Tantsuteatri Fine 5 ja Claresis Collective’i koostööna esietendus aprillis Tallinnas Eesti Tantsuagentuuri teatrisaalis Tamur Tohvri lavastus „Vennale“, mis põhineb soome näitekirjaniku ning lavastus- ja filmidramaturgi E. L. Karhu (kodanikunimega Emmy Karhu) samanimelisel näidendil. E. L. Karhu lõpetas 2008. aastal Helsingi teatriakadeemia ning on õppinud ka Berliinis Ernst Buschi nimelises teatrikoolis. Ta käsitleb oma loomingus muu hulgas individuaalse vabaduse ja vastutuse teemat, ühiskondlikke vastuolusid, samuti hulluse ja mõistuse avaldumisvorme. E. L. Karhu näidendeist, mida on tõlgitud mitmesse keelde, on tuntumad „Printsess Hamlet“ („Prinsessa Hamlet“, 2017), „Eriopis“ (2020) ja „Vennale“ („Veljelleni“, 2022).

Miks ja kuidas sai teist näitekirjanik?

Mulle on kirjutamine eluviis, olen alati kirjutanud. Kirjutaksin isegi siis, kui keegi midagi ei avaldaks. Alustasin väga vara, lapsena. Sel on oluline tähendus: kunst on mulle püha. See on kõlav sõna, kõigile selle kasutamine ei meeldi, aga mina tunnen selle kaudu, et teenin midagi endast suuremat. Mu teostel on ka poliitilisi taotlusi, ent sügavamal tasandil on tulnud need hingest.

Osalt juhuse tõttu sattusin Helsingi teatriakadeemiasse. Seal on näitekirjanduse õppekava, ja mäletan, et tundsin sisseastumiseksamil näidendit kirjutades tohutut vabadustunnet. Armastan näidendit kui vormi, sest see on nii metsik ja vaba. Näen näidendis kirjanduslikku vormi, mitte ainult lavastuse stsenaariumi, vaid kirjandust Shakespeare’i ja Samuel Becketti traditsioonis.

Üldiselt – mitte hinnangu, vaid olukorra kirjelduse mõttes –, kuidas Soomes näitekirjandusel praegu läheb?

Läheb üsna hästi. Töötan ka Saksamaal ja mujal. Saksamaa on muidugi palju suurem ning ka seal läheb näitekirjandusel hästi. Ent Soomes on palju kirjutamislaade, elav kirjanduselu, väga arukad ja andekad autorid.

Valus küsimus on, kuidas saada noorte autorite teoseid teatrite mängu­kavva. Mulle paistab, et repertuaari­poliitikas on toimunud konservatiivne pööre. Tundmatu näitekirjaniku teose lavaletoomises nähakse riski. Kui olin noorem, jõudsid mu näidendid, kuigi need olid küllaltki avangardsed, munitsipaalteatrite suurtele lavadele. Nüüd peavad noored autorid sageli kirjutama romaanitöötlusi. Muidugi lavastatakse ka originaalnäidendeid, aga palju vähem kui siis, mil ise alustasin.

Mainisite poliitilisi taotlusi. Kuidas need teie näidendites avalduvad? Üks korduv kuju, mida teie tekstides märkasin, on hüljatud või tagaplaanile surutud tegelane, omamoodi jäänukkangelane. On see osa teie loomingu poliitilisest mõõtmest?

Jah. Olen kirjutanud sarja, mida oma peas nimetan „Ebapopulaarsete tüdrukute sarjaks“. Algselt sai see inspiratsiooni Margaret Atwoodi novellist naissoost muinasjutulistest kõrvaltegelastest – näiteks Tuhkatriinu inetust õest või nõiast „Hansus ja Gretes“. Mind hakkasid huvitama kõrvaltegelased.

Üks neist näidenditest on „Eriopis“, „Medeia“ ümberkirjutus unustatud tütre vaatepunktist, tema leidsin antiiktekstidest. „Vennale“ on selle sarja teine osa. See räägib naissoost antikangelasest: naljakast, veidi hullust tüdrukust, kes elab koos oma väga populaarse vennaga ja mingis mõttes elab tema kaudu. Mulle on feministlikus ja queer-feministlikus mõttes väga tähtis n-ö kaamerasilma fookust muuta. Keda peame piisavalt vääriliseks, et ta võiks olla peategelane? Kes on kangelane ja kes on kaotaja? Püüan neid positsioone nihutada.

Kes on võitja ja kes kaotaja näidendis „Vennale“?

Vend on kõigi teiste silmis võitja, aga lõpuks saab võitja tüdrukust. Nii et see on revolutsioon.

