See, et 14. mail esietendus TÜ Viljandi kultuuriakadeemia black box’is etenduskunstide õppekava XVI lennu üliõpilaste esituses Anton Tšehhovi „Kirsi­aed“ (tõlkija ja dramatiseerija Mati Unt, lavastaja Ruslan Stepanov), ajendas üht ajakirjanikku ja teatrikriitikut esinema Facebookis käreda sõnavõtuga. Nimed jäägu nimetamata, et siinsele kirjatükile ei langeks isikliku rünnaku kahtluse (alusetu) vari, jutt käib ikkagi üldisemast vaatenurgast, mis pole küll domineeriv, ent väärib tähelepanelikku pilku. Ja selleks et vältida demagoogia­süüdistust – et mõni lause on kontekstist välja rebitud vms –, avaldan postituse täispikkuses. „Mõtled, et see pole võimalik, aga ometi on: Tšehhovi „Kirsiaed“ tuleb lavastamisele Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias. Aasta on 2026, Vene-Ukraina sõja tapatalgud on kestnud üle nelja aasta, aga noored inimesed võtavad näidendi, milles õhatakse Moskva järele. Ärge tulge mulle rääkima onu Heino juttu, et sõda ja sport ning sõda ja kultuur on lahus. Mida üldse kultuuriakadeemias noortele inimestele õpetatakse, kui nad ei taju peamist – maailma nende ümber, minevikku, olevikku ja tulevikku.“

Kui nüüd mõni lugeja sattus kergesse segadusse, et mis õhkamine see seal „Kirsiaias“ käis, siis neile olgu öeldud, et see väike eksitus sai sealsamas jutulõimes kohe ka ära klaaritud: endiselt on nii, et Moskva järele õhatakse ikka „Kolmes ões“ ning „Kirsiaias“ raiutakse kirsiaed maha, sest maailma­kord on muutunud. Selles on siinse kommentaari alguses pikalt tsiteeritud postituse autoril kahtlemata õigus, et sõda ja sporti, nagu ka sõda ja kultuuri ei saa praeguses olukorras lahus vaadelda, küll aga on kultuuri puhul see vahekord keerulisem. Sõja-aastatel ja varemgi on üksjagu ilmunud käsitlusi sellest, kuidas omal ajal Nõukogude Liit ja nüüd ka selle kuriteojärglane Venemaa on kasutanud kultuuri propa­gandavahendina ning märgistanud selle abil uusi territooriume, luues nii müüdi ühtsest kultuuriruumist, mida tuleb (vajaduse korral relvaga) kaitsta. Pärast seda, kui kohe „sõjalise erioperatsiooni“ alguspäevil riputasid Venemaa paljude teatrite juhid oma teatrimajadele hiigel­suured plakatid, millel kartulimardika värvides Zorro-märk ja selle all kiri „Omasid ei hülga“, on teatri­alane koostöö ja kultuurivahetus selle riigiga välistatud. Ja seda pikaks ajaks, ilmselt ka pärast sõja lõppu, sest mingeid patukahetsuse märke Venemaalt ei paista. (Pärast sõda võiksid olla erandiks selgelt dissidentliku hoiakuga teatritegijad-väiketeatrid, sest vaenlane on meil ju üks.)

Sellise kultuurilise mõjutustegevuse üks vahendeid on ka hoolega aretatud müüt suurest vene kirjandusest – nii nagu Venemaal peab üldse kõik olema suur ja erakordne, selline, millel pole maailmas analooge. Siin ongi sattunud sellesse poliitilisse ringmängu ka õnnetu Tšehhov, kes oskas enne punaste võimule tulekut aegsasti ära surra – õnnelik pääsemine – ja kelle teostest kumab vastu pigem leebe iroonia „avara vene hinge“ aadressil. Asjaolu, et jutud suurest vene kirjandusest on ülespuhutud väljamõeldis, ei kahanda aga sugugi Tšehhovi teoste väärtust ning kunstnikele peaks vähemalt tema puhul jääma loominguline valikuvabadus. Nii et kui küsida, kas Viljandi tudengid ja nende õppejõud on moraalitud jahupead, kes ei tea, mida nad teevad, siis on vastus „ei ole“. Sealsamas jutulõimes kirjutas ühe südalinna parkimispiirkonnas tegutseva teatri dramaturg tabavalt, et „kas teha?“ asemel on vene klassika puhul praegu tähtsam kui kunagi varem küsida, miks ja kuidas teha. Kui mõelda tagasi Andres Noormetsa Ugalas lavastatud „Kirsiaiale“, mis esietendus 2022. aasta septembris, s.t pool aastat pärast suure sõja algust, ning meenutada sealt Oleg Titovi mängitud rämedat teekäijat, siis ilmselt pole vaja kolm korda mõelda, millest jutt käis. Kui Viljandi tudengitel on välja käia kaalukas kunstiline sõnum, mida vaid Tšehhovi näidend võimaldab, siis on kõik hästi, kui aga võeti vene klassik käsile üksnes seetõttu, et tema näidendeid on varemgi sealses teatrikoolis edukalt lavastatud, või seepärast, et „Kirsiaias“ on palju värvikaid rolle, mille kallal pureda, siis jääb põhjendus muidugi lahjaks.