Eesti Rahvusringhääling (ERR) on üdini avalik ja üldrahvalik asi, kõigi oma. Erakondade tõlgenduses tähendab see, et erakondade oma, sest just erakonnad on ju valimiste kaudu volitatud riiki juhtima ja rahvast esindama. Kuigi riigi­kogu liikmed, see on end hellitavalt rahva­esindajaiks nimetavad erakondade esindajad, on ERRi nõukogus olnud enamuses paarkümmend aastat, ei ole nad rahul kehtiva olukorraga, oma mõju ja võimu piiridega. Ja see on hinnang omaenda tööle.

Tõuge ERRi nõukogu koosseisu muutmiseks tuli sotsiaaldemokraatidelt, kes taotlesid senisest suuremat soolist tasakaalu, kuid riigikogu kultuurikomisjoni tegevuse käigus lisandus eelnõusse ka mõte suurendada nõukogu koosseisu nii, et seal oleks püsivalt sõltumatute asjatundjate ülekaal. Ja oligi tüli majas. Eelnõu teise lugemise käigus riigikogu ööistungil (11. VI) peegeldas see ilmekalt, kuidas Toompeal võimust, juhtimisest ja sõltumatusest mõeldakse. Mõttevahetus toimus trumpismi ajastule omaselt lahmivas ja kohati labases vaimus, aga keda see nii väga peaks huvitama, et kuskil all orus keegi sõnapritsmetega pihta saab lihtsalt seetõttu, et erakondlased üksteist jäägitult umbusaldavad ning kahtlustavad ainult omakasupüüdlikes ja nurjatutes kavatsustes.

Lõpuks läks nii, nagu Toompeal on tavaks öelda: lahendus oli see, et lahendust ei leitud. Kui kellelgi ka oli siiras soov kujundada ERRi nõukogu senisest töövõimelisemaks ja tasakaalustatumaks, siis kolleege ja oponente selles veenda ei õnnestunud. Uus kord on lihtsalt uuesti üle määritud vana. Eestis lihtsalt ei ole sõltumatuid eksperte, nagu koorus välja riigikogulaste vastastikustest etteheidetest. Erakondliku mõtte järgi pole sõltumatust olemaski, sest ka parteitud inimesed on kas meie inimesed või valed inimesed. Sõltlased igal juhul, kelle ainsaks ülesandeks on korra nelja aasta tagant valimistel õigesti käituda. Toimunu oli justkui aasta alguses käivitunud ja halvaks anekdoodiks muutunud presidendi kandidaadi otsingute (sellest olen aasta alguses kirjutanud¹) kordusetendus.

Erakonnad olid oma võimumõtetes jälle nii kinni, et ühtki välist, arukat ja ainuvõimalikku soovitust kuulda ei võetud. Soovitus oli lihtne: kui tahate tõepoolest leida parimad ja sõltumatud asjatundjad, delegeerige nende leidmine ja nimetamine väljapoole erakonna­poliitilist keskkonda ja jätke parlamendile kui ERRi asutajale ainult järelevalve ülesanne. Seda ei tehtud, muutus seisneb vaid selles, et järgmised „tegevusvaldkonna tunnustatud asjatundjad“ loodetakse leida „avaliku konkursiga, mille kuulutab välja riigikogu kultuuri­komisjon“. Ja nii lõigati endale mitu korda näppu.

Esiteks ei fikseeritud seaduses täpsemalt, millistele tunnustele peab nõukokku kandideeriv inimene kvalifitseerumiseks vastama. Tunnustatud asjatundja (ekspert) on küll mitmel pool kasutatav õigusmõiste, kuid täpsemalt sisustatud on see näiteks kohtumenetluses või siis tuletatud mõne kutsekoja või alaliidu antud litsentsist või kutsetunnistusest. Ajakirjanduse tegevusalal seda ei ole, seega peab kultuurikomisjon iseseisvalt kuidagi selgusele jõudma, millest koosneb asjatundja tunnustatus, mida mõõdetakse, kuidas hinnatakse. Ükski põhitööga küllaldaselt koormatud ekspert ei hakka ju kandideerima, kui ei tea, kas ta ikka vastab kultuurikomisjoni tingimustele, kui need ei ole konkursi­kuulutuses ühemõtteliselt kirjas. Ja üldse, mida tähendab „avalik“, kas ainult õigust osaleda või ka seda, et kandideerimise fakt on avalik? Isegi kui kultuuri­komisjon tõotaks kandidaatidele, et hoiab nende nimed saladuses, on ülimalt ebatõenäoline, et kaheksa kultuurikomisjoni liiget, lisaks neid juhtivad ja informeeritud erakonnabossid saladust ka pidada suudavad.

