peamised kaasteelised siin on tegelikult teised maalikunstnikud, kes on päris kõvasti mu teekonnal figureerinud. Näiteks seal akvarellide sarjas vihjan mingitele mõttekäikudele, millest ainult maalikunstnik aru saab – ta oskab kohe lugeda seda maalikeeles. Maalikunsti protsessis on asju, mida on väga raske sõnadesse panna ja kellelegi seletada … Varem pole ma seda niimoodi teinud.

Käivitun ka mitmesuguste kirjutajate loomingust, kasutan nende loomingust fraase, et jõuda lähemale millegi tuumani. Mitmed autorid jõudsid mu maalidesse niimoodi, et otsisin mingit sümbolit või proovisin midagi kuidagiviisi enda jaoks maalides lahti mõtestada, aga leidsin siis, kuidas nemad olid sellest kirjutanud. Näiteks Georges Bataille on kirjutanud täiesti vapustava raamatu Lascaux’ koobastest.

Ma valmistasin ette loengut „Monumentaalmaalist kaasaegse kunsti kontekstis“ ja mõtlesin ise samal ajal ennemuistsete aegade alguse peale. Kuidas üldse tekib mingi visuaalne keel? Kuidas tekivad sümbolid? Kuidas inimesed omavahel suhtlevad või jätavad kellelegi teisele sõnumeid? Mingid väga primitiivsed mõtted. Et tegelikult on maalis ikkagi tohutult palju peidus ja see kõik kannab endas edasi mõtet.

Bataille’d muidugi huvitas inim­eksistentsi ja loomalikkuse võrdlus. See käivitas hullupööra, sest kui mõelda, mis ajas me elame ja kuidas inimesed üldse praegu käituvad, siis … (Naerab.) Praegune aeg üldse käivitas mu, pani oma töös igasugu kujundeid kasutama. Emily Dickinsoni väga mitmekihiline looming on samuti selle näituse üks tugipunkte. Ma olen teda ammusest ajast lugenud, ta on mulle alati väga meeldinud, aga … see tema mingi eksistentsiaalne sügavus on kohutavalt ilus ja kõnetab mind väga. See on väga tugevalt kogu seda näitust mõjutanud: ma tahtsin, et see taeva kujund, mida olen väga palju oma töödes ka varem kasutanud, oleks jätkuvalt läbiv element, aga liikumine selles ruumis toimuks väga eri sorti taevastes. Nii tekib sinna uus mõõde.

Alliksaar on keegi, kelle juurde ma ikka ja jälle tagasi tulen. Ta tuleb ja on kogu aeg olemas – ta mõjub mulle nii aegadeüleselt. Alliksaarelt leidsin mitu mõtet, mis on seda näitust mõjutanud. Mul oli laua peal üks tema raamat, kus on sees luuletus kollasest värvist, „Õhtute kollane tolm“. Ma olen hakanud koguma luuletusi, mis räägivad värvidest.

Ega sõna ja visuaal omavahel kuidagi pingesse lähe?

Vahel ma olen mõelnud, et võib-olla ma ei peaks nii palju kirjandusele toetuma, aga teinekord annab sõna mingi lisakihi kogu asjale juurde. Kui ma ütlen, et Dickinsoni mitmekihilisus ja sügavus mõjub mulle käivitavalt, siis ma pean ta sõnu ja oma visuaali eri kihtideks. Mõnikord tõesti tekib tõrge, kui ma kellegi fraasi pealkirjana kasutan, et kuidas see siis ikkagi tööle hakkab – ehkki enamasti on need ikkagi ju mu enda sõnad. Aga praegu kõik toimis, ma usaldan neid autoreid täielikult ja loodan, et nad ei pahanda mu peale.

Räägime veel värvidest. Ühe värviteooria kohaselt sisaldab valge valgus implitsiitselt kõiki spektrivärve, mis ilmnevad näiteks siis, kui valgus prisma sees murdub, aga on olemas ka n-ö vastupidine lähenemine. Seal rõhutatakse, et kui kõik värvid ühes ja samas punktis kohtuvad – kui need kõik korraga kokku segada – on tulemuseks must. Ühesõnaga kõikide värvide summat nähakse vastupidiselt. Mõlemad lähenemised on justkui õiged, aga samal ajal välistavad teineteise. Kummast teooriast sina lähtud? Või ehk on siin tegemist hoopiski vastandite ühtsusega?