Kas neist kaotajatüdrukutest kirjutada pole hoopis poliitiliselt ebakorrektne? Mis on selle feministlik mõte?

Soovin vaidlustada selle, kuidas ja keda ühiskonnas väärtustame. Tahan seda väärtussüsteemi ümber tõlgendada nii, et tüdruk, keda ei peeta huvitavaks ja kellest kõik mööda vaatavad, muutub äkki selleks, keda vaadatakse. Juhatan vaataja tema sisemaailma.

See ei ole Tuhkatriinu-lugu. Need tegelased ei puhke õide ega muutu äkki kellekski teiseks. Nad ei pea muutuma, me lihtsalt hakkame neid armastama. Tegelasel on arengukaar – näiteks „Vennale“ puhul on see emantsipatsioonikaar –, aga ta ei muutu äkitselt kõhnaks ja ilusaks.

Kust teie tegelased tulevad? Kas ehitate nad vaatluste, päris inimeste põhjal või on nad ideede projektsioon?

Tegelased tulevad minu juurde. Ma tean, et see kõlab hullumeelselt, aga see on tõesti minu kogemus. Sageli tuleb näidendi algus mulle nägemusena: nägemusena lavast või tegelasest või olukorrast. Olen õppinud ka sotsioloogiat, nii et mul on akadeemilise mõtlemise taust, aga ei saa öelda, et ma tegelasi sünnitades seda aktiivselt kasutaksin. Nad sünnivad omal tahtel. Töötan intuitiivselt. Annan neile ruumi tegutseda, maailma minna ja seda uurida – nii teosed sünnivadki.

Kui pingeline või kannatusrohke on teile loomeprotsess?

Varem olin üks neist, kel tuleb luues palju kannatada. Läksin selles protsessis tõesti hulluks – see oli väga raske. Näidendid olid head ja mu karjäär kulges kenasti, aga olin sageli väga õnnetu, sest kirjutamine oli nii keeruline.

„Vennale“ kirjutamisest alates läks lihtsamaks. Ma ei arvanud, et nii võiks kunagi minna. Arvasin alati, et olen neetud, sest mul on vaja kirjutada. Et olen määratud elama võib-olla edukat, aga õnnetut elu. Muidugi on endiselt raskeid etappe, aga need on praktilisemad, rohkem tööga seotud, mitte nii eksistentsiaalsed. Kirjutamine tähendab nüüdseks pigem vabadust kui kannatusi. Elu võib üllatada.

Olete öelnud, et tahate tuua soome dramaturgiasse uusi vorme. Mida te sellega mõtlete?

Iga kunstivorm peab ellujäämiseks arenema. Tuleb luua uusi vorme. Näiteks minu näidend „Eriopis“ oli esimene postdramaatilises vormis kirjutatud soome­keelne näidend – see nägi välja nagu proosateos.

Ütlen vahel, et Soome teatrisse ei ole tegelikult veel jõudnud isegi Bertolt Brecht. Ta on jõudnud soome näitekirjandusse, aga mitte tingimata soome teatrisse. Kui kunst muutub isoleerituks, lakkab see arenemast. Olen õppinud ja töötanud Saksamaal ning tahtsin tuua saksa postdramaatilise stiili soome näitekirjandusse – et hoida seda osana Euroopa näitekirjanduse laiemast arutelust. Soome teater on paljude teiste riikidega võrreldes endiselt väga tugevalt sõnateater – peaaegu vene sõnateatri traditsioonis.

Paljudes näidendites olete käsitlenud pingelisi peresuhteid. Miks on perekond teie arvates nii sobiv paik võimu, armastuse ja vägivalla kujutamiseks? On teil perekonna-obsessioon?

Ma ei ole kindel, et mul on perekonnaga seoses suurem kinnisidee kui teistel inimestel. Näidend „Printsess Hamlet“ on tegelikult hoopis sõpruse uurimus. Seal on pingelisi peresuhteid, aga see on ennekõike printsess Hamleti ja tema õuedaami Horatia lugu. Aga perekond pakub mulle suurt huvi, sest see on sageli naturaliseeritud seisund. Me kasvame üles mingis koosluses ja see tundub nii loomulik, et on raske näha sellest väljapoole. Seal kogutakse ühtlasi teadmisi võimu, armastuse ja elu suurte teemade kohta.

Kreeka tragöödia on mu loomingut tugevalt mõjutanud, isegi siis, kui ma pole seda otseselt ümber kirjutada võtnud. Seal on arhetüüpsed kogemused. See seletab ilmselt osa tõmbest. Nii saan vastata ühel tasandil, teisel tasandil aga ainult öelda: see on see, mis minu juurde tuleb. Ma ei tea tegelikult, miks.

