Mina ei saa aru, miks mäng on inimese elus „kohustuslik“ vaid teatud eluperioodil. Kas siis noore – ja eriti täiskasvanu – elu muutub sedavõrd, et mängulisus, improvisatsioon ja elu (ning linna) eri tahkude lustlik avastamine ei kuulu enam inimeseks olemise juurde? Vahel vaatan kuhugi tõttel olles lastele mõeldud turnikaid ja igatsen ka endavanusele minale midagi sarnast. Linn on küll täis igat sorti vabaõhujõusaale jms eesmärgistatud tegevust silmas pidavat arhitektuuri, aga ka täiskasvanud, ja tegelikult nooredki, vajavad mänguplatse, kus saaks ühiselt või üksinda lihtsalt mängida, turnida, sotsialiseeruda.  

Mul on vedanud, et teatriga tegeleva inimesena on mäng mu elus endiselt kesksel kohal, aga mulle tundub, et sellest ei piisa! Kõigil peaks olema ligipääs mängulisemale elule. Sestap kutsun üles arhitekte, linnavalitsuses istuvaid tüüpe ja kunstnikke kokku tulema ja päid kokku panema eesmärgil luua kas või üks ja kas või ajutine täiskasvanute turnikas – ning vaadata, mis juhtub. Kui on näha, et seda kasutatakse, siis võiks ju igas linnas leiduda kas või üks selline mänguplats! Viimasel ajal räägitakse ka noortest, kel pole linnas kuskil olla – aga ehitame neile siis noortele mõeldud turnikad! Ning veel rohkem avalikke rulluisu- ja rulaplatse! Ehitame neile linna, kus neil on rohkem tegevust kui lihtsalt kuskil betoonserval hängimine! Tänasel päeval meeldib meile rääkida elukestvast õppest, aga elukestev mängimine on sama oluline, kui mitte olulisemgi! Läbi mängu me areneme, õpime koos tegutsemist, sealjuures vallandades kehas endorfiine ning muud head-paremat. Milleks jätta alates teatud east ennast ja teisi millestki nii toredast ilma?