Päris palju aastaid tagasi pöördus üks teleprodutsent minu ja veel ühe kirjaniku poole ettepanekuga teha mingit sorti adaptsioon tollal Venemaal ülipopulaarsest telesarjast „NašaRaša“ (tähendusest arusaamise võti on ingliskeelne „our Russia“). Oli kohati üpris vaimukas pila umbes ETV „Tujurikkuja“ stiilis. Nali oli ehitatud klišeedele: Venemaa kõige kultuursemas linnas Peterburis sodivad isegi skinhead’id seinu puškinlike epigrammidega, sellal kui Uuralites asuva Tšeljabinski ehk „kodumaa raudse selgroo“ tööliskonna esindajad kasutavad saapanööride asemel armatuurrauda.

Mõningase mõtlemise järel otsustasime tolle teise kirjanikuga, et kui midagi niisugust on Eesti materjali põhjal üldse võimalik kokku kirjutada, siis peab tegevuse viima Narva. Saab lisaks jõetaguseid süžeid kasutada. Narvakad käisid tollal vabalt üle piiri siia-sinna ja nii andnuks tekitada absurdi ja vajaduse korral ka jalaga perse nalju. Kontrastiks olnuks kõige kultuursem linn Tartu, kus seinu määritakse Edward von Lõnguse taiestega.

Projektist ei saanud asja. Pidanuks tegema ikkagi täiesti originaalse sarja. Jahtusime maha, sest töö maht ning eeldatav tasu ei tõotanud vastuvõetavat proportsiooni. Minu huvi projekti vastu oli osaliselt tingitud ka küsimusest, kas oleks võimalik loo sisse peita sõnumeid, mis aitaksid kaasa Eesti põhiseadusliku korra hoidmisele. Hästi varjatult. Mitte teha kunsti või nalja lihtsalt kunsti või nalja pärast, vaid mingil eesmärgil.

Võiks ju kahtlustada, et kunagine ülimalt populaarne Taani sari „Võimu kants“ („Borgen“) sisaldab samuti sõnumeid. Selliseid, mis aitasid võimule Taani esimese naissoost peaministri Mette Frederikseni. Sarja neljandal hooajal, tegelikult kümneaastase vahe järel tehtud uutes, aga samade tegelastega osades on tegevust käivitavaks asjaoluks Gröönimaal leitud nafta. Piirkonda hakkavad trügima maailma suurvõimud USA, Hiina ja Venemaa. Prohvetlik sari, ma ütleks.

Kõik need mõtted tulid mulle pähe 15. aprillil Salme kultuurikeskuses Vaba Lava tüki „Kuum suvi 93“ esietendusel. Sellega tehakse vaatajatele üksipulgi selgeks, kuidas taheti 1993. aastal Ida-Virumaal korraldatud rahvahääletusega piirkond Eesti Vabariigi küljest lahti kangutada.

Dokumentaalse sisuga lavastuse tegevustik toimub tänapäeval. Kolm aastakümmet tagasi juhtunut meenutab härrasmees, kes sarnaneb väliselt vanema Hendrik Toomperega, aga räägib ja žestikuleerib nagu Indrek Tarand. Seda õigusega, sest 1993. aastal oli Indrek Tarand Narvas valitsuse eriesindaja, kes saadeti sinna separatistlikku rahvahääletust nurjama. „Tuksi keerama“, nagu ta ise väljendub.

Inimene, kellega ta laval vaidleb, on fiktiivne tegelane, keegi päris noor naine (Luisa Lõhmus), kes peab mäluinstituudi ülesandel heitma valgust tollastele sündmustele. Seega töine inter­vjuu: arhiivist on välja otsitud materjalid, küsimused kirja pandud, diktofoni aku laetud. Enamgi veel: vestluse kohaks on kaval neiu leidnud n-ö retrostiilis korteri, mis sisaldab sektsioonkappe, esto­plasti lambikupleid ja muud Nõukogude-aegset šikki. Seesugune keskkond peaks vanahärra nostalgiliseks tegema, ta üles sulatama.

Tüdruk on teinud valearvestuse: tema valitud keskkond mõjub vastupidiselt soovitule – keskkond on vaenulik. Korter esindab Nõukogude-aegset esteetikat, aga selle talumisega, liiati heakskiitmisega on minu põlvkonna inimestel keeruline suhe.

