Mai lõpus avanes Eesti kunstiakadeemia lõputööde näitus „Tase“ ning seekord toimub hiiglaslik väljapanek üle aastate EKA oma ruumides. Näituse ühe korraldaja ja selle kujundaja, EKA galeristi Kaisa Maasik-Koplimetsa hinnangul on seekordne väljapanek tohutule mahule vaatamata tavapärasest hillitsetum. Nii mõnigi asi leidis seekord aset teisti kui tavaliselt.

Mille poolest erineb tänavune „Tase“ varasematest?

Seda, et „Tase“ niisugusel kujul EKA linnakus toimub, pole väga ammu olnud.

Kui „Tase“ välja panna kusagil mujal linna peal, siis see kohemaid keskmisele näitusekülastajale EKAga ei seostu. Kui näitus toimub linnakus, on selle seos EKAga inimestele väga selge. Et see on EKAs, need on EKA tudengid, nende lõputööd … muidu võiks väljastpoolt vaadates „Tase“ olla ükskõik mis suur kunstinäitus Tallinnas. Majasiseselt on käinud muidugi suur diskussioon ka, et kas see hakkabki nüüd siin toimuma jne. EKA rektor Hilkka Hiiop on öelnud, et see on praegu natuke eksperiment: vaatame, kuidas meil selle näitusega tänavu läheb.

Mis seekordse „Taseme“ puhul kõige rohkem üllatas, mis oli kõige keerulisem?

Varem ei ole nii konkreetselt välja tulnud, kui tõsiselt teaduskonnad omavahel võistlevad. Juba kas või see, et kes saab kõige magusamad pinnad majas endale – tuli päris konkreetne hõõrumine välja, mis oli mõnevõrra ootamatu. Selle aasta „Tase“ on ka selle poolest eriline, et meil on lõpetajaid 270. Võrdluseks: eelmisel aastal osales 170 lõpetajat. Hüpe, et sada inimest tuleb juurde, oli mingis mõttes päris absurdne. Jah, väga palju energiat kulus kauplemise peale, kes kuhu ruumi minna saab. Iga ruum oli vaja läbi käia, arutada, kus siis näituse toimumise ajal õppetöö aset leida saab. Logistilist peavalu oli päris palju. Seda pole niisugusel kujul varem olnud.

Mida tähendab sulle olla EKA galerist? Kuna EKA on õppeasutus, siis kui palju on EKA galeristi töös pedagoogilist mõõdet? Mismoodi erineb see tavalise galeristi tööst, kas see on teistmoodi vastutus?

EKA galerii programmi mõjutab kindlasti kaks korda aastas toimuv hindamismaraton. Mitte sisuliselt, vaid just aastat planeerimise mõttes. See on otseselt seotud õppetööga ja oleme galeriis võtnud põhimõtteks näidata esmajärjekorras praeguste tudengite asju või ka koostööprojekte praeguste tudengitega. Teiseks näitame vilistlaste töid ja alles kolmandaks kellegi väljastpoolt tulnu omi. Tähtis on, et galerii näitus oleks kuidagi seotud praegu siin asutuses õppivate inimestega. Alati proovime eelistada pigem kas erinevate gruppide või erisuguste erialade esindajate koostööprojekte, mitte isikunäitusi. Aga eks galerii ole tudengile ka mingis mõttes õpiväljund: seal saab ta esimese näitusetegemise kogemuse.

Mille järgi EKA galerii programm kokku pannakse? Kuidas see moodustub?

Kunagi ei otsusta ma kõike üksi, kutsun alati paar inimest juurde: kellegi, kes on tõesti väljastpoolt EKAt, ning alati olnud roteeruvalt teisi inimesi kambas, kellega asju arutame.

Kui kaks ja pool aastat tagasi EKA galeristina alustasin, oli programm päris paljuski dekaanide otsustada – see oli rohkem selline esindusnäituste pind. Biennaalid, muud asjad toimusid seal … Nüüdseks oleme järk-järgult üha rohkem liikunud ses suunas, et püüame ise ka mõtestada, mis galeriis peaks toimuma. Minu uus juht, teadusprorektor Linda Kaljundi, on ka öelnud, et järgmine kord, kui me galerii programmi kokku paneme, tuleb läbi mõelda, kui palju on seal vaja võtta avatud kutsungi raames versus see, mis meid ennast huvitab. Ma ütleks, et kokkuvõttes on tegu kombinatsiooniga: ühelt poolt on meil open call, aga see, kui palju me programmist selle raames tulnud asjadega täidame, on meie enda otsustada. Kui millestki jääb väga vajaka, siis kaasan ise kellegi otse. Kui tudengite aktiivsus on väiksevõitu, siis olen vahel kaasanud kuraatoreid, kes pöörduvad siis omakorda tudengite poole, kes muidu ei julge ise midagi välja pakkuda. Tihtilugu muutub tudeng aktiivseks siis, kui on juba vilistlane.

