„Eluisu“ ei ole klassikaline jutustus, vaid hetkedest koosnev elupeegel. Kaotus, kriisid ja argised kogemused põimuvad teoses vaikseks, ent mõjusaks tervikuks.
Eia Uusi autobiograafiline ja mõtisklev proosateos meenutab nii ülesehituselt kui ka sisult päevikut. Pihtimuslike sissekannete juurde on märgitud nende kirjutamisaeg – alates 2018. aasta sügisest kuni praeguseni. Iga peatükk toimib iseseisva mõttefragmendina, kuid koos moodustavad need ühtlase arengukaare – liikumise kriisist tasakaalu, teadlikkuse ja elujaatuse suunas. Teos mõjub üllatavalt terviklikuna vaatamata sellele, et mitmed peatükid on varem ilmunud eraldi kolumnidena ajakirjas Edasi. Võib öelda, et autor on kumulatiivne kolumnist: eri aegadel loodud tekstid kogunevad ja põimuvad, kuni neist kujuneb sidus ja sisemiselt loogiline narratiiv.
Eia Uusi loomingus tervikuna ei ole „Eluisu“ eraldiseisev kõrvalepõige, vaid loomulik jätk tema varasemale loomingule. Juba debüütteoses „Kuu külm kuma“ (2005) ja romaanis „Tüdrukune“ (2019) on kesksel kohal identiteediotsing, enese väärtustamine ja emotsionaalne ausus. Kui aga varasemates teostes väljendub see fiktiivsete tegelaste ja narratiivse distantsi kaudu, siis „Eluisus“ on autor astunud sammu lähemale iseendale, kirjutades vahetumalt, isegi haavatavalt. Kui varem otsiti vastuseid, siis siin õpitakse elama küsimustega – lähenemine, mis haakub otseselt Rainer Maria Rilke teose „Kirjad noorele luuletajale“1 mõttemaailmaga. Sarnane on neis kahes teoses ka minavorm, mis loob usaldusliku suhte lugejaga.
Autori stiil on voolav ning järgib sageli mõttekäigu loomulikku kulgu. Samal ajal on tekst rütmiline, näiteks moodustavad struktuuri sarnased motiivid, nagu „tantsud, mida pole tantsinud“ ja „toidud, mida pole söönud“. Erilist tähelepanu väärivad detailid: taco-baaride, juhuslike vestluste ja tantsuõhtute kirjeldused toovad esile n-ö argimaagia, hoides samal ajal jutustaja jalad ikkagi maas.
Teose kujundus on lihtne, kuid mõjuv. Raamatut on mugav käes hoida ja see justkui kutsub aeglasemale, tähelepanelikumale lugemisele. Kaant ilmestav mahedates loodusvärvides foto loob sooja ja ausa esmamulje. Sama värvigamma jätkub peatükkide vahelehtedel ja leheküljenumbrites. Vahelehtedel leiduvad autori erakogust pärinevad fotod lisavad siirust. Kujundus toetab esteetiliselt teose keskset ideed – aeglust, kohalolu ja märkamist.
Teose kesksed teemad on lein, depressioon, paranemine ja muutunud maailmataju. Raamatu lähtepunktiks on kaotus – sõbra surm, mis suunab autorit elu intensiivsemalt tajuma. Esialgu tundub mõte „elu on ilus“ vale ja kohatu, kuid ajapikku kujuneb sellest teadlik valik. Nii tõusevad teose keskmesse „eluilu“ ja „eluisu“ kui võime märgata tähendust ka raskustes ja argistes hetkedes. Depressiooni kujutatakse seisundina, mis moonutab inimese taju ja võib panna uskuma, et ilma temata oleks teistel parem. Autor annab ometi lootust: paranemine ei ole sirgjooneline ega kiire, kuid on võimalik. See ei tähenda siiski, et keegi „teeb sind terveks“, vaid eeldab teadlikku tööd ja valmisolekut abi vastu võtta.
Eriti vahetult mõjub peatükk „Hoida elavaid“. Lähedase kaotus toob kaasa süütunde ja küsimused: „mida ma oleksin saanud teha?“, „miks ma ei märganud?“. Neid, kes märkamatult kannatavad, on palju – jätkugu ümbritsevatel tähelepanelikkust abivajajaid märgata ning neil endil julgust abi küsida. „Ära ütle: „Lähme kunagi kohvile“,“ kirjutab Uus. „Ütle: „Ma ei jaksa, palun aita““ (lk 39).
