Zuga ühendatud tantsijad on oma lavastustega tõestanud, et noortega kaalukatest teemadest kõnelemiseks tekitab lavaruumi mänguline olukord. Pole tarvis niivõrd näidata või selgitada, vaid luua impulsside ja olekute jada, kuhu publik kaasata. Kuna teemad, millele mängulisi lahendusi otsitakse, on mõttelt mahukad, tuleb eriti silmas pidada, kuidas juhatada noor vaataja etendusolukorrast läbi, arvestades tantsuteatri ja ka käsitletava eripära.
Teemakobarate hulka kuuluvad näiteks kliimakriis, reeglid, surm ja nüüd ka vaimne tervis. „Mis sul viga on?“ on valminud koostöös kooskonnaga peaasi.ee. Koostööst ilmneb, et teemale on lähenetud hinnanguvabalt ning keskendutud enamjaolt ennetustööle ja mõistmisele. Ettevalmistuseks läbisid etendajad muu hulgas vaimse tervise esmaabikoolituse ning vestlesid noortega, et mõista, mis see vaimne tervis siis täpsemalt on.
Alustada võiks hoopis küsimusest, miks üldse peab midagi viga olema. Või täpsemalt: miks peab seda miskit tõlgendama veana? Uudiste ja igapäevase infomüra keskel on kiusatus vastata, et asi ei ole indiviidis, vaid maailmas. Teisisõnu: kas pole loomulik, et kõigil on natuke midagi viga? Eriti haavatavad on noored, kellel pole veel teadmisi ega oskust raskeid küsimusi lahendada ning kelle teadvus on mitmesugusele infole kaitsetult valla. Puberteediiga teeb ajule justkui tarkvarauuendust, ent samal ajal tuleb toime tulla nii hormonaalsete tormide kui ka välismaailma nõudmistega: teada, kes nad on, mida nad tunnevad ja millal toimus Ümera lahing.
Kui mõelda, kus on viga täpsemalt, pakun, et suur roll on inimestel ja hoiakutel, sellel, kes ja mis kujundavad diskussiooni vaimse tervise ümber. Areng on ilmne, kuid eelarvamuste päitsed on veel peas. Zuga lavastus „Mis sul viga on?“ ei püüagi otsesõnu vastata sellele ässitavale küsimusele, vaid pöörab tähelepanu küsimise viisile. Millise tooniga me küsime? Millist vastust ootame? Ja kas küsimus juba iseenesest eeldab, et midagi peab valesti olema?
Kuigi noortega dialoogi astumine tundub esmapilgul keskmisest keerulisem, toimib lavastuse kaasav vorm veenvalt. Juba saali sisenemisel tekib peamiselt nooremate teatrikülastajate hulgas elevus, kui märgatakse erivärvilistes jänesemaskides etendajaid publiku tribüünidel istumas. Sel moel mängu alustamine lõhub tavapärase teatridistantsi ja loob vabama ruumi sekkumiseks. „Jänesed“ hakkavad publikut märkama ja nimetama omadusi, mida nad näevad. Nii mõnigi pilk jookseb ärevalt saalis ringi, kartes sattuda järgmiseks sihtmärgiks, teine jälle püüab end nähtavaks teha. Vaba õhkkonna loomisega häälestatakse inimesed ka ennast ja üksteist märkama.
Lavaruum on minimalistlik ehk otseselt tinglikku maailma silme ette manada ei püüta. Ühes saali otsas ripub laest hüppenööride liaan illustreerimaks lahutatud närviühendusi, teisele seinale projitseeritakse aeg-ajalt videoinstallatsioone, mis viivad mõtted rändama kuhugi mõttehämu keskele. On märkimisväärne, kui kiiresti vormub saali õhkkond lustakalt argiseks ja seejärel abstraktseks. Etenduse vältel toetutakse publiku valmisolekule kaasa mõelda ja tegutseda ning see kõik on omamoodi ärksuse proovilepanek.
Tuleb nimetada etendajate kehastatud emotsioone, võtta üheskoos osa lihtsatest mängudest või tõusta püsti, et hüpata hüppenööriga. Osalus vaheldub füüsiliste etüüdidega, kus kehalised kujundid, olgu need neoonroheliste nööridega joonistatud lainemustrid või kohmakalt seljast tõmmatavad kampsunid, võiksid tunduda pelgalt näitamisena, ent lähtuvad siiski emotsionaalsest impulsist. Tükkidest moodustub tervik, kus kommenteeritakse olukordi, mis võivad tuska teha.
Etendajate liikumine on suuresti sisemiste seisundite nähtavaletoomise teenistuses, kusjuures säilib nii tantsijate eripära kui ka koostöö. Eripärale osutab ka riietus: värviplekilised püksisääred, omapäraste heegeldatud mustritega kampsunid ja eri toonis rõivad. Probleemile ei otsita lahendust üksnes sõnade, vaid ka liikumise abil. Eks ole ju üks põhilisi vaimse tervise vitamiine just nimelt liikumine.
Peaasi.ee-ga seostub arvatavasti kõige rohkem vaimse tervise vitamiinide kampaania. Lavastus pole päris vitamiinikuur, pigem ulatatakse vaatajatele vaimse tervise vitamiinidest pakatav puuviljasalat. Vaimse tervise halba seisu õpetatakse märkama ja abi pakkuma eelkõige koosolemisega, seda kerge huumorivarjundi ja praktilise tegevuse kaudu. Koosolemine, märkamine ja oma eripära üle rõõmu tundmine jääb saatvaks sõnumiks ka etenduse lõpus, kui Päär Pärenson esitab reggae-sugemetega räppi ning publik kutsutakse kaasa tantsima. Rõõm kinnistab lavastuse keskse sõnumi: kõigi oma iseärasuste juures on inimene ennekõike lihtsalt inimene ja selles ei ole midagi häbiväärset.
Kui mõelda lavastuse suurimale kasutegurile, siis demüstifitseerib emotsioonide füüsiline kehastamine kummalisel moel vaimse ja loob sõnavara, mille abil oma tunnetest hinnanguvabalt rääkida. Nii tehakse nähtavaks see, mis igapäevases suhtluses jääb sageli tabamatuks. Keerulistest teemadest saab rääkida ka ilma raskuse kuhjumiseta, soojalt ja avatult, kuid selline lähenemine eeldab turvatunnet. Ehkki etendusel sellise seisundi loomine õnnestub, jäävad ehk seetõttu ühtlasi keerulisemad ja sügavamad kihistused kohati avamata.
Zuga lähenemist võibki vaadata kui esimest sammu, võimalust tajuda, et tunnete ja puberteeditormide all on olemas püsivam mina. Vaimsest tervisest saab rääkida eri registrites, näiteks statistika ja diagnoosi kaudu, samuti vastureaktsioonina neid täielikult pisendades. Lavastus „Mis sul viga on?“ positsioneerub nende lähenemiste vahele, pakkudes noortele esmast juhatust vajaliku toe leidmiseks. Kuigi kohati mõjub see soe ja avatud suhtumine patjadega vooderdatud ruumis abiratastega sõitmisena, saab vähemalt teatrisaalist lahkuda naeratusega. Ehk tulekski keeruliste olukordadega toimetulekut harjutada tingimustes, kus kukkumine ei tee haiget – kas või näiteks teatris. Eriti juhul, kui sellega luuakse noortele ja täiskasvanutele turvaline ruum, kus nad tunnevad, et neid tõepoolest märgatakse.
