Põlvkondlikud tagasivaated algavad suuremate lainetena tavaliselt umbes üks põlvkond hiljem: kasvuraskused on ehk lõpuks ületatud, elu tihedamad aastad on jõudnud punkti, kus vaadatakse nostalgiliselt tagasi. Helsingi Q-teatri lavastus „Uuele tõusule“ on olnud nii menukas, et seda esitatakse kolmandat aastat, kuigi neil pole kombeks väga pikalt sama asja laval hoida.

Liiga armas, et vihata. Alapealkiri „Lama-aegsete laste elu ja tegemised“ viitab justkui majanduskriisile, ent tegelikult on see lugu rohkem siiski lapsepõlvest. Peamiselt läbi nelja 1990ndatel kasvanud lapse lugude tuuakse vaatajate ette tagasivaatepildikesi. Olles ise enam-vähem samast põlvkonnast (kuigi mäletan ka 1980ndaid võrdlemisi hästi, siis see kümnend on mulle alati olnud vastumeelsem kui 1990ndatel kasvamise aastad), tekitas minus uudishimu, kas 1990ndatel Soomes suureks kasvamine oli üldse kuigivõrd teistsugune.

„Uuele tõusule“ on kirju lavastus, kus kasutatakse palju videot, saalis ringi­liikumist ja lavatagust tegevust, mida näeb üksnes ekraanilt. Domineeriv hoiak või toon on see, et kuigi 1990ndad võisid nii mõneski mõttes olla kohutavad, siis lapsepõlvena liiga armsad, et seda aega vihata. Tegevuse kulgemise täpset aega ja kohta (Hyvinkää linn) väga palju ei rõhutata, kohati hüpatakse ajas edasi-tagasi üsna vabalt, kuid teemad on universaalsed ja ootuspärased: vanemate majandusraskused, laste sõprus ja armastus, seks, peod ja kõik see, mida nad näevad toimumas enda ümber.

Kui ära unustada siinne vaesus, siis näib, et väga suurt erinevust Eestis ja Soomes 1990ndatel kasvanud laste märksõnades polegi – ilmselt 1970ndatel ja 1980ndatel oleks see erinevus olnud märksa suurem. Kui 1995. aastal oli Eesti ja Soome keskmise palga erinevus kümme korda, siis 2005. aastal viis korda. Mida väiksemaks see vahe kahanes, seda sarnasemaks kippus minema ka uue põlvkonna lapsepõlv, ning ühtlasi seda väiksemaks muutus eestlaste huvi Soome meediaruumi vastu. Viimase suurema hoobi andsid eestlaste huvile internet, muu maailma kanalid ja kommertskanalite kadumine Eesti kaabel­levist.

1990ndate keskel vaadati Põhja-Eestis veel üsna palju Soome televisiooni. Kuigi ka meil olid juba tegevust alustanud uued telejaamad, siis sinna osteti algul odavamaid ja vanemaid sarju (näiteks Lõuna-Ameerika seebid, „Danger Bay“, „Päästja koolikell“ jt). Oma aja menusarjadest tulid „Salatoimikud“ USAs välja 1993., Soomes 1995. aastal, aga Eestis alles 1997. aasta lõpus. Kahe-­kolmeaastane lõtk kordus paljude oluliste sarjadega ning see luges toona palju. Kui soomlaste näidendis räägitakse Playstation 2 välja­tulekust 2000. aastal, siis meil muutusid eelmised versioonid tavaliseks alles mõned aastad varem. Mingites kultuuri­ruumi küsimustes olime tollal siiski selgemalt maas.

Nii mõnigi tragikoomiline teema meie boreaalse noorsoo kasvamisel on aga olnud üsna samasugune: näiteks idiootsed võimlemisõpetajad ja suusapäevad, koomilised kooli diskoõhtud või küsimus, et kes, kurat, joob banaani­likööri – andke käega märku? Väga kenasti on välja mängitud ema lauluks kasvav vestlus tütrega, et mis kaasneb nende suguvõsas domineeriva naiste pirnikujulise kehakujuga.

