Lava on huvitav ruum. Lava ei ole saalita, oma paarisruumita, kus peaks vähemalt üks inimene istuma. Saalita pole lava, lavata saali, ükskõik, mismoodi need välja näevad, kui suur või väike või mis kujuga emb-kumb on. Inimene, kes ei ole näitleja, kes defineerib end näiteks ettevõtja, hobusearetaja, ema või mehena, tuleb vasakult lavale. Ta ise võib endiselt tunda end ettevõtja või mehena, aga saalist vaadates on ta lavale astumise hetkest keegi teine. Sageli on ta lihtsalt mees või naine, kes esitab oma igapäevast rolli. Tema roll muutub nähtamatuks ja paljastab inimese oma hirmude ja lootustega. Näitleja õpibki oma keha ja psühholoogiat lavaruumile kohandama nõnda, et roll ei muutuks nähtamatuks, vaid kataks kinni inimese seal all. Inimene ostab teatripileti, sest Mait Malmsten mängib, aga Malmsteni alt inimene ei paista. Näitleja ehitab omaenda elukogemuse kaudu rolli nõnda, et isiklikud hirmud ja rõõmud täidaksid tegelase ja Macbeth või polkovniku lesk muutuks pelgast tegelasest ruumiliseks inimeseks.

Aga midagi muutub, kui laval on ka kaamera. Kaamera lisab muidugi kohe tinglikkuse kihi: mäng mitte lihtsalt ei jutusta faabulat, vaid ka näitab, et „me siin jutustame“. Enamasti on näitleja filmimisel kerge dokumentalistikanüanss juures. Ma ei vaata lihtsalt tegelast, vaid kuidas näitleja tegelast kehastab. Ma saan olla näitlejale väga lähedal, uurida iga tema miimilist kortsu selle hetke vältel, mil tunne ja mõte näitleja näo elavaks muudavad. Kaamera võib olla diegeetiline või mimeetiline vastavalt sellele, kas kaamera on loo osa (näiteks Romeo filmib oma tüdruksõpra Julia rolliks valmistumas) või lihtsalt esitab laval olevaid suhteid (laval on operaator(id)).

Hendrik Toompere jr lavastatud ja Ivar Taime filmitud „500 aastat sõprust“ annab reljeefse põhjuse kirjutada kaamera ja näitleja dünaamikast. Kaamera on lavastuses niivõrd presentne, et sellest mööda vaadata ei ole võimalik. Sageli steadycam’i ja operaatori tagant näitlejat ei paistagi. Lava kohal on väiksema kino mõõtu ekraan, nii et näitleja peaks ka teise rõdu tagaseinas krabistavale hiirele näha olema.

Visuaal ja kontakt. Esmapilgul on suur ekraan ja kaamera irooniline. Tekst ilmus Levilas koroonaajal, mil me vaatasime teisi inimesi kaamerate vahendusel läbi ekraanide. Omas ajas tuletas tekst meelde midagi väga olulist: ajad muutuvad, aga sõprus jääb, isegi kui vahepeal pole võimalust kokku saada. Näiliselt töötab lavastus sellele põhimõttele vastu. Näidake ometi näitlejat, inimest, ma võin filmi Netflixist ka vaadata! Ja ometi. Ma ei näe võib-olla kuigi hästi tegelast, aga kaamera võimaldab mul selles lavastuses näha, kuidas näitleja suhtub oma tegelasse. Kaamera lisatud dokumentaalsuse kiht ei sega teksti mõtet, vaid toob selle esile.