Mõlemad lähenemised on tunnetuspõhised, eks värviteooriaid ole palju. Goethe oma veel näiteks … Muidugi on palju võimalusi, kuidas selle kõige peale mõelda. Ma tahaks öelda, et ei kasuta kunagi teadlikult värviteooriat, aga kuna ma olen seda nii palju õpetanud, siis mul on see vist kusagil kuklas sees. „Kromaatilise triivi“ puhul ma lihtsalt maalisin ega mõelnud selle peale üldse. Praegu, kui sa küsisid ja kirjeldasid neid positsioone, siis jõudsin su küsimuse ajal juba oma seisukoha ümber mõelda. (Naerab.) Nüüd, kui natuke selle üle reflekteerida, siis mulle tundub, et olen pigem külluse positsioonil.

Ma ei tea, kui palju sa värviteooriat oled lugenud. Just seda, kuidas neid asju ajaloos on nähtud? Alates Aristotelesest kuni Albersini ja kõik, kes on vahepeal, seal on sajanditepikkused hüpped: Isaac Newton, Johann Wolfgang von Goethe ja Abraham Gottlob Werner, kes alles hakkas päriselt põhivärve arendama … Kõik nad lükkavad natuke eelmised ümber ja pidevalt tekivad mingid täiesti uued lähenemised. Muidugi ei saa Goethet ja Newtonit omavahel võrrelda, üks on hästi tunnetusteooriatel põhinev, teine teeb reaalselt eksperimente, loob spektrit konkreetsete murdumistega … aga tegelikult ei saa öelda, et Goethe seda ei teinud! Ta lihtsalt tegi seda mingis täiesti teises võtmes. Ja samal ajal on selle kõige kõrval väga lahe mõelda sellele, kuidas Aristoteles mõtles põhi­värvide peale, võttes nende mõtestamisel appi tule ja vee – võttis neid lihtsalt väga eluliselt. See on kõik kohutavalt põnev, aga samal ajal need pole muidugi üldse need värvid, millest täna­päeval mõeldakse. Lapsed ja täiskasvanud hakkavad praegu lihtsalt maalimist õppima, see on siis see, milleni jõuti lõpuks nende põhivärvide kaudu. Aga tegelikult on palju põnevam kogu see ajalooline protsess, kuidas üldse mõte värvist tekkima hakkas.

Kui see oleks võimalik, siis kas sa maaliksid infrapunase või ultravioletiga ka? Teisisõnu selliste värvidega, mis ei ole inimese silmale nähtavad?

Kas vaataja vajaks siis nende maalide nägemiseks mingit spetsiifilist varustust? Ma ei tea, ma pole kunagi selle peale isegi mõelnud. Kooli ajal ma mõtlesin hästi naiivselt, et võiks näiteks fosforit kasutada nii, et maal helendaks. Mingi helendus on mind küll paelunud.

Kui näitusele sisse astuda, siis need suured maalid on seljaga vaataja poole. Miks nii?

Selle taga oli mitu mõtet tegelikult, kõige esimesi ei mäleta ma enam isegi, sest see kõik liikus niivõrd loomulikult, aga need suured ja pisikesed õlimaalid seal ruumis käivad minu meelest koos. Need vaatavad justkui teineteise poole. See on üsna loogiline tervik.

Samal ajal mõtlesin ka sellele, et kui astuda sinna ruumi sisse, siis võtab see – natukene nagu pimeda ruumi puhul – paratamatult natuke aega, et kõige ümbritsevaga harjuda. See, et need suured maalid on nii-öelda seljaga, ütleb vaatajale, et ta võib liikuda saalis väga rahulikult. See on lihtsalt üks võimalik liikumistrajektoor. Teine võimalus oleks näiteks, et ta näeb kohe suurte maalide tagumist poolt, aga läheneb neile ringiga. Mulle tundus huvitav katsetada sel moel, et näituseruum ei ava end vaatajale silmapilk.

Ent samal ajal see ikkagi avaneb ja on sedasi mõlemalt poolt vaadates täiesti erinev näitus.

Kuhu need trepikesed näitusesaalis viivad?

Eikellegimaale.