Bänd oli valinud oma comeback’i avalöögi paigaks seni pikalt suletud olnud Paljassaare sadama- ja tööstusala – 42 hektari suuruse Hundipea, mille juurde kuulub ligikaudu kolm kilomeetrit Tallinna lahe rannajoont. Tulevikus peaks sellest arendaja ettekujutuse järgi saama elu- ja töökeskkond, kuhu on oodatud eri sissetuleku ja elustiiliga inimesed: õpetajad, noored pered, eakad ja teised, kellele mereäärne elu linnas on seni olnud kättesaamatu. Hea ja üllas idee, eks aeg näita, kas see ka sellisena teostub. Plaan on pikk: kogu piirkonna väljaehitamine peaks kestma 30-40 aastat ja lõpuks võiks Hundipeast saada kodu umbes 6000 inimesele.

Kakaoladu, kus show toimus, asub ülisuures betoonhoones. Tööstushoone, mida esmapilgul kontserdipaigaks ei peakski. Raudtrepist üles teisele korrusele – vaateväljas meri, laevad ja hunnitu avarus. Sisenedes avanes vaade ruumi, mis oli täis kümneid sambaid. Kerkis küsimus, kuidas leida nende vahel koht, kust bänd laval oleks nähtav ja heli jõuaks minuni parimal moel. Seda kohta ei olnudki 2800 HU? comeback’i kogema tulnud inimese seas nii kerge leida.

Šokolaadivabrikut see ruum siiski ei meenutanud, kakaotseremoonia toimumispaika samuti mitte, aga nimemaagia mängis siin kindlasti kaasa. HU? muusikat on kakaoga lihtne seostada: see on ahvatlevalt magus, veidi eksootiline, ent samal ajal ka kergelt mõru poptoode.

Hundipea avanes nii suurele rahvahulgale esimest korda pop-up-lahendusena. Võib-olla osa publikust tuli avastama uut kohta ja ruumi, enamik siiski HU? pärast. Need, kelle mällu olid kinnistunud „Absoluutselt“, „Kosmos“, „Depressiivsed Eesti väikelinnad“, „Elupõletaja“ ja teised lood. Aga kohal oli ka neid, kes olid ajal, mil HU? tegutses, veel liiga noored, nägid bändi live’is esimest korda ning kelle side HU?-ga ei tulnud niivõrd isiklikest playlist’idest, vaid vanemate, koduse keskkonna, autos kuuldu või muude kultuuriliste järelkajade kaudu.

Näiteks nagu režissöör Triin Ruumet, kelle filmides kasutatav päkapiku­disko ei ole ainult iroonia, vaid ka kodusest keskkonnast ja vanemate kuulamisvalikutest päritud muusikaline mälu. Sellistele kuulajatele ei ole HU? enam tingimata omaenda nooruse soundtrack, vaid midagi, mis on nendeni jõudnud ringiga.

Pärast DJ Madis Nestori sissejuhatust võtab laval koha sisse uus kodumaine ingliskeelne trio Fonda. Soe õhtuvalgus viskab vasakpoolsetest akendest pikki valguskiiri külma sinisesse lavavalgusse. Laval on enesekindel, moekas laulja Helina Risti, klahvpillidel Talis Paide ning bassil ja slide-kitarril Joosep Kõrvits. „Proovime teid hoida soojas selles külmas tehaseruumis,“ ütleb Helina. Talise sõnul on Fonda tema isiklik ABBA. Bänd kütab, aga minu meelest õrnalt. Nagu kaminasaalis. Halg halu haaval.

Pärast pisikest pausi pressin ennast nii lähedale kui võimalik, aga jään ikkagi kümne meetri kaugusele, sest inimmüürist enam edasi ei pääse. Sumin. Ootusärevus. Kell on 22. Kohe peaks algama. Bänd laseb end veidi oodata. Esimene suurem tunnustushüüd lainetab üle saali neli minutit hiljem. On näha mingit liikumist. Varjud valgusvihus. Ja siis see algab.

Introks „Bermuda“ samanimeliselt, seni viimaseks jäänud albumilt. Kõlab nagu Aleksandr Zatsepini muusika multifilmist „Kolmanda planeedi saladus“. Nagu nad lahkuksid, aga alles tulevad. Hannaliisa veel ei laula, vaid räägib: „Kolm. See maagiline nurgeline vorm, kord liidab kosmiliseks tervikuks meid, siis jälle teineteisest lahutab. On iga tipp kui omamoodi sümbol, ideaal …“ Plaadiümbrisel ongi neid kolm: laulja Hannaliisa Uusma, lugude autor ja bassimängija Leslie Laasner ning produtsent Bert Prikenfeld. Aga laval on peale nende ka Sigrid Mutso süntidel ja taustalauljana ning Kristjan Oden trummidel.

