Mängupaik Tallinna peatänava klaasfassaadiga hoonete tagahoovis tingib, et tavapärast teatrit seal ei tehta. Kümneid miljoneid eurosid maksnud teatrimajade kroonlühtrite sära hindav vaataja ei tule nagunii halli hoovimajja ega võta kingi jalast, et etendajatega koos sokkis-sukkis olla. Lavastusest „Vennale“ aimuvad otsingud. Või pigem tagasipöördumine sinna, kust kõik alguse sai, heites kõrvale üleliigse, jättes keha ja hääle ning jutustuse. Ainult et see on moodne lugu, hakitud ja rohkem peidus kui avatud.
Mäletan lavastusest „Vennale“ rõivaid ja näitlejaid. Kõigil ühtemoodi valged sokid ja särgid ning hallikad püksid. Justkui munder, mis muudab kandjad ühesuguseks. Algul ma ei saa sellest aru, aga kui saan teada, et mononäidend ongi mõeldud mitmele esitajale, siis mõistan. Kolm mängivad ühte.
Peategelane tajub end inetuna. Näitlejad laval on füüsiliselt paremas vormis kui keskmine vaataja saalis. Oletan, et enamik publikust tajub neid ka üpris nägusana. Vastuolu nähtava ja näidata tahetava vahel loob esimesest hetkest pinge. Lavastuses uuritakse inimese kehataju. Küsimus pole seksuaalsuses, vaid selles, kuidas iseend positsioneerime teiste kehade vahel. Probleem pole ka paraadrollides lapsevanema, sõduri, poliitiku või seltskonnatähena. Eesmärk on analüüsida inimest, kelle prototüübiks võib olla igaüks. Vorm ja sisu, mille inimese minapilt võib pöörata sootuks vastupidiseks.
Soome kirjaniku E. L. Karhu „Vennale“ („Veljelleni“) jõudis esimest korda lavale 2022. aastal Leipzigis saksa keeles. Eesti keelde on näidendi tõlkinud lavastaja Tamur Tohver. Teatrimajas Schauspiel Leipzig mängiti monoloogi nelja näitlejaga: kaks meest ja kaks naist. Lillepärgadega ehitud saksa näitlejad kandsid lavastuses värvilisi kostüüme, lavaks oli ümmargune poodium. Tohver on valinud vormilt tagasihoidliku, aga see-eest fantaasiale rohkem ruumi jätva tühja lava askeetlikus rõivastuses näitlejatega. Lavastuses on segunenud nüüdisaegne draamatekst, tants, akrobaatika ja muusika.
Loo peategelane, nimetu ja vanuseta, pigem nooremapoolne naine, jutustab enda suhetest venna ja tolle pruudihakatistega. E. L. Karhu kasutab omasõna mahkuilija, mis võiks tõlgituna olla „nautleja“, „mõnuleja“ või „sahkerdaja“. Tohver on tõlkinud selle vähe kasutatud eesti sõnaga „pruudihakatis“, millel võrreldes soome- või ka ingliskeelse variandiga neutraalsem toon. Niisiis, vend, tema pruudihakatised ja õde, kes tunneb end inetuna.
Lavastaja mängib näitlejate-etendajate kehadega, väänates ja tõstes, hoides ja liikudes. Motiivid korduvad, uuesti ja uuesti. Etendajate kehakeel väljendab ebaloomulikku, pingutatud olekut. Niiviisi käitub inimene, kes ei tunne end vabalt ega hästi, on sunnitud olukorras. Koreograafia aeglane plastilisus hoiab sõna ja liikumist tasakaalus. Sund liikuda ja rääkida üheaegselt loob pinna, et lavakõnes vilumatu saab laitmatult hakkama. Nii sünnib jutustus, mis sarnaselt lavakujundusega jätab ruumi fantaasiale.
Kolmik on ebavõrdne. Ennekõike tele- ja filminäitlejana tuntud Amanda Hermiine Künnapas jääb tihtipeale lavale üksi, sest tema partnerite Kreete Tarmo ja Raho Aadla füüsiline võimekus paistab olevat palju suurem. Künnapase omaette olek loob visuaalse pildi õest, kes jälgib oma ilusat venda pruudihakatise embuses.
Kreete Tarmo kehaline suutlikkus on nii painavalt ligitõmbav, et tema tegelaskujusse võiks kergesti armuda ja jäädagi vaatama keerukaid liikumisi, mille kirjeldamiseks mul sõnavara napib. Emotsionaalne frustratsioon otsib tema vahendusel füüsilist väljapääsu.
Habetunud Raho Aadla mängib tüdruku kolmandat kolmandikku, visuaalselt tuletab ta meelde, et mängus on ka vend. Tema on tüdruku mehelik osa, sitke ja vaoshoitud. Künnapasele jääb õe külmalt kalkuleeriv külg, võõrandunud ja pettunud. Tema liikumisse on pandud ka kõik, mis seostub peavooluseksuaalsusega. Poose ja nurki, mida näeb sageli piltidel, millega end ühismeedias pakendatakse. Ühesõnaga, peategelase kujutamiseks moodustab kolmik täiusliku füüsilise ja emotsionaalse terviku.
Näidendi ja lavastuse rõhk on peategelase emotsionaalsel olekul, dialooge esitatakse sisekõnena, teksti motiivid korduvad, nagu ka liikumine, jutustus on hakitud. Lõpuks on keeruline vahet teha, mis on peategelase jutustuses tema kujutlus ja mis temaga juhtunu. Näilisus seguneb eluoluga.
Alasti kehade ja muljutud mustikatega kaetud selgade kirjeldus mõjub aseksuaalsena nagu arstikabineti protseduur. Ma ei märka iha lavalolijate vahel, ent tajun igas stseenis, igas liigutuses ja sõnas millegi peitumist. Nii ootan kannatlikult, kuhu lugu õest ja tema vennast ning pruudihakatistest lõpuks jõuab. Arusaamine, et kõike hoiab koos allasurutud iha ja kirg, tuleb hiljem. Seksuaalsus on üks lavastuse kontseptsiooni osis, aga mitte kõige olulisem. Kui inimene jagada tinglikult anumaks ja sisuks, siis pigem viimase osa. Tõsi, keelualuse instinkti piiril kõndimine hoiab pinget.
Lavastuse muusika annab etendajatele hingetõmbepause, neid vajas ka vaataja, et lasta mõtteil ja tundeil settida. Sellisena oli muusikaline kujundus isegi mõistetav, aga taban end mõttelt, et mis oleks, kui loobuks ning mängiks helitaustata, ainsaks hääleks kehade liikumise sahin ja sammude asted ning näitlejate hääled.
Lavastuse järel painab mind, kas peategelane tappis end ja viimaste stseenide happy end oli vaid tema kujutlus enne suikumist. Vastuolulisus oligi ilmselt lavastaja eesmärk. Näidendi tekst nii morbiidne ei ole, pigem rõhutatakse lõputut kulgemist eneseotsingute rajal. Näidendis väntab peategelane kuhugi, meeleolu on masendunud ja ebakindel.
Kas kõik on kokku tantsulavastus? Jaa ja ei. Või pigem jaa, moodne tantsulavastus, mis ei püri sajaprotsendilisele voolavusele, ammugi mitte jalustrabavale ilule. Kui tahta, võib lavastust pidada protestiks või ka kehade mässuks. Sageli me ei mõtle iseenda vormile ja sisule, oma kehale ja ettekujutusele sellest.
