„Hetk sarnanes lennuki maandumisele. Rahunemine, kohalejõudmine. Ma mäletan, Te istusite nii rahulikult ja selgelt seal laua taga. Te olite nii huvitatud sellest, mis elu Teid ümbritseb. Te olite nii noor. Palju noorem, kui see 23aastane Teie kõrval. Ma olin rabatud Teie teravusest ja huumorimeelest, taipasin, et minu kõrval istub teatrilegend, pisike naine, kes on hingelt nii suur, et täidab kogu Eesti Draamateatri. Te õpetasite mind märkama. Sellised asjad jäävad meelde – kui keegi oma olemusega õpetab sind ilu nägema.“ Nõnda on 2014. aastal meenutanud esmakohtumist 80aastase Ester Pajusooga tema noor kolleeg Piret Krumm.

Tuhala vallas Oru külas sündinud Ester Lage lõpetas 1953. aastal Tallinna I töölisnoorte keskkooli ja 1957. aastal Draamateatri õppestuudio. Kursusekaaslane Ain Jürisson kirjutab oma mälestusteraamatus: „Aastakese pärast lõpetamist töötas ta kompvekipakkijana, ja siis – Draamateater! Ta on meie stuudiote fenomen – ainuke kõigist lõpetajaist, kes on näitlejana vastu pidanud poolsada aastat. Ja seda ühes teatris, oma sünniteatris, Eesti esinduslikumas sõnateatris. See on katsumus, see on saavutus, see on suur eksam! Ikka olla vajalik teatrile, vajalik paljudele lavastajatele, kes Draamateatris tegutsenud. Üle elada kõik teatrist üle käinud tormid ja tuulevaikused. Ja veelgi olulisem – mitte ainult vastu pidada, vaid olla pidevalt vormis, ikka stardivalmis järgmiseks rolliks või rollikeseks.“

1958. aasta detsembrist kuni elu lõpuni Draamateatris töötanud Ester Pajusoo mängis seal üle 120 rolli, pälvis kolleegipreemiaid Antse, viimati 81aastaselt parima naispeaosatäitja Suure Antsu osatäitmise eest lavastuses „Mäed“ (2016). Pikas rollinimistus on eriilmelisi naisi, nagu Tiina („Pankrot“, 1964), Cressida („Troilus ja Cressida“, 1966), Meela („Salakütid“, 1960), Maret („Vargamäe“, 1966), Ramune („Pühajärv“, 1971), Roosi („Tants aurukatla ümber“, 1973), Elfriede („Pilvede värvid“, 1983), Vaimulik („Hullumeelne professor“, 1996), Doris ja Mildred („Kalmistuklubi“, 1997), Imbi („Rehepapp“, 2001), Salme („Vana roosa maja“, 2012), Linda („Jaanipäev“, 2018), Anu („Isamaa pääsukesed“, 2018) jt. Pajusoo habras miniatuurne kuju ja isikupärane hääl tõid talle hulga lapserolle, nagu Iti „Nukitsa­mehes“ (1959), Gerda „Lumekuningannas“ (1959), Punamütsike (1969) jt, küpsemas eas kehastas ta aga ka vaimustavaid vanaeitesid, kelle hulgas särab 20 aastat laval püsinud „Eesti matuse“ (2002) Iida.

Ester Pajusoo mängis paljudes filmides, näiteks sellised nagu „Noor pensionär“ (1972), „Karge meri“ (1981) ja „Vana daami visiit“ (2006). Samuti osales ta telelavastustes ja sarjades, nimetagem siinkohal „Nõiakivi“ (1979) ja „Tuulepealset maad“ (2008). Mitme põlvkonna südamesse on jäänud teleekraanilt tema kelmikas Kessu (1980). Pikki, tihti öiseid etendusjärgseid tunde veetis ta möödunud sajandil filmistuudio helisaalis, andes hääle paljudele multi­filmitegelastele. Need, kelle kõrvus kõlab veel Sojuzmultfilmi eestinduste sissejuhatus „dubleerinud filmistuudio Tallinnfilm“, on kuulnud loendamatuid tegelasi rääkimas Pajusoo häälega.

2004. aastal tunnustas president Ester Pajusood Valgetähe IV klassi teenetemärgiga, 2011. aastal pälvis ta Eesti Näitlejate Liidu auraha ja 2020. aastal Eesti teatriuurijate ja -kriitikute ühenduse hea teatri auhinna.

Sügava tänulikkusega mälestame näitlejannat, kes suhtus oma töösse suurima kohusetunde ja põhjalikkusega, kuid keda ta enda sõnul töö mitte ei väsitanud, vaid andis jõudu juurde; leebet kolleegi, kes võttis kõike väga hinge ja samas võttis selle hinge lavale kaasa, kuid keda oli õnnistatud ka erilise rõõmsa absurdihuumori andega.

Ärasaatmine Eesti Draamateatri suures saalis 28. IV kell 13, uksed avatakse kell 12. Palume pärgi mitte tuua.

Eesti Draamateater

Eesti Teatriliit

Eesti Näitlejate Liit