Ja veel kord – argipäeva maagia! Päikesetõusu vaatamisest, juhuslikust kohtumisest või „ühisest leivamurdmisest“ saab tähenduslik kogemus, mis aitab mõista elu tegelikku väärtust. Autor osutab korduvalt sellele, et elu ilu ei peitu niivõrd saavutustes, kuivõrd oskuses märgata ja kogeda hetke. Peatükis „Kõigi meeltega“ kirjeldab ta elu kogemist kui teadlikku tegevust: maitsed, lõhnad, helid ja puudutused avanevad sel moel uue intensiivsusega.
Ei saa siiski öelda, et Eia Uus elu läbinisti idealiseerib. Ei, ta käsitleb ka näiteks ebakindlust ja vajadust sellega leppida. Peatükis „Suure teadmatuse lävel“ rõhutatakse, et elu ei ole võimalik täielikult kontrollida ega planeerida. Tulevik jääb paratamatult osaliselt tundmatuks ning see võib olla korraga nii hirmutav kui ka vabastav. Autor viitab Rilke arusaamale, et inimene peaks õppima küsimusi armastama ja nendega elama, mitte otsima kiireid vastuseid.
Eia Uusile endale on ellujäämise ja enesemõtestamise viis olnud kirjutamine ja lugemine. Ta meenutab, kuidas talle on pakkunud äratundmist ja aidanud sõnastada depressiooni Sylvia Plath teoses „Klaaskuppel“.2 Kirjutamine on sild isikliku ja üldinimliku vahel – viis oma kogemusi jagada ning teisi toetada. „Kui mitte meie, siis kes – ja kui mitte nüüd, siis millal?“ küsib Uus, rõhutades vastutust nii iseenda kui ka teiste ees ning kutsudes üles mitte vaikima, vaid märkama ja kõnelema (lk 52).
Kriise käsitletakse teoses muutumisvõimalusena. Pandeemia sunnitud paus paneb autori ümber hindama oma elu ja valikuid, tuues esile, et tähenduslikke asju ei tohiks edasi lükata „kunagi“ kategooriasse. Idealiseerimata käsitleb Uus ka emadust, mis võib olla ühtaegu ilus, hirmutav, ja kurnav. Emadus teeb haavatavaks. Uusi kirjeldused sünnitusjärgsest depressioonist ja vanemlusega kaasnevast vaimsest koormusest aitavad küllap murda vaikust vaimse tervise selle tahu ümber … Uus ei kujutata emadust siiski niivõrd raskusena, kuivõrd seisundina, kus inimese tundlikkus maailma suhtes süveneb.
Teose lõpuosas tõuseb esile igapäevaelu väärtus. „Tavaline elu“ ei ole midagi igavat, küll aga seisund, mille poole püüelda. Tasakaal, kus puuduvad pidevad äärmused, osutub sügavamaks ja kestvamaks kui kõrghetkede tagaajamine. Linnaruumi ja looduse vastandus – linn kui kurnav, kuid elav keskkond ning loodus kui rahu ja vaikuse allikas – rõhutab keskkonna mõju inimese sisemaailmale.
„Eluisu“ pealkiri võtab teose sõnumi kõige täpsemini kokku. Eluisu ei tähenda pidevat õnne, vaid valmisolekut elada täielikult – kogeda nii rõõmu kui ka valu, nii kindlust kui ka ebakindlust. See on elu aktsepteerimine niisugusena, nagu see on, ning julgus olla teadlikult hetkes kohal. Kui varasemates teostes otsis autor vastuseid, siis siin on ta jõudnud arusaamiseni, et elu ei ole eesmärk, mida tuleb saavutada, vaid see on juba olemas ning seda tuleb märgata ja kogeda – igas hetkes, igas katkestuses ja igas vaikses äratundmises. Märkamisoskus ja elu terviklik kogemine kujunevadki teose keskseks sõnumiks, mis jääb lugejat saatma ka pärast viimast lehekülge.
1 Rainer Maria Rilke, Kirjad noorele luuletajale. Luuletusi. Tlk Tiiu Relve ja Ain Prosa. – Loomingu Raamatukogu 1995, nr 13. Teose täiendatud trükk ilmus 2024. aastal Loomingu Raamatukogu kuldsarjas.
2 Eia Uus luges teost originaalis, kuivõrd see oli kirjeldatud sündmuste ajal veel eesti keelde tõlkimata, kuid huvilistele olgu ära toodud ka tõlke ilmumisandmed: Sylvia Plath, Klaaskuppel. Tlk Inna Kustavus. Eesti Raamat, 1995. Kordustrükk on ilmunud 2019. aastal Postimehe kirjastuses.