Tegelased, kunagi elanud inimesed suhtlevad omavahel üle aastakümnete, näitleja suhtleb oma inimesega – eriti hästi tuleb see välja Helena Lotmani stseenis päkapikkudega – ja veel kolmandal kihil suhtlevad näitlejad laval üksteisega (üheskoos vanu fotosid näidates, diivanil lobisedes jm). Omaette nauding on Kirke Karja, Andre Maakri ja Ahto Abneri ansambel. Muusikud suhtlevad omavahel, kiikavad üle õla, naeratavad millegi peale. Kirju ja aina liikuva lava ees pimedas võivad nad jääda märkamatuks, aga see kontakt inimeste vahel on ju sama, millest jutustatakse ülal laval. Kõik eri kihid on lavastatud tervikuks vastavalt teksti sisemisele tõele: „… mikroajaloo pragudest … võib meie maailma imbuda rohkem solidaarsust, ühtehoidmist ja tuge kui kõigist mastaapsetest Sündmustest või Tähtsatest Isikutest kokku“.*

Ava ja sisemus. Ilmselt tuleb suur hulk publikut saali seepärast, et lavastus on justkui Ita Everist ja tema sõbrannadest, olgu meedias ja kavalehel kui tahes tihti toonitatud, et see lavastus räägib seitsmest sõbrannast, kellest üks juhuslikult oli Ilse Ever. Nii on kerge pidupäeva mekk juures. Sketšide vahel võiks Malmsteni kehastatud jutustaja ka mõne meespeaosa- või kõrvalosatäitja aastaauhinna kätte anda, lugu läheks edasi ja narratiivset katkestust ei toimuks. Formaat võimaldab seda.

„500 aastat sõprust“ on lahtise avaga filmitud, nii et fookuses on ainult näitleja esiplaanil, taust on juba näitleja selja taga udune. Kaadris ei ole mitte trupp oma dünaamikaga, vaid näitleja ise. Just näitleja, mitte niivõrd tegelane – aga kuna lavastus tervikuna on paremas mõttes mänguline, siis võibki „500 aastat sõprust“ vaadata kui ühe peaaegu 80 aastat kestva loo mängimist.

On üksikuid eredaid hetki, ja need on seda eredamad, kui suurelt ekraanilt võib jälgida tõelist tegelast, mitte näitlejat tegelast mängimas. Üks selline stseen on Hanna Jaanovitsil, kui tema mängitud Maret Raud kuuleb oma poja enesetapust. Kaamerapilt laseb jälgida muutust tegelase hinges ja viivuks ma tõesti unustan, et vaatan laval filmitud näitlejat, mitte tegelast. Teine niisugune tegelasehetk on Emili Rohumaal. Ülejäänud näitlejad istuvad eeslaval diivanil ning jutustavad Vivi Raagi elu ja saatust hüpohondrikust klaveriõpetajana. Rohumaa on suurelt kaadris ja Vivist hakkab peaaegu kahju, sest kogu haiguste ja ravimite loetelu muutub groteskseks. Lisaks Vivi +4 prillid ning erepunaseks träpsuks värvitud suu. Stseen on koomiline, aga minu sisemuses põnev, ambivalentne. Ma tahaksin naerda. Aga kuidas sa naerad inimese üle, kui ta on sul 2 × 2 meetrit suurelt silme ees. Oleks Vivi lihtsalt tegelane, võib-olla naeraks ka, aga ma tean, et ta on tegelikult elanud inimene.

Kui Jaanovitsi stseen on selgelt traagilise tooniga, siis huvitaval kombel Vivi kohta räägitu on koomiline, aga Rohumaa näitlejana justkui keelab mul naerda. Kas Rohumaa tegelane on realistlik? Vaevalt, vähemalt siin stseenis mitte. Aga Rohumaa mängib Vivit inimlikult, ja kui tegelase üle on võimalik naerda, siis inimese üle naerda ei saa. Koomikaks on vaja distantsi ja üks osa distantsi puudumisel on ka asjaolul, et Vivi mõjub ekraanil sama suurena, kui on saalis minu kõrvalistuja.

Inimene, tegelane, näitleja. Kolmas tegelase-ilmumise-hetk pole visuaalne, vaid kuuldav. Jäin kuhugi mujale vaatama, millegi peale mõtlema, kui korraga kuulen selgelt Ita Everi häält. Pool sekundit jõuab kesta tunne, et see tuleb ilmselt mõnelt vanalt salvestiselt. Need on mõned tempereeritud ja aupaklikud hetked lavastuses, mil Ülle Kaljuste oma liikumise, miimika ja häälega mängibki Everit. Õigupoolest vist: mängib oma olekuga või mingisuguse maailmasse suhtumisega.