Ebakõla kahe inimese vahel on sellega markeeritud. Dialoog oleks justkui välistatud. Noor inimene arvab kunagisest Narva referendumist ja üldse kõigist tollal vastu võetud kodakondsuse ning valimisõigusega seotud seadustest nii, nagu tänapäeva progressiivsed noored arvavad. Rõhumine on rõhumine, olgu tegu palestiinlaste või eestivenelastega. Rõhumine on põhimõtteliselt väär ja halb. Seda ta oma intervjueeritavale teatabki. Edasi algab psühholoogiline mäng, kus vanem inimene surub oma nägemuse nooremale peale. Elukogemusest tulenevalt võib ta alati uue lisaargumendi varrukast välja tõmmata. Ja kui on vaja aega võita, siis leiab kotist purgikese kaaviari ning pliinid.

Lavastaja ning teksti autor Tiit Palu oleks nagu eeskuju võtnud VAT-teatris 2008. aastal Aare Toikka lavastatud tükist „Nürnberg“, mille sisuks on noore naisajakirjaniku (Katariina Lauk) kohtumine erruläinud sõjaväeluure koloneliga (Aarne Üksküla). Poola autor Wojciech Tomczyk õiendas näidendis arved kommunistliku minevikuga, näidates möödaniku varjude ulatumist demokraatliku ja turumajandusliku Poola tänapäeva. Üksküla kehastatud koloneli professionaalsete oskuste hulka kuulus manipuleerimine vestluspartneritega – ta sai noorest inimesest mängleva kergusega jagu.

Vaba Lava etendusel võis Toompere kehastatud tegelase puhul näha samu oskusi. Aga ettevaatust! Ma ei väida mingil juhul, et kommunistliku sõjaväeluure ohvitseri võiks olemuslikult võrrelda Eesti valitsuse eriesindajaga 1993. aasta Narvas.

Ometigi oli reaalse Tarandi tööks narvakate manipuleerimine Eesti Vabariigi terviklikkuse säilitamiseks – ja ta sai sellega hakkama. Ses lavastuses võetakse tollal rakendatud manipulatiivsed võtted jutuks ning seal oli mõndagi jahmatavat. Ma ei teadnud, et kasutati niisuguseid trikke. Näiteks äraostmist Eesti kodakondsuse andmisega, millega neutraliseeriti mõned eriti ohtlikud separatistid. Arsenalis olid ka klassikalised psühholoogilised operatsioonid. Ausalt öeldes ei erine Vaba Lava etenduses jutuks olnud võtted kuigi palju Tomczyki näidendis kirjeldatud meetoditest, millega Poola kommunistlikud eriteenistused püüdsid maandada ametiühinguliikumise Solidarność ohtu.

Sarnased meetodid, aga erinevad eesmärgid: ühel kommunistliku diktatuuri säilitamine, teisel vabariigi territoriaalse terviklikkuse tagamine. Ent eesmärk pühitseb abinõu.

Ristikivi kirjutas kunagi nn Tallinna triloogia, kus antakse panoraamne ülevaade tallinlaseks saamisest XIX sajandi lõpust kuni XX sajandi kolmekümnendate aastateni. Esimese osa peategelane on proletaarlane Jüri Säävel, teises osas kaupmeeskonda kuuluv Jakob Kadarik, kolmandas eesti haritlaskonna esimese põlve esindaja Juulius Kilimit.

Vaba Lava lavastustest võiks kujuneda Narva triloogia. Esimene lavastus „Sisekliima“, mis on sõjatehase Baltijets lugu, vastab justkui Ristikivi romaanile „Tuli ja raud“. Teise osa „Kuum suvi 93“ puhul võib leida kokkulangevusi romaaniga „Õige mehe koda“ (kui hästi tahta, siis leiab) ja nüüd jääb vaid loota, et tuleb ka näidend Narva intellektuaalist, parem poeedist, sest kunagi tegutses seal linnas päris huvitav poeetide ühendus.

Ja mitte unustada: Narvas sündinud Leo Komarov on ainus siitkandi mees, kes mänginud NHLis.