Eesti on küll õigupoolest olematu suuruse ja tuntusega maa, kuid miskipärast on meid viimastel aastatel õnnistatud äärmiselt rikkaliku (klassikalise) muusika eluga – üksteise järel jõuavad siia maailma juhtivad artistid. Harukordsed on endiselt vaid täismõõtu sümfooniaorkestrite külastused. Õnneks on meil maailmatasemel ERSO ja kui selle ette satuvad sellised legendaarsed muusikud nagu dirigent Dennis Russell Davies ja pianist Maki Namekawa – „partnerid laval ja elus“, nagu nad endid ise nimetavad –, ongi taas garanteeritud üks aastateks mällu sööbiv elamus.

Daviesel ja Namekawal on eriline suhe nii Arvo Pärdi kui ka Philip Glassiga. 1984. aastal ilmus läänes ECMi plaadifirma alt esimene Pärdi autoriplaat „Tabula rasa“, kus Manfred Eicheri kutsel tegi teose „Cantus Benjamin Britteni mälestuseks“ esmasalvestuse koos Staatsorchester Stuttgartiga just Davies. Stuttgardi orkestriga salvestas ta 1987. aastal esimest korda ka „Arbos’e“, 1985. aastal juhatas ta aga Kölni Raadio koori ja orkestrit „Te Deum’i“ esiettekandel. Praegu tegutseb Davies Brno Filharmoonia kunstilise juhi ja peadirigendina ning nende ühise jõupingutuse tulemusena jõudis 2022. aastal plaadile Pärdi esimene, keerulise saatusega orkestriteos „Nekroloog“, samuti kolmas sümfoonia ja „Lamentate“, solistiks Namekawa. Viimane on omakorda äärmiselt tihedalt seotud Philip Glassiga, näiteks on helilooja just talle kirjutanud oma ainsa klaverisonaadi. Davies ja Namekawa on juba kaks aastakümmet tegutsenud ka klaveriduona ning koos on salvestatud Glassi neljakäemuusikat. Niisiis võib mõlemat interpreeti pidada tõelisteks Pärdi/Glassi asjatundjateks.

Kontserdi avaloona (kui Ukraina hümn välja jätta) ei kõlanud siiski Pärdi ega Glassi muusika, vaid päevale sobilikult hoopis Lepo Sumera oma.¹ Olen alati ülimalt õnnelik, kui kontsertidel kuuleb Sumera loomingut, sest ma ei saa kuidagi lahti tundest, et seda juhtub selle väärtust arvestades liiga harva. Tänavune aasta on siiski alanud Sumera suhtes kiiduväärselt: Eesti muusika päevadel tuli ettekandele tema teine sümfoonia, nüüd siis aga 1997. aastal loodud „Musica profana“ („Ilmalik muusika“) keelpillidele. Teose põhimeeleolu loovad baroklikud energilised käigud, milles võib tabada teatud sarnasust Glassi nn korduvate struktuuridega muusikaga. Teose algul valitsevale tohutule energialaengule paneb hetkelise piduri keskmise osa katkendlikkus ja mõtlik meeleolu, kuid justkui sammhaaval tullakse staatilisusest välja ning lõpp on taas täis tormi ja kirge. Kavalehel on märgitud, et Sumera kasutab oma „Musica profana’s“ vaimukalt barokiaegsete keelpillikontsertide vormeleid, ja sellega võib nõustuda. Muus mõttes ei sobi aga sõna „vaimukas“ teosega kuigi hästi kokku, sest selle lõppedes jääb kõlama pigem traagiline alatoon, mis aga haakus hästi kontserdi kahe põhiteose, Pärdi neljanda sümfoonia ja Glassi klaverikontserdiga.

Pärdi neljas sümfoonia kannab kahetähenduslikku pealkirja „Los Angeles“. Teose tellis just selle linna orkester, kuid sõna hispaaniakeelsele tähendusele mõeldes leiame viite kaitseinglitele. Helilooja olevat tegelenud tellimuse saamise ajal 2007. aastal nimelt õigeusu pühatekstiga „Kaanon kaitseinglile“, mis kajastub ka sümfoonias. Ühtlasi on see 2009. aastal esimest korda ette kantud teos pühendatud tollasele poliitvangile Mihhail Hodorkovskile. Hoolimata pealkirjast, tuginemisest tekstile ja pühendusest on neljas sümfoonia Pärdi selgituse kohaselt programmita: „See on nagu emapiim. Muusikutele ja ma loodan ka, et kuulajatele. See on üks maailmatunnetus – minu maailmatunnetus. Kellel kõrvad on, see kuuleb.“² Ja tõesti – selles puhtinstrumentaalses sümfoonias justkui kuuleks teksti, niivõrd kõnelaadne on see muusika, mis on ühtaegu ilus ja valus. See on ka suhteliselt lähedane Pärdi varastele tintinnabuli-teostele – läbipaistev, ilma suuremate kulminatsioonideta. Samal ajal on siin Pärdi vokaalteostele omast sügavust, lootust ja lohutust, mille ERSO tõi Daviese juhatusel ka suurepäraselt kuulajateni.