Kõiges on süüdi Esko Aho. 1990ndatel oli mul hulk kirjasõpru ning mäletan, et Soomest saabunud kirjades oli minu meelest kaks veidrat asja: tüdrukutel oli sageli mingi teema hobustega, millest ma ei osanud 1990ndate Eestis midagi arvata (ja ka ei teadnud kedagi, kellel oleks olnud oma hobune), ning teiseks mingid puuviljalõhnalised pastapliiatsid ja kirja vahele kleepsude kleepimine, mis meil tollal ei olnud veel kombeks.

Arvutite tuleku teema on näidendis peale raamatukoguhoidja arvutipõlguse seotud ka porno vaatamise plahvatusliku kasvuga. Kuna mäletan hästi episoodi arvutiklassis järjekorras ootamisest, mil üks noormees väga aeglaselt alla laadivat palja näitsiku fotot uuris, siis oli selles mingit äratundmist, aga ka siin on vahe sees. Erinevalt Nõukogudemaa võimalustest avaldati Soomes pornoajakirju hulgaliselt juba 1960ndatel ning 1970ndatel kuulusid need tiraaži alusel aeg-ajalt isegi esikümnesse (üks suuremaid kurioosumeid oli 1981. aastal pornoajakirja Kalle korraldatud onaneerimise Soome meistrivõitlused, mis võideti kiiduväärt tulemusega 3,2 sekundit). Seksiteemasid on veel, aga arvestades teismeliste mõttetegevust, siis pole see ehk väga ülekohtuselt liiast – neist kõige üllatavam ja koomilisem on „Mootorratturhiirte“-teemaline geifantaasia. Muidugi ei puudunud ka enesetappude teema, mis käib soome teatri, kirjanduse ja filmi juurde sama lahutamatult nagu nahkpüksid mootorratturite kokkutulekule, aga see ei muutunud määravaks.

Kui unustada või vahetada välja mõned kohalikud nimed, on näidendi tekst küllaltki universaalne. Piisab sellest, kui „kõiges on süüdi Esko Aho“ asemel öelda „kõiges on süüdi Mart Laar“ ning kohaliku veidra kuulsuse Jari Sarasvuo nimi vahetada Peep Vainu või mõne teise samalaadse ilmatarga vastu – ja erinevused üha vähenevad. Meil oleks ehk 1990ndate puhul rohkem põhjust rääkida ka eestlaste-venelaste teemast, soomlased ei ole aga sisse toonud näiteks valusat koolitulistamiste lainet, mis haripunktis oli küll natuke hiljem, aastatel 2007-2008.

Kahes vaatuses lavastus kestab üle kolme tunni ja möödub üpris kiirelt, kuigi viimane stseen oleks kiiremast kokkuvõtmisest ikkagi võitnud. Neljast põhinäitlejast kerkib enim esile Satu Tuuli Karhu (snd 1994), kelle kohati kohmetu ja seejärel üleelusuurune energia on võrratu. Karhu on pälvinud kaks Jussi auhinda, ühe neist ka meil tuntud rolli eest filmis „Kõike head, Toriseja“ (1998).

Q-teatri lõid 1990. aastal vabakutselised näitlejad. Ansambliteatris on praegu 11 näitlejat ning aastas tuuakse lavale kaks-kolm uut lavastust. Need lavastused äratavad sageli tähelepanu ning on saanud teatriauhindu, ka teater ise on valitud aasta teatriks. Q-teatril on mitmeid kokkupuutepunkte Eestiga, mh on koos Von Krahli teatriga välja toodud „Taksojuhid“ (2003), ning 2024. aastal tõi eesti juurtega lavastaja Anna Jaanisoo lavale rahvusliku identiteedi küsimustega tegelenud lavastuse „Tuvi toas eli pulu huoneessa“. Tänavu sügisel tuleb repertuaari Pirkko Saisio „Suliko“, mis räägib oma elu lõpul möödunud elule mõtlevast Stalinist.