„Tase“ on EKA lõpetajate näitus, mingis mõttes on siin paratamatult juhus mängus. Kui kõigi lõpetajate lõputööd tuleb nii ehk naa ära näidata, siis on raske mingit sisulist näitusetervikut plaanida. Samal ajal tekivad, isegi kui väljapanek on liigendatud näiteks erialade kaupa, tahes-tahtmata mustrid, korrapärad, juhtmotiivid, ühised pingeväljad … Suvalised tööd võivad hakata ootamatult üksteisega kõnelema. Kui palju on sellise näituse sisus plaanipärast? Ma ei tahaks seda osa nimetada kureeritud aspektiks, aga mismoodi sel näitusel sisuline tervik moodustub?

Ma arvan, et see tervik ongi väga laialivalguv. Erialati suhtutakse sel näitusel osalemisse ka väga mitmeti. On neid, kus tudengid mõtlevad praktiliselt juba sisseastumisest saati sellest, mis nende lõputöö saab olema, ja nende osakonnad toetavad neid väga tugevalt … On ainekobaraid, kes püsivad väga hästi koos. Ja on ka neid erialasid, kes on nii muuseas pannud midagi näitusele välja, aga ma ei taha liiga teha kellelegi. (Mõtleb.) Leidub ka erialasid, kellele sel näitusel osalemine on võrdlemisi uus asi ja alles harjutakse formaadiga.

Kureerimisest tõesti rääkida ei saa. Saab ruume nende inimeste vahel jaotada ja luua mingeid tingimusi, aga kui on 270 tudengit, siis ei saa me korraldajatena süüvida nende loomingusse. Ei saa ka valida näidatavaid teoseid. Keeruline formaat on see „Tase“ igal juhul.

Aga samal ajal ikkagi tekivad ju ikkagi mingid mustrid, midagi on õhus … Igal aastal on ilmselt omad rõhuasetused. Millised on tänavuse näituse põhiteemad ja -küsimused?

Kui 2024. aasta näitusel jäi mu meelest kõlama väga lõpuendeline, apokalüptiline meeleolu, siis tänavu seda pole. Sel ja eelmisel oli kõik kõvasti rohkem oma ruumi ja kogemuse keskne. Meil on igal aastal tudengeid, kes lihtsalt tegelevad oma teemadega, aga tänavu on kõik kuidagi rahulikum – isegi sõjatemaatikaga seotud teosed on kuidagi rahulikumad. Need ei mõju nii kõhedalt või raputavalt kui 2024. aasta omad. Kõhedust on palju vähem.

Palju on vahepealsuse teemat, materjalide lagunemise uurimist, taaskasutuse küsimusi … Väga palju on varasemate aastatega võrreldes videot, isegi näiteks graafika või moedisaini või tarbekunsti osakonna töödes annab videoelement väga tugevalt tooni.

Milliseid üldistusi saab kaasaegse kunsti kohta teha seekordse „Taseme“ tööde põhjal? Kuhu on kunst teel, milline on kunstnike tulevik?

Tudengitel paistab olevat tagasi tulnud mingisugune enesekindlus, et lihtsalt oma tehnikaga tegeleda: ei ole vaja alati mingit suurt ruumilist installatsiooni luua mingi asja ümber, võib ka lihtsalt oma graafilisi lehti või maali või skulptuuri näidata. Kuigi, sel aastal on heli esil, palju segatakse kõike heliga, isegi näiteks skulptuuris.

Varem on olnud selliseid väljapanekuid, kus näitusetööle peale vaadates ei ole võimalik ära arvata, mis eriala see inimene õpib, kõik on lihtsalt põnev ruumiinstallatsioon. Seekord on tudengid oma ala spetsiifikas kindlamad.