Pärnu Linnaorkester lõpetas oma XXXII täisväärtusliku hooaja 7. mail ja läks lühiajalisele puhkusele, enne kui algab suvehooaeg, mis on ehk olulisemgi kui kogu eelnenu. See on kuurortlinna staatus ja saatus, mis pigem siiski ergutab ja tiivustab, kui kurnab.

Orkester on värske peadirigendi Henri Christofer Aaviku käe all jõudnud oma ajaloo kõrgemaile professionaalsele nivoole ja latti alla lasta pole küll plaanis. Hooaja kujundamisel on saavutatud hea rutiin, mille tulemus on silmaga näha publiku huvina ja kõrvaga kuulda kõrgkvaliteetsete esitustena. Vihjan siin möödunud hooaja tippesitustele, nagu Bachi „Johannese passioon“, Pärdi „Te Deum“ ja Beethoveni kolmas klaverikontsert Sten Heinojaga. Ester Mägi „Vespri“ ettekanne Mikk Murdvee juhatusel ületas minu kogemuse juures kõik seni kuuldu ja samal kontserdil tõusis meie pianismi mozartiaanas esile uus tegija, kelle nimi on Madis Sikk. Äärmiselt oluline on aga nüüd ka Pärnumaalt Läänemaale laienenud muusikaõppuritest solistidega kontsert „Muusa puudutus“. Kus veel saavad lapssolistid esineda professionaalse orkestriga riigi parimas ja suurimas kontserdisaalis täismajale, boonusena veel Steinway kontsertklaveril. Täiesti erakordseks tuleb aga nimetada lausa beebidele pakutavat formaati „Minu esimene kontsert“, kus seekord oli dirigendi rollis meie noorim Kasper Joel Nõgene. Sedasi kasvatakse koos oma publikuga.

Need hooajad on saanud võimalikuks peadirigendi targal suunamisel väikese, aga entusiastlikest tegijatest koosneva administratsiooni ennastületava tööga. Mitte sugugi ei soovi neid peita lava kõrvale: direktor Helen Erastus, produtsent Mariin Aavik, inspitsient Kristi Volmer ja turundusjuht Kristi Raidla – au ja kiitus, tubli töö! Tahan siinkohal kõige suurema tulemusena alla kriipsutada talvise hooaja publiku hulka ja huvi toimuva vastu, mis on ju Pärnu nime sisaldava sümfooniaorkestri olemasolu kindlustamisel olulisim eesmärk, ja see eesmärk ongi täidetud.

Mul oli väike kahtlushetk, kui nägin hooaja viimase kontserdi kavas Antonín Dvořáki seitsmendat sümfooniat. See nii vormilt kui ka sisult suur rahvusromantiline heliteos, mille autor sai inspiratsiooni Brahmsi kolmandat imetledes ja motivatsiooni Londoni Filharmoonia tellimusest, nõuab ka vastava suurusega orkestrit. Pärnu Linnaorkestril praeguses koosseisus päris seda võimu ei ole ning ilmselt ei luba kõhnuke eelarve ka eduka hooaja lõppkontserdiks ennast suuremaks kohendada – sellest siis kõhklused ja kahtlused. Seevastu kava esimene pool tekitas kõrgendatud huvi. Eesti-USA helilooja Jonas Tarmi (snd 1994) teose „Arvole“ esiettekanne ja Schumanni tšellokontsert ERSO soolotšellisti Theodor Singi esituses on anonss, mis paneb minu jalad kindlasti kiiremini kontserdimaja poole liikuma.

Tarm on teose kohta öelnud: „Kõige rahulikum ja aeglasem teekond on sageli kõige sügavam. „Arvole“ tegeleb kümme minutit sellega, milleks võiks kuluda vaid hetk. Ronida noodilt noodile samm-sammult ja jõuda kohta, mis tagasi vaadates tundub vältimatu. Teos on pühendatud Arvo Pärdile, kelle muusika kehastab usku, et lihtsus ja sügavus ei ole vastandid. „Arvole“ on katse austada seda usku, mitte jäljendamise, vaid küsimuse abil: kui palju saab öelda kui vähesega?“ Jonas Tarm on noor looja, kuid tema loomingut on esitanud mitmed kollektiivid Saksamaal, USAs, Hiinas, Venemaal ja mujal. Ta on kirjutanud muusikat nii mõnelegi filmile ja tegelenud ka produtseerimisega koostöös selliste režissööridega nagu Charlie Kaufman, M. Night Shayalaman, Benjamin Cleary jt. Tarmi on pärjatud tema loomingu eest tähelepanu väärivate auhindadega, näiteks Morton Gouldi heliloominguauhind, USA noorte loome­kunstipreemia heliloomingu vallas ja ka PÖFFi filmimuusika eriprogrammi „Music Meets Film“ peaauhind. USAs märgati teda juba üsna noorena, kui ta saavutas esikoha üleriigilisel heliloomingu konkursil.