Tajun teie tekstides tugevat kehalisust. Seal on häbi, iha, vananemist, haigust, inetust. Miks on need asjad, mis teie juurde tulevad, kehaliselt nii küllastunud?

See on üks neist asjust, mida ma ei tee ainult intuitiivselt, vaid ka teadlikult. Kehalisus on mulle väga oluline, võib-olla mu loomingu tuum. See on seotud näidendi vormiga. Näidendi vormis on mulle kaks kõige olulisemat asja näitleja keha ja publiku kehaline kohalolu. See eristab teatrit igast teisest kirjanduslikust vormist: konkreetsete kehade väga tugev kohalolu. Tunnen, et need kehad peavad olema teksti sees, et saaksin kirjutada hea ja huvitava näidendi.

Naiselikust inetusest kirjutamine tundub tabu lõhkumisena. Kas te murrate seda tehes tabu?

Kindlasti. „Vennale“ puhul tahtsin uuesti siseneda neisse küsimustesse, mis on meie ühiskonnas olemas, aga millest sageli ei räägita. Ma nimetan neid kehalisteks hierarhiateks. Aga neid võib nimetada mitmeti.

Teksti eelis on, et ei pea täpselt määratlema, mis keha see on. Laval peab tegema mingi valiku, milline keha on kohal. Aga näidendis saab sellele vihjata, seda täpselt määratlemata. Siis saab näidata selle kehaga seotud kultuurilisi skripte igas kogukonnas. Mulle on see osa emantsipatsioonikaarest: emantsipatsioon kehalisuse hierarhiatest. See on kindlasti tabu, aga me tunneme selle ära, kui seda kuuleme. Me teame, mis toimub; sellest lihtsalt ei peaks rääkima.

„Vennale“ puhul, nagu mina aru saan, saadab vend õe ära. Ta läheb kuhugi metsa, tsivilisatsioonist eemale. See meenutas mulle „Nukumaja“, aga teisel tasandil. Kas see on valdavalt lugu meheliku kultuuri domineerimisest naise üle või on see kõigepealt venna ja õe lugu?

Arvan, et see on mõlemat. Seal on perekondlik element, aga lugu räägib ka patriarhaadist. Tüdruk valib seal elamise, ja see on mulle huvitav. Mõnikord diskrimineerime ennast ise: internaliseerime ühiskonna hierarhiad ja talume siis olukordi, mida ei peaks taluma. Selles näidendis on suur küsimus: miks ta ei lahku? Miks ta teeb venna eest kodutöid ja kõike muud? Tahtsin uurida ka iha ja patriarhaati: mida tähendab kasvada üles kehas, mida ei peeta ihaldusväärseks, kuid olla patriarhaadi all ikkagi ihaldav olend.

Nii et see on mingis mõttes Nora lahkumine nukumajast?

Mingis mõttes jah. Ma pole kirjutades sellele mõelnud, aga ma ei pea seda halvaks tõlgenduseks.

Aga ta on ju Norast veel majesteetlikum põgeneja – väljub lausa tsivilisatsioonist. Kas seda peaks lugema nii, et tsiviliseeritud ühiskonnas polegi emantsipatsiooniks ruumi?

See võib olla ka lihtsalt väga soomelik element. Töötan intuitiivselt, nii et ma ei plaaninud seda niimoodi. Aga näiteks Hella Wuolijoki Niskamäe-näidendites avastab noor naine, et tema mees petab teda, ja kuna ta peab abielus edasi olema, läheb ta üheks ööks metsa jõudu koguma. Järgmisel päeval tuleb ta tagasi, valmis seisma silmitsi sellega, millega ta peab silmitsi seisma.

Olen märganud, et paljudes mu teostes lähevad inimesed kriisi ajal metsa. Ma ei usu, et see tähendab, et tsivilisatsiooni sees pole emantsipatsiooniks ruumi, aga mingil põhjusel tahavad mu tegelased sageli sinna minna. Näidendis „Vennale“ põgeneb tegelane suvilasse, mis on pooltsivilisatsioon: ikkagi maja metsas, mitte ainult telk. Aga mul ei ole sellele päris lõplikku vastust.

Kuidas kirjeldate Eestis nähtud lavastust?

Väga ilus tõlgendus. Sõnateatri ja tantsu kombinatsioon, ma polnud sellist vormi varem näinud. Väga tugev kehalisus, mis on kooskõlas näidendiga. Aga ka voolav dramaturgia. Ei ole konkreetset venda ega õde; laval mängivad kõik kõiki ja kõik voolab.