Kuigi olen tööalaselt juba aastaid väike vabakutseline reklaami, kommunikatsiooni ja turundusvaldkonnas, pole mul siiani riidekapis selle rolli jaoks vajalikku kostüümi. Mul pole kukeka mõõtu viigipükse, tihedalt ümber keha istuvat polosärki ega valgeid spordijalatseid. Samuti ei viitsi ma käia väga tihti juuksuri juures, et soeng püsiks tuletiku pikkune. Ja valget nutikella mul ka pole.  

Ma ei viitsi kelkida LinkedInis, kui õnnelik ja tänulik ma ühe või teise kogemuse või inimese eest olen, rääkimata seal teistele tarkuseterade pudistamisest. Teinekord postitan sinna hoopis üht-teist, mis ujub LinkedIni kultuuriruumis vastuvoolu. Mulle lihtsalt ei meeldi see kenitlemise kultuur, mis teeb täiskasvanutest aineõpetaja tunnustuse nimel võistlevad põhikooli oivikud. Ma ei lähe sellega kaasa.  

Ma mängin hoopis ennast. Kuigi ei tohiks, sest oma praeguses erialases maailmas töötan sellega endale vastu. Selle maailma mängureeglite järgi ei paista ma ühestki otsast veenva professionaalina. Ja mõjun ülbena, sest paarkümmend aastat kirjatöölisena on andnud eksperditeadmised ja enesekindluse, mis ei püsi alati viksilt vaka all.  

Kui muidu teevad minuvanused mu praeguse eriala inimesed kas tublisti trenni või poleerivad punast sportautot peeglina läikima, võtan mina kitarri ja lähen punkbändi proovi. Ma lihtsalt ei leia, et inimene peaks endast loobuma ning mängima kedagi teist, sest ta on teatud vanuses või töötab teatud valdkonnas.  

Kui mängid kedagi, kes sa pole, tuleb see alati lõpuks välja. Eriti valus on, kui hoolega kureeritud fassaad variseb kokku kogu maailma ees. Korraga näevad kõik, et oma uusi rõivad näitav kuningas on alasti. Sul on õigus arenemise käigus muutuda. Mängi ennast ja kuigi vahepeal teed oma elu sellega raskeks, ei pea sa peegli ees küsima, kes see võõras sealt mulle vastu vaatab.