Hoolimata kahest erakordsest avanumbrist kujunes minu arvates selle õhtu kulminatsiooniks kontserdi teine pool, kus tuli ettekandele Philip Glassi käänulise saamislooga klaverikontsert „Mishima“. Jaapani kirjanik Yukio Mishima (1925–1970), kes nomineeriti viiel korral Nobeli preemiale ja kelle loomingut on eesti keeldegi tõlgitud („Kuldne tempel“), oli äärmiselt vastuoluline kuju. Ta oli suur jaapani traditsioonide austaja ning läänest tulnud mõjude (materialism, demokraatia) vastane. Oma paremäärmuslike vaadete kaitseks lõi ta isikliku sõjalise rühmituse Tatenokai. 1970. aastal üritas Mishima oma nelja kaaslasega teha riigipööret, mis oli aga juba eos määratud ebaõnnestumisele ning viis kirjaniku seppuku, s.o rituaalse enesetapu sooritamiseni. Paul Schrader tegi 1985. aastal Mishima elust filmi „Mishima. Elu neljas peatükis“ ning just sellele linateosele tegi Glass oma esimese filmimuusikatöö, millele järgnes arvukalt teisi. See muusika sai omakorda aluseks Glassi kolmandale keelpillikvartetile „Mishima“, 2018. aastal tegi helilooja sõber ja enamiku filmimuusika dirigent Michael Riesman Maki Namekawa palvel sellest süidi klaverile. 2023. aastal valmis aga Riesmani seades versioon klaverile ja orkestrile ning Glass pühendas selle Namekawale. Enne kirjutama asumist kuulasin läbi kõik variandid ja pean tunnistama, et minu eelistus kuulubki just klaverikontserdile. Selles muusikas ei ole midagi jaapanipärast, isegi mitte näpuotsaga pentatoonikat. Namekawa sõnul on aga helilooja minimalistlikus stiilis tugev seos jaapani kultuuritraditsiooniga, mistõttu sobitub see filmiga hästi.

Paari ebamäärase sissejuhatava noodi järel on kogu klaverikontserdi muusika ilmeksimatult Glassi oma. Nii nagu tema loomingus ikka, järgneb üks korduv struktuur teisele, ning selline ülesehitus võib mõnikord ka natuke monotoonseks minna. „Mishima“ on aga äärmiselt jutustav, täis rohkeid kontraste, faktuur on mitmekesine ja värvikas, palju on eredaid ja eristuvaid lõike, mida ongi nauding korduvalt kuulata. Olemata ise filmi näinud, kuid tutvunud selle sisu kokkuvõttega, saab teose lõike mõttes hästi sobitada filmi sündmustega: igatsus lapsepõlve ja kadunud aja ilu järele, rahulolematus, sõjaline distsipliin, samuraide kultus ja sünge lõpp. Namekawa mäng oli äärmiselt nauditav – erk ja rütmikindel –, samuti peab kiitma dirigendi-orkestri-pianisti head koosmusitseerimist.

Mainimata ei saa jätta ka Namekawa riietust: see on üks uhkemaid ja eripärasemaid, mida olen iial näinud. Kui jutt on naispianistide kostüümidest, siis meenuvad esimesena Yuja Wangi ülikõrged kontsad ja imenapid kleidid. Namekawa oli valinud vastupidise tee. Ta esines paljajalu ning tema lumivalgele, jaapani traditsioonist mõjutatud rikkalikule kleidile kulunud materjali kogusest oleks Wangile jätkunud kolme-nelja kleidi tarvis.

Lõpetuseks üks väike täpsustus kavalehel esitatud Philip Glassi sümfooniate arvu kohta, milleks on antud 14. Tegelikult on neid juba 15, kuid viimane, alapealkirjaga „Lincoln“, ootab veel esiette­kannet, sest Glass otsustas loobuda juba välja kuulutatud esitusest Kennedy Centeris seoses Trumpi nime lisamisega keskusele – tegu, mis helilooja arvates ei lähe kokku Lincolni propageeritud väärtustega.