Algselt Hannaliisa Uusma sooloprojektina mõeldud ideest kasvas välja eestikeelne elektrooniline popbänd, mis tegutses 2007. aastast ligi kümme aastat. Leslie nägi tollal palju ruumi eristumiseks, eriti lüürika osas: „Bert teadis, kuidas produda, Hannakas teadis, kuidas laulda, ja mina teadsin, kuidas eristuda.“

Hannaliisa pöörab mikri suure enesekindlusega publiku poole, tal pole vaja endal laulda. Rahvas laulab täiel häälel kaasa. Kõiki sõnu teatakse peast. See on HU? hittide hitt – „Absoluutselt“.

„Absoluutselt“ töötas Leslie sõnul esimesest hetkest. Ta mäletab, kuidas istuti Berti stuudios, tema pani käima enda kaasa toodud põhja, voltis lahti A4-formaadis paberi ja hakkas sealt lugu ette laulma. „Hannakas ja Bert naersid. Aga see ei olnud selline „kui lollakas lugu“ naer. See oli mingi nii ehe emotsioon,“ meenutab Laasner.

Loo algimpulss tuli aga peaaegu naeruväärselt väikesest juhusest. „Olen nüüd taaskokkutuleku fluidumis palju mõelnud, kui kummalised on mõnikord lugude tekkelood,“ ütleb ta. Cannes’i reklaamifestivali järel tuias ta enne Nice’i lendu kohalikul kirbuturul, kus vanem naine müüs „igast suva nodi“ ja näpuotsaga vinüüle. Sealt jäi talle silma jaapani punk-LP kahe tšikiga kaanel. Kuulamisvõimalust ei olnud, aga ümbris oli lahe ja Leslie ostis plaadi pimesi ära.

Kodus kuulates jäi talle ühe loo lõpust kõrva „üks tühine harmooniline arendus“. Ta sämplis selle arvutisse, muutis ära ja kirjutas sinna peale oma harmoonia. „Sellest sündis laulu „Absoluutselt“ põhi, millele kirjutasin sõnad mõne minutiga,“ räägib Leslie. „Joonistan sõnadega alati mingit pilti, räägin lugu. Nägin seal kohe ühte naistegelaskuju.“ Hannaliisa puhul mõtles ta enda sõnul alati rollidele, mida laulja võiks jutustada, „mitte neid 1 : 1 endale üle kanda“. Sõnad said valmis, mindi enam-vähem kohe stuudiosse ja lugu oligi olemas. „Kui ma poleks läinud sinna kirbuturule aega veetma, poleks seda lugu olemas. Kas pole kreisi? Nii mikroskoopilistes mõjutajates muutub nii palju ja suuri asju.“

„Vulkaan, mis vahel puhkab“. Ja see vulkaan tõesti korraks puhkab. On aeg vaadata, mis toimub ekraanidel. Seal on 1980ndate videostilistikas efektidega kahevärviline laulja. Näeme detaile ja ka seda, et ekraanil on pilt ja heli veidi süngist väljas. Aga keda see huvitab. Bänd on laval, väga oodatud ja nõutud. Tulikuum Hannaliisa: „Aitäh, et tulite! See on hästi suur kompliment.“

„Sa meeldid mulle“. Bänd tõmbab uuesti tuurid üles ja rahvas tuleb kaasa, juubeldab. No mida on veel parem kaasa laulda kui fraasi „Sa meeldid mulle“! See on megapositiivne. Palju on kontori­rahvast, kes on lõpuks välja pääsenud: „Suveõhtu valguses, kui kõik on alles alguses“.

Suvepäevade vibe püsib edasi. „Türisalu pank“. Investeeritud on mälestustesse ja nüüd see toob tagasi. Aktsiad, boonused, sündmused. Kõik on 1980ndate võtmes, aga analüütik minus leiab, et see lugu praegu ei tööta.

„Kosmos“, nende esimene singel. Drum’n’bass saab jala peavoolu ukse vahele. Tõmban paralleeli nublu viimatise hitiga „Kesselaid“. Tema laulab: „pool praamipiletit, terveks polnud raha, Saarde ma ei saanudki, tulin Kesse­laiul maha.“ Hannaliisa: „No palun laske mind Kosmose juures maha, sest mul ei ole rohkem raha.“ Mõlemal saab raha otsa, aga sõit jätkub. Kusjuures Leslie meenutab oma välimusega, eriti soenguga, nublut. Ja oma sõnadega tegi ta juba enne nublut midagi samalaadset: korjas üles fraasid, olukorrad ja tüübid, keeras need pea peale ja lõi meeldejääva refrääni, mille rahvas uuesti folklooriks laulis.