Teiseks, kuidas saavad riigikogu kultuurikomisjoni liikmed, kellest ükski ise ei ole ajakirjanduse alal tunnustatud asjatundja, õpetlane või kauaaegne praktik, vastavustingimusi üldse seada nii, et need tegelikele ekspertidele ka asjatundlike ja õiglastena paistaksid? Seda eriti õhustikus, kus üksteise kahtlustamine on norm ning iga kriteeriumi väljapakkumises näeb kolleeg-konkurent teisest erakonnast kellegi välistamise või soosimise tagamõtet. Nii jäävad järele formaalsused, millele võivad vastata paljud kandidaadid, aga lõppotsus on suvaotsus. Pealegi, ammu enne otsuse tegemist saavad kõik kandidaadid parteilise sildi kaela ja nende ekspertsus on ette kahtluse alla seatud samas vaimus, nagu Tallinna linnapea kuulutas äsja arhitektid tsunfti ja klassina ahneteks linnakurnajateks.

Riigikogu ööistungil see juba juhtuski, kui eelnõu aktiivseimad vastased Isamaast korduvalt oma sõnavõttudes kasutasid halvustavat väljendit „niinimetatud“ ja „nii-öelda“ eksperdid (Urmas Reinsalu, Mart Maastik, Lea Danilson-Järg). Õnneks ei ole sellisel sildistamisel samu tagajärgi nagu okupatsiooniajal, kui kompartei määras 40 kirjale allakirjutanute tühistavaks ühisnimetajaks „teise järgu haritlased“, kes olid ühiskonnale ja kultuurile nii väheväärtuslikud, et neid võis iga sõjaveteran või reaparteilane taga kiusata. Tagajärg siiski on. Igaüks, kes soovib kandideerida, peab ette arvestama, et vahetab senise puhta tunnustatuse niinimetatud eksperdi staatuse vastu ehk saab jutumärgid külge.

Neil asjaoludel on ennustatav, et avalik konkurss eksperdikohtade täitmiseks ERRi nõukogus võib hõlpsasti luhtuda. Võimalus, et nii võib minna, ja plaan, mis siis edasi saab, seadusandluse käigus jutuks ei tulnud. Järelikult on see kultuurikomisjoni liikmetel läbi mõtlemata. Alati võib luhtunud otsingu järel välja kuulutada uue, aga enne peaks välja uurima läbikukkumise põhjused ning seejärel sõnastama teistsugused, kandideerimiseks sobivamad võistlustingimused. Aga kui needki ei sobi? Kui kandidaadid vabatahtlikult ei tule, peab neid aktiivselt värbama hakkama. Kes seda teeks, kui mitte erakonnad? Ja ollakse jälle algpunktis tagasi.

Teine võimalus on, et erakonnad on kindlad, et igaühel on juba mõni koostööle kallutatud soosik tagataskus varuks, mistõttu avalik konkurss osutub vaid lavastuseks ja lähebki tõeks see, et eksperdid hääletatakse nõukogu liikmeks poliitilise enamuse jõuga vähemuse kaeblemise saatel. Mainekahju ei saa ainult eksperdid, vaid ka ERR institutsioonina. Ühtlasi on ette kompromiteeritud ERRi järgmise juhatuse palkamise protsess, sest kui tahes ausad, õiglase meelega, asjatundlikud ja erakonnakauged inimesed ka ei kandideeriks, oma poliitilise peremärgi saavad külge igal juhul. Sest erapooliku ja politiseeritud mainega nõukogu ei saa vähemasti kõrvaltvaataja silmis teha muid kui parteiliselt suunatud personaliotsuseid.

Miks see kõik juhtus? Läinud sügisel väljendasin õrna lootust, et kultuuriministeeriumis kaua küpsenud, kuid siiski suurte küsitavustega rahvusringhäälingu seaduse muutmise eelnõu kord liikvele läinuna ka parlamenti jõuab.² Aga ei jõudnud, vaid takerdus valitsusse. Just valitsuse saamatus riigikogu sisukal toitmisel eelnõuga, kus käsitletud ERRi tulevikku määravad ning vaidlemist ja kokkuleppimist võimaldavad põhiküsimused eesmärkidest rahastamiseni, oli käivitajaks järjekordsele piinlikule, kuid ühtlasi paljastavale osale seriaalist „Eesti Orbánite salaihad“.