Kõige rohkem tuska teeb teadmatus, mis juhtus Alma ja Lainega Eesti kõige kuulsama teleseriaali viimases osas. Ringo Ramuli ja Indrek Koffi „Rõdul“ esietendus Endla teatri Küünis oli laupäeva õhtul, mistõttu Õnne tänava elanikele ei olnud mahti kaasa elada. Küll aga sai näha, kuidas elatakse Mõisavahe tänavas. Vähemalt ma arvan, et lavastuse kunstnik Arthur Arula on rõdude ehitamisel võtnud eeskuju okupatsiooni ajal Tartu Annelinna serva kerkinud kortermajadest.

Lavakujundus surub näitlejad nelja kitsukesse ruumi, rõdu taga on näha ka tuba. Paljude rõdudega kortermaja, kus kümned ja kümned või isegi sajad elud tihedalt koos, pakub vaatlejale inimkäitumise laboratooriumi. Peaaegu sõnatu lavastuse tegelastel, keda kehastavad kuus näitlejat, pole nimesid. Majaelanikke kujutatakse argielu toimingute kaudu: Ago Anderson päevitab, Liis Karpov praeb muna, Andrus Vaarik peseb akent, Sten Karpov võimleb, Carmen Mikiver tantsib ja Tambet Seling ehitab. Kas saab midagi teada Mõisavahe rahva iseloomu või ilmavaate kohta?

Igal näitlejal on lisaks nimetatuile hulk rolle mängida. Enamasti elatakse üksikuna või vähemalt toimetatakse üksinda. Vaataja ees avaneb mikroskoobi alla seatud argielu. Lavale tõstetuna hakkab vorsti grillimine või pesu kuivama riputamine otsima enesele tähendust. Banaalsusel võiks ju lavastuses olla sisu? Peidetud mõte?

Pisikesed rollid on imeilusad, hoolega lihvitud. Lavastus koosneb etüüdide jadast, kus mõned tegelaskujud korduvad, aga mõnda näeb vaataja vaid korra. Majaelanikud armuvad ja vihastavad, kõige rohkem aega kulub aga pisikeste argiste asjade juures. Neile endale ja publikule näib iga pisiasi korraks kõige tähtsam maailmas.

Õige mitu aastat tagasi tegi Ringo Ramul Ugalas lavastuse „Kolm ahvi“ (2022), mille vorm oli suuresti sarnane, sõnatute tegelaste argitoimetuste jada, aga sisu märksa selgem. „Kolm ahvi“ on meie teatrilaval jäänud vist ainsaks koroonaaja vaimse olukorra analüüsiks. Rohkem pole keegi söandanud ega tahtnud küsida, kust tulevad inimesed, kes kardavad vaktsiine ja usuvad vandenõusid.

Rõdu-lavastuse kontseptsioon jääb „Kolme ahviga“ võrreldes ebamäärasemaks. Üksindus kordub juhtmotiivina, lavastaja narrib väiklast omandiiha ning paneb tähele vaesust ja tõrjutust. Andrus Vaarik astub kodutu mehena majast mööda, piiludes akendesse: ühel jalutuskäigul on saali eelviimasesse ritta tunda tema tühi kõht, kui ta vaatab, kuidas ühel rõdul mehed vorsti grillivad. Teine korduv motiiv on kusagilt kaugelt kostev ähvardav mürin. Tegelased vakatavad, vaatavad ja seejärel toimetavad edasi. Sõltuvalt vaataja meeleolust võib mürisevat heli pidada sõjaähvarduseks, aga ei pruugi.

Ringo Ramuli ja Indrek Koffi kontseptsioon viib lõpuks surmatantsuni. Lavastuse finaalis hõivavad elusate näitlejate kohad luukered. Justkui pilgates sätitakse kaks neist asendisse, kus sõrmeluud ulatuvad peaaegu kokku. Lihast ja verest inimesed selles kortermajas kunagi sellisse suhtesse ei küündi. Kas lavastaja tahtis meid hoiatada, et oma egoistlikus üksinduses ei pööra me ohule tähelepanu ja saame peatselt kõik surma? Kõike kokku võib vaadelda ka katsena lavastada seebiooper kortermaja elust. Lavalt nähtud tüüpe leiab igast elamust, nad on veidrad ja natuke vastikud, aga olemuselt enamasti ohutud.

Vägisi tükib meelde võrdlus Endla suvelavastusega „25 °C ja päike“ (2023), mis vankus samuti teksti nõrkuse all ja mida näitlejad püüdsid päästa nii palju kui võimalik. Kahe lavastuse püüe on küllaltki sarnane: tuua lavale tükike inimese argisest elust ja otsida selles midagi inimelule olemuslikku. Ainult et kui pole sündmusi, kipub teater koost lagunema.

„Rõdul“ kuulub kahtlemata hea meelelahutuse hulka, on naljakas ega pea palju mõtlema. Äratundmisrõõmu jagub küllap igale vaatajale. Aga kas on mõtet võistelda „Õnne 13“ või kümnete teiste seriaalidega, mida tele- ja filmistuudiod lakkamatult toodavad? Ja millised on siin teatri eelised? Teatril on oma võlu, luust ja lihast näitleja pakub lavalt suuremat naudingut kui teleris nähtud virvatuli. Näitlejatel jätkub teravat silma tabada argielu tühisust. Ja ma usun, et ka näitlejatel on koos publikuga lõbus, kui meenutada kas või madratsi vinnamise etüüdi Liis Karpovi esituses.

Niisamuti vorm, peaaegu sõnatu lavastus on meie draamateatris loo jutustamiseks niisama hästi kui kasutamata viis. Häälest loobumine annab näitlejale hulga võimalusi. Tegelase olemuseks saab žest. Ka vaatajail avardab sõnatu tegevuse jälgimine meeli ja kannustab fantaasiat.

Aga äkki on „Rõdul“ ikkagi hoiatuslavastus, mis pakitud nii pehmesse vormi, et lõpuks upub iseenda banaalsusse?