„UV faktor 5“. „Heliseb su sõrmede all. Sätendab mu pruunil nahal. Need kreemised vallatud ringid.“ Erootiline unelm nagu Peedu Ojamaa Eesti Reklaamfilmi toodang. Nii palju 1980ndaid: Proov 583, Monitor, Elektra ja muidugi Mahavok, mille igavesti noort laulukirjutajat Heini Vaikmaad nägin mõni aeg tagasi publiku hulgas. Vaikmaa meenutas, et HU? jäi talle esimest korda kõrva Õllesummeril, kui laulukaare alt kostis „Mägede hääl“. „Olin üllatunud ja läksin kohe uurima, millega tegu,“ ütles ta. Tema meelest seisnes HU? fenomen selles, et bänd tuli areenile täpselt õigel ajal: 1980ndate saundid olid veel inimestel meeles, aga neile lisandusid oma originaalne kõla, värsked tekstid, Hannaliisa isikupärane hääl ning Leslie ja Berti lood ja produktsioon.

Uurisin enne live’i veel paarilt inimeselt, mida HU? neile tähendab ja milles peitub bändi fenomen. Vaiko Eplik toob välja kaks olulist seika: Hannaliisa Uusma esilekerkimise erakordse lauljana ning selle, et esimesele albumile sattus terve plaaditäis tema võimetele väärilist materjali, millel oli ühiskonnas erakordselt lai kõlapind. „Sellist kooslust ei tule meie oludes tihti ette. Ja sellist vastukaja ühele popalbumile ka mitte,“ arvas ta.

Bändi SADU laulja Sofia-Liis Liiv on samuti absoluutselt positiivne. Tema meelest on HU? jätnud Eesti muusikasse sügava jälje eelkõige oma huumori ja ühiskonnakriitilisusega.

„Nõiaring“ algab hevilikult. Eks Leslie ole ju ka vana hevimees. HU? stiili polegi võimalik üheselt lahterdada: enda alla on võetud lai popispekter. Raskerokilikult alanud lugu kostab kord nagu indie, kord nagu diskopunk. Sopran Sigrid Mutso on tulnud süntide tagant välja. Ta huilgab ja häälitseb koos Hannaliisaga ning kokku on see justkui psühhedeelseks keeratud SADU.

„Mul ei ole ägedaid riideid, kuigi tihti olen poes neid proovinud. Mul ei ole piisavalt raha, kuigi palka olen juurde ma soovinud,“ laulab Hannaliisa ja meenutab mulle korraks elustatud mannekeeni kaubamaja aknalt. „See on nõiaring – ring, ring, ring.“ Lugu on debüütalbumilt „Film“ nagu enamik kontserdil kõlanud lugusid. Comeback’i puhul anti see välja ka vinüülplaadina uues 300eksemplarilises tiraažis. Merch’i-letis on muudki kraami ja Hannaliisa teeb fänne sinnapoole suunates laval head müügitööd.

Nüüd tuleb minu ja ka Hannaliisa enda arvates üks nende ilusamaid lugusid – „See imelik vaikus“. Hannaliisa laulab seda veidi teistmoodi kui plaadil: „See tundub magus valu, see tundub räige piin, see tundub ilus elu, see tundub see laviin, see tundub kõige parem, me ei tea, kus jookseb piir, see on see unenägu ja me pole tegelt siin.“ Me oleme siin ja me ei istu vaikides. Me oleme liibunud, me oleme puudutatud. Me ootasime seda hetke ja see on käes. „Lõpuks ometi,“ ütleb minu kõrval neiu noormehe embuses.

„Õnne tipul“ on trumm ja bass. Suuresti instrumentaalne. Leslie kui üks paremaid bassimängijaid, keda tunnen, saab siin oma meisterlikkust näidata. Veidi pungilikult. Sigrid teeb oma soorituse ja see on tema hetk. Ta on ju „päris elus“ ooperilaulja, hääleseadja, vokaalpedagoog ja ansamblite juhendaja. Sündi-Siku teeb siin sõnadeta vokaliisi, häälutab aasid ja oosid. See on nagu täite- või pausilugu. See hetk, kus võiks käia õlle või mulli järel. Mullirahvast paistab publiku hulgas olevat rohkem, selleks on ka eraldi letid. Aga kus sa sellega, mass on ümber nii tihe, et ei pääse liikuma. Tegelikult läkski mu sõber õlut tooma, aga kirjutas, et ei saa enam tagasi. Välja ongi kergem minna kui tagasi tulla. Egas midagi, paneme kuiva.