Lavastuse tegelasi esitatakse eesnimedega nagu Epneri tekstiski, nad on üsnagi anonüümsed. Võib-olla igaüks ei saagi kohe aru, et kuhu siis Ita Ever jääb. Aga inimene Ita keeratakse meile sõna otseses mõttes triks-traks lukku. Välisuksest edasi meid ei lasta. Ega ei taha ka. Pole himu teada saada, mis nõudepesuvahendiga inimene Ita pesi oma tasse või mitu kihti oli tema tualettpaberil. Kummastav on etenduse järel taibata, et ma olen kohtunud ainult selle inimesega, kes Ita Ever ei ole. Nende inimestega. Kunksmoori, Vera Malmgreni või kuningas Leariga. Muidugi on iga roll näitleja nägu ja tegu, aga Ita Ever pole olnud minu garderoobikaaslane ega hea sõbranna, et ma võiksin tema kui inimese kohta midagi ütelda.

Seda kummastavam on taibata, et neid teisi võõraid naisi tean ma kohe õige lähedalt. Nad on minu vanavanemate põlvkonnast ning ühel või teisel moel olen ma nende naiste kujundatud maastikel ja ruumides üles kasvanud. Pakkidena pööningule tõstetud Sotsialistlikke Põllumajandusi lugedes ei jäänud lapsele Maret Raua nimi meeldegi, aga mõned sõnad nagu „elulõngakonverents“ küll. Ma olen kindel, et „Adretta“ pandi juba aprillis maha Raua kirjutatu põhjal. Praegu keelatud kantserogeense nitrofeeniga meil maasikaid vist siiski ei pritsitud …

Ma vist ei ole ka sattunud korterisse, majja, suvilasse, kus poleks mõnd Laine Sisa disainitud vaasi, tüdrukukuju või toidunõu. Või mõnd Vilma Heinaste maalitud päkapikku, mille sisu küll haises jõledalt, aga uhke pilk silmis oli sellel inimesel, kel kõik seitse vigurpudelit riiulil. Ja akna taga kile all ikka vähemalt neli vagu „Adrettat“ või „Tšehhi varajast“ juba aprilli lõpust saati.

Kui Ita Ever ei ole ise kuningas Lear, siis ei ole ju ka Laine Sisa ise TEKTi „Sõber“. Aga lavastuse kontekstis mõjub Ilse Everi nimi nagu teatrikardin, mis tõmmatakse eest. Suure ja üldtuntud nime varjust ilmuvad need naised, kes ehk on meie elu märkamatult rohkem kujundanud kui näitlejanna Ever, keda ikkagi mindi teadlikult teatrisse vaatama. Ega publik taipa kohe, et näiteks Laine on Sisa, aga mängu mängides, mängu esitades laseb trupp kardinal vaikselt eest joosta ja taipamisel kujuneda, juhtuda. See on lavastusterviku ilmselt olulisim tugevus. Meile ei anta ette fakte, et Laine on Sisa ja Maret on Raud nagu Ilse on Ever – Malmsteni jutustaja üheskoos Abneri-Karja-Maakri muusikaga toetab tegelaste ja näitlejate suveräänsust oma mängus.

Elu, making of. „500 aastat sõprust“ ei anna ennast kohe kätte. Mis see on? Film, muusikavideo, interaktiivne teatrilavastus …? Esimesed veerand tundi tõrkusin ma lavastusega kaasa minemast, aga kui struktuur saab selgeks, oskad oma kõrvu ja silmi juhtida, siis hakkab tervik tööle. Lavastus meenutab mõne filmi making of’i, milles režissöör, kunstnik ja näitlejad räägivad filmi valmimise muredest ja rõõmudest. Katteplaanidena näidatakse elu võtteplatsil, mõne stseeni filmimist, midagi plahvatamas. Töö käib. „500 aasta sõpruse“ puhul on selleks filmiks aga peaaegu sajandi jagu elu, mikroajaloo praod.

* Vt https://www.levila.ee/raadio/500-aastat-soprust