Mida Helsingis veel vaadata? Juba aastaid käivad paljud eestlased Riias teatris ja ooperis, kuid osaliselt keelelistel põhjustel ja võib-olla ka teatud eelarvamuste tõttu on Helsingi teatri­elu eestlastele veidi võõram ega leia siin sama palju vastukaja, nii et lisan väikese subjektiivsete soovitustega ülevaate Helsingi teatrielust.

Helsingi teatrite valik on kirju ning sarnaselt Tallinnaga on seal peale suurte „ametlikumate“ teatrite kümneid väike- ja projektiteatreid. Eestlastele on ilmselt kõige tuntumad kesklinnas asuvad Soome Rahvusteater ja Rootsi teater. Rahvusteater (kohe raudteejaama kõrval) on Soome vanim professionaalne teater, kus enamasti traditsioonilisem repertuaar ja vanem publik. Praegu on kavas näiteks klassika: „Siin põhjatähe all“, „Teine vabariik“ Kekkose aja puntras Soome poliitikast ning „Mälestuspäev“ Stalini ajal hävitatud soomlastest. Põhja-Esplanaadil asuv Rootsi teater pakub nii klassikat, muusikale kui ka lastelavastusi, pisut moodsama poole pealt on kavas näiteks euroametniku elust jutustav „Unusta mind“. Neis ja paljudes teistes Soome teatrites pakutakse eri keeltes subtiitreid mobiiliäpi Subtitle Mobile kaudu, nii et seinal asuva ekraani asemel saab tiitreid lugeda oma telefonist tumedal taustal.

Kõige suurem teater on Helsingi Linnateater (Kallio kiriku lähedal, õige pisut südalinnast eemal), kus on nii laiale publikule mõeldud muusikale, draamat, komöödiaid kui ka näiteks krimilavastusi. Sügisel jõuab seal lavale ka eesti keeles ilmunud Iida Turpeise menuka raamatu „Surelikud“ lava­versioon.

Väiksemate ja eksperimentaalsemate teatrite seast on väga mainekad näiteks KOM-teatri ja Q-teatri lavastused, mille vaimu sobib ehk võrrelda Von Krahli teatri, NO99 või Tartu Uue teatriga. Lavastused on moodsamad, saalid väiksemad ja piletid tuleb pikalt ette osta. Veel eksperimentaalsema elamuse otsijad võiksid kaaluda Takomo teatrit, kus tegeletakse enamasti ühiskonnakriitiliste teemadega. Samuti tegutseb Helsingis ka näiteks Gayteater, soovitada võib eksperimentaalset rootsikeelset teatrit Viirus (praegu menukaim lavastus „Versailles“ on absurdihõnguline vaade Päikesekuninga õukonda) ning Espoos on üsna rahvusvahelise repertuaariga teater, mille nimeks on nüüd saanud märk &.

Pole põhjust öelda, et Soome teatrid oleksid meie omadest valgusaastaid ees, aga huvitavat materjali seal siiski on ning mõnes asjas tasub neist ka eeskuju võtta, näiteks on neis rohkem sundimatust uute teemadega tegelemisel. Viimane tõsiselt suur teatriskandaal oli Soomes 1987. aastal, kui Oulus toodi välja lavakoolitudengitega „Jumala teater“ – lavastus, kus kõik neli osalist võtsid end paljaks, lasid publikusse pulberkustutitest ning loopisid pealtvaatajaid muna ja sitaga. Pahandus tuli keskmiselt suur ja lõppes kohtus. Suuremad entusiastid suunduvad muidugi ka augustis Tampere suvisele teatrifestivalile, kus muu hulgas tuuakse tänavu kaks korda lavale ka „Rahamaa“ (piletid olid müügil kauem kui meil, aga nüüdseks siiski otsas).