Kontserdil esmaesitatud uudisteose tellis Pärnu Linnaorkester ja see on pühendatud Arvo Pärdi 90. sünnipäevale. Teos on umbes kümme minutit pikk ja lahendada on tulnud põhiküsimus, kuidas vihjata pühendatule helikeeles nii, et see poleks liiga peale­tükkiv ega ka liiga mõistmatu. Kuna vastus on ikkagi antud pealkirjas, jääb üle arutleda, kui palju on lahendus jäänud helikeele osaks. Tuleb tunnistada, et laustsitaati ei tabanud, kuid helikeelne vihje on vägagi tuntav. Aeglane a-moll alustab liikumist üles ja selle alahäält oli järgnevas protsessis huvitav jälgida. Sugulus Pärdi muusikaga on parasjagu tuntav, aga huvitav on otsida erinevusi. Suurim neist on vist teose dünaamiline areng kulminatsiooni ja siis hääbumine algusnivoole. See oleks nagu vihje Pärdi loomingu esimesele perioodile, kus dramaturgiline kulminatsioon on tal väga täpselt välja arvutatud. Igatahes oli esitus veenev ja Tarmi kummardus Pärdile aupaklik.

Kava esimene pool jätkus a-mollis ja Robert Schumanni tšello keeles. Autori tšellokontsert a-moll op. 129 (1850) valmis kahe nädalaga ja ootas esiettekannet kümmekond aastat, nii et autoril jäi see kuulmata. Teost on kritiseeritud selle sünnist praeguseni, eelkõige orkestratsiooni pärast. Sama saatuse osaks on saanud ka Schumanni sümfooniad ja neid kõiki on lausa ümber orkestreeritud (sümfooniad võttis ette USA dirigent Georges Szell ja tšellokontserdi lausa Dmitri Šostakovitš). Nendest variantidest on ka tunnustatud muusikute esitusi ja salvestisi (näiteks Mstislav Rostropovitši esitatud kontsert ja Gennadi Roždestvenski ja meie ERSO esitatud sümfooniad), kuid lõpuks on ikkagi sensatsioonid kustunud ning kõiki neid teoseid esitatakse autori vormitud orkestratsioonis – nii ka PLO Henri Christofer Aaviku juhatusel ja Theodor Singi soleerimisel.

Schumanni tšellokontsert on solistile omamoodi proovikivi, mis näitab alati selgelt, mis masti solistiga on tegemist. Teos ei ole kõrgvirtuoosne ja seda raskem on end maksma panna nii orkestri kui ka publiku ees. Ent kui esitus õnnestub, on tulemus seda väärtuslikum. Kontsert on kõigi tipptšellistide repertuaaris ega paista pudenevat sealt kuhugi. Theodor Sink on tunnistanud, et teda on see kontsert painanud lapsepõlvest saati, kui ta leidis Praha plaadipoest André Navarra esituse koos Tšehhi Filharmoonikutega Karel Ančerli juhatusel. Theodor olla plaadi ribadeks kuulanud ja unistanud seda ka ise esitada. Seekordne esitus oli tema karjääris teine. Teos töötab endiselt proovikivina, veatult. Esitus oli päris hea, tehniliselt perfektne, isikupärase interpretatsiooni ja rahuldava kõlaga – see viimane on kompliment. Alati tekib probleeme vormilise lahendusega, mida partituur eriti ei soosi (I osa taktid umbes 100–153 ja III osas dialoog orkestriga alates taktist 476). Loomulikult on II osa „Langsam“ kogu kontserdi sisuline kulminatsioon, kus orkestri tšellopartii on uno solo – see peab olema kõlaliselt võrdne solistiga kuni taktini 320 etwas lebhafter. Need pole miskid etteheited kuuldud esitusele, vaid probleemsed tsoonid kõigile, kes teost esitavad – salvestistel vähem, live’is rohkem. Theodor Sink oli esituses väga kindel ja olen veendunud, et kontserdi esitusprotsess kestab kuni ideaalseni. Selliseid olen täheldanud näiteks sellesama André Navarra esituses 1960ndate lõpus ja ka Alban Gerhardti esituses 26. III 2021 ERSOga Estonia kontserdisaalis.

Kava teine pool täitus Dvořákiga d-mollis. Aavik oli väikese orkestri kõlaga tõsist vaeva näinud ja see kandis kohati päris enneolematut vilja. Mäletan nüüd juba lahkunud orkestri peadirigendi Jüri Alperteni sõnu pärast igat kontserdimaja kontserti: „Ma iga kord kohe imestan, kui hästi see orkester kõlab!“ Mina ka seekord. Loomulikult ei võistle see 70-liikmelisega, kuid on täiesti võimeline esitlema partituuri peensusi parimal moel. Esitus tipnes nauditavas kolmandas osas „Scherzo“ ja muidugi kulmineerus „Finale“ finaalis, jõudes positiivsesse mažoori ehk D-duuri. Soovin samasugust käekäiku ka Pärnu Linnaorkestrile Henri Christofer Aaviku loomingulisel, ja mitte ainult, juhtimisel ning Pärnu linnavalitsusele oma pärli hoidmisel ja arendamisel.