Paistab, et ma pole piisavalt õilis isik pälvimaks kutset „Plekktrummi“, sestap alustan kultuurisoovitusega: lugege Huizinga „Mängivat inimest“ ja mõtelge pisut oma elu üle järele. Mina pean küll ennast just mängivaks inimeseks, kuid liiga sageli puutun kokku selliste ülitõsiste tegelastega, kes on nii õilsad ja tähtsust täis, et tekib vältimatu sund suhtlusse mõni väike vemp vahele visata. Eks sotsiaalsed rollidki ole valitud (vt ka Eric Berne, „Suhtlemismängud“) ning mulle jääb sageli kanda narri osa, mida muu hulgas täidan ametliku töötõendi alusel Torgu kuninga Kristian I õukonnas.  

Kitsamaks minnes olen elus mänginud mitmesuguseid sportmänge, aga pikki aastaid mängib nende seas esimest viiulit bridž. Suurepärane mäng nii ajutrenni mõttes, kuid mis veelgi tähtsam, ka seltskondlikult – laua püsti panemiseks läheb vaja nelja inimest. Eesti bridžiturniiridele koguneb läbilõige kogu ühiskonnast, ühe laua taga võivad kokku saada minister, kooliõpilane ja töötu miska mängu juurde käiv suhtlus on huvitav ja mitmekesine.  

Kõrvale ei saa jätta küll ka saavutussurve ja mängulusti vahelist pinget, olles Eesti tipus käib mänguga kaasas võidukohustus ja vastutus võistkonnakaaslaste ees, maailmatasemel mängimas käies tuleb jällegi amatöörist Taavetina suurriikide proff-Koljatitega madistada. Nii et mingis mõttes on minu mäng nr 2 – korvpall – isegi toredam, sest seal oleme kõik harrastajad ja mina oma satsis pigem pingipoiss, vajadusel sõimame väljakul üksteisel näo täis ja pessu minnes oleme jälle sõbrad edasi.