Tutvustatakse Leslie Da Bassi. Meeletu aplaus. Keegi karjub eufooriliselt saalist: „Michael Jackson!“

Käsil on HU? kõige rohkem ühiskonda puudutanud, isegi raputanud lugu, hümn „Depressiivsed Eesti väikelinnad“. Leslie tallab wah-wah-pedaali ja teeb seda meisterlikult. Saundikarpe, mida talla all sõtkuda, on tal mitu – kokku lausa üksteist. Helirežii on läbi mõeldud.

Kava üheteistkümnes lugu on Leslie autobiograafiline laul. Ta on pärit väikesest alevist Märjamaalt. Kirjutab nii, nagu on ja oli. Siin pole millegi vastu vaielda: „Seal mehed alalõpmata on täis, seal Smilers ikka suvetuuril käib, seal jaanitulel alati saab keegi lõuga, seal raha teenitakse toore jõuga. [—] Kus elu unistus on kasutatud bemar või eramaja ning suur-suur-suur-suur peenar.“

Nüüd on Lesliel kõik olemas – nii bemar, eramaja kui ka peenar. Ta on näide inimesest, kes oma andekuse ja töökusega on saavutanud vist kõik, mida ta on soovinud. Mäletan aegu, kui tegime kunagi koos bändi Borax, ja seda, kui päevaseks toiduks oli üks Kirde sai ja tops Merevaiku. Ka tema mäletab seda aega ja oskab neid sõnu empaatiaga ritta seada. Ta oskab rääkida lugusid eri inimeste kaudu: olla lihtne ja vahetu, tabada rahva seas ringlevaid meeleolusid, fraase ja biiti. Absoluutselt. Selle tõestuseks ongi see peaaegu kolmest tuhandest kuulajast koosnev publik.

„Elupõletaja“. Ei, seda ta ei ole. Aga see lugu on nende üks suuremaid hitte. Reggae touch’iga sammumine nende teiselt plaadilt „HU2“. Bert Prikenfeldi sõnul ei saanud sellest singlist esialgu suurt raadiohitti, vaid see hakkas fänne koguma hiljem. Muusikaliselt mõjutas lugu tema toonane kõrvalprojekt Bert On Beats, mis tiirles „maailmamuusika ja bassimuusika orbiidil“: reggae, cumbia, forró. Algne demo oli Berti sõnul hoopis „käre d’n’b“.

Kohtan aeg-ajalt inimesi, kes ütlevad, et elavad päev korraga. See on nende inimeste lugu: „Täna olen ma päris mureta, mis saab homme nagu väga mind ei huvita ka, täna olen ma täitsa mureta, oma elu nagu kulu ikka põletan ma.“ Hannaliisa on aga tegelikult korralik, väga korrektne inimene ja peab vajalikuks loo lõppedes kommenteerida: „Ärge elu põletage, inimesed, võtke parem vitamiine!“ Ja lisab heakskiitvalt, et tänapäeval tarvitatakse ka vähem alkoholi.

Laasner vehib rusikaga biidi taktis kaasa ja kutsub bängerile „Läbi öö“ kaasa elama. See on tümm. Dramaturgiliselt sobib lugu siia punkti. Siin hiilgab produtsent Bert On Beats. Sündid krutivad ja kruvivad. Groovy sõit läbi öise linna. See on linnapoiste ja -preilide muusika.

Suvi. August. Rohutirtsud. „Tähed“ on armastusballaad. Lugu, mis Hanna­liisat silmanähtavalt puudutab ja paneb ta laval veel rohkem särama. Kui küsin, kas HU? oli teadlikult ehitatud või sündis tunde pealt, vastab ta: „Minu jaoks käib kõik kindlasti tunde pealt. Tunne on muusikas mulle olnud kogu elu primaarne, kõik muu sekundaarne.“ Strateegiline konstrueeritus võib tema meelest tunde lämmatada. „Kui tunnet ei ole, ei suuda ma endale põhjendada, miks ma seda kõike üldse teen.“ „Tähtedes“ on tunne olemas.

Hannaliisale meenub, et esmaesitlusele tuli lugu Vabaduse väljakul samal päeval, kui suri Amy Winehouse, ja meeles on veel seik, et lavale tuli põllulilli tooma kunstnik Leonhard Lapin.

DJ Critikal ehk Bert Prikenfeld skrätšib intensiivselt. Siit tulevad kaks lugu albumilt „Bermuda“. Bert tuleb hiphopimaailmast ja seda esteetikat ta mõistab, aga on vägagi kodus ka teistes tantsumuusika stiilides. HU? algust meenutab ta nii: algne plaan oli anda Mindnote Recordsi alt välja Hannaliisa Uusma sooloalbum, mille jaoks koguti demosid ja sõnu Eesti produtsentidelt ja laulukirjutajatelt. Bert mängis samal ajal Meelis Meri, Sten Šeripovi ja Leslie Laasneriga disco-funk-jazz-ansamblis Holmes. Lesliega klappis tal muusikas mitu liini: Ühendkuningriigi hiphop, jungle ja triphop. „Üsna orgaaniliselt tuli mõte, et Leslie teeks ka mõned d’n’b või triphopi suunal alged Hannaliisa albumile,“ meenutab Bert. Tema produtseeris demodele saunde, biite ja käike juurde ning pärast salvestusi Hannaliisaga sujus koostöö nii ladusalt, et tekkis juba mõte: teeks siis bändi.

Kontserdipaigas on loomulikult suur kaja. Kõigist vahespiikidest ma lõpuni aru ei saa, aga Hannakas õhkab: „Issand, te olete nii imelised! 2800 inimest ja enne oli siin kakao.“

Ma hakkan taganema, bänd mängib edasi. Sõber, kes ootab mind baarileti ääres, on mulle ostetud õlle juba ise ära joonud. Ostan uue. Kammin Sassi. Mõtlen, et mõned põhilood jäid esitamata.

Ja sealt ta kostabki: Sten Šeripovi ainuke lugu HU?-le, Väikese Hipi sõnadele kirjutatud „Linnasuve laul“. Seda lugu pole bänd varem kordagi live’is mänginud, aga oi kui paljud on seda kuulda tahtnud. Ja nüüd on palveid lõpuks kuulda võetud. Hannaliisa laulab ühte oma lemmiklugu HU? repertuaarist: „Need suveõhtud on mul veel meeles, need eredad õhtud. Pilve servadel puhas puna. Ja rahunev leebe linn, ja rahunev leebe linn.“

Kas tuleb veel lisalugusid? Absoluutselt!

HU? menu oli bändile üllatav juba siis, kui alustati. Laasner nimetab seda „täielikuks boonuspakkumiseks“. Tema sõnul oli selliseks muusikaks lihtsalt aeg valmis: Eesti popmuusika oli jäänud 1990ndatest paigale tammuma ja uusi ideid polnud palju. „Mitte keegi meist ei osanud oodata, et võtame major-popi skeenes kogemata suht jõulise positsiooni sisse,“ ütles ta. Bert Prikenfeld näeb sama nihet veidi laiemalt: peavoolus tõstis toona pead alternatiivsem pool, mis hakkas singlihaaval varasemat poprokki ja eurotümmi kõrvale suruma.

Aga kõike ei pea lõpuni ära seletama. Bert ütleb, et siin on ilmselt ka „palju transtsendentset, mida õhtumaa teadus ja katsed ei oska õnneks mõõta“. Jaapanlased nimetaksid seda tema sõnul ehk wabi-sabi’ks või yūgen’iks. HU? kohta sobib see ootamatult hästi: nende tugevus ei olnud ainult valemis, vaid nihkes, ajastuses ja selles, et miski natuke kummaline tabas täpselt rahva närvi.

Lõpp tuli omal ajal samuti loomulikult. Laasner kirjeldab seda bändide vana paratamatusena: tee uusi lugusid juurde, palju tahad, publik „kannatab“ need ära, aga ootab ikka esimesi hitte, „mis meil kõigil pead segi ajasid“. Hanna­liisa sõnastab sama rahulikumalt: muusika võib elada peaaegu lõputult, aga bändi koosseis võib ammenduda – vahel tüdimusest, vahel lihtsalt seetõttu, et muu elu tuleb peale. Tema vajas esitajaks olemise kõrvale ise loomise kogemust ja täielikult underground’i minekut. Nii sündis HUNT. Ja nagu ta ütleb, pani väike vaheldus teda omakorda uuesti HU? kogemusse armuma.

Võib-olla sellepärast ei mõjunud Hundipea kontsert ainult nostalgiapaketina. See ei olnud muuseum, kus vanad hitid klaasi tagant korraks välja võeti. Need laulud töötasid taas, sest neis on endiselt midagi äratuntavat – midagi, millega samastuda. Tõestuseks ka see, et ühismeedias on HU?-le tekkinud väga noori kuulajaid: neile ei ole see tagasitulek, vaid avastus. HU? tuli tagasi ja korraks näis, et ring ei ole täis saanud. Ta lihtsalt teeb uue tiiru.