Vanemuise repertuaaris on lavastus, mis sobib ülikoolilinna kultuuripilti kui valatult: kus siis veel, kui mitte Eesti vanima ja suurima ülikooliga linnas kõnelda akadeemilise maailma siseelust. Muidugi, Juha Jokela näidend „Akadeemiline lühis“ Taago Tubina lavastuses pole nii kitsa temaatikaga, et sellest peaksid huvituma vaid ülikooliga seotud inimesed. Lavastus pakub laiemat mõtteainet meie ühiskonna toimimisest.

Juha Jokela on tunnustatud soome näitekirjanik, kelle näidendeid on ka siin mitmel korral lavastatud, tuntuim kindlasti Von Krahli teatris üle saja korra mängitud „Fundamentalist“ Marta Aliide Jakovski täpses lavastuses ning Erki Lauri ja Liisa Saaremäeli erakordsete rollidega. Vanemuise kavaleht annab kätte Jokela dramaturgia tugevused, mis kehtivad nii „Fundamentalisti“ kui ka „Akadeemilise lühise“ kohta. Jokela näidendite dialoog on nobe ja vaimukas, seal on värvikad ja mitmeplaanilised karakterid ning küllaltki peadpööritav sündmustik jääb siiski usutavuse piiresse. Kahtlemata on aga autori põhiline oskus harutada nende kirjanduslike vahenditega just mõnd sotsiaalselt põletavat probleemsõlme. Kui „Fundamentalisti“ puhul on selleks religioosne fundamentalism, siis „Akadeemilises lühises“ on vastandatud akadeemiline fundamentalism turuloogikale. „Akadeemilist lühist“ (originaalpealkirjaga „Dosentit“) on mängitud naabrite juures: Soome Rahvusteatris esietendus see 2021. aastal ja Riia Uues teatris möödunud sügisel.

Näidendi taustast veel niipalju, et autor on näidendit kirjutades tõukunud sündmustest Tartu sõpruslinnas Tamperes 2019. aastal, kui ühendati sealne ülikool ja tehnikaülikool. Uus rektor tõi seal kaasa uued juhtimismudelid, kaasnes diktaatorlik juhtimine ja sõnavabaduse summutamine. Teine inspiratsiooniallikas oli 2009. aasta Soome kõrgharidusreform, millega Helsingi ülikoolis koondati sadu inimesi. See tõi kaasa olukorra, kus administratiivülesannete täitmise kohustus langes akadeemilistele töötajatele, misjärel viimased põlesid läbi. Jokela tegi ülikooli töötajatega inter­vjuusid, uuris põhjalikult tausta ning komponeeris usutavate tegelastega ülikoolimaailma avava elulise näidendi, mida lavastaja Tubin on veidi Eesti oludele kohandanud.

Peategelane on Maria Annuse südamliku intensiivsusega mängitud sotsiaalpsühholoogia professor Johanna, kes hakkab ülikoolis läbi viima töökeskkonna uuringut. Näidend on üles ehitatud loenguna, mille jooksul näidatakse uuringu ajal toimunud sündmusi. Olenevalt vaatenurgast, kas idealistliku või naiivsena mõjuv professor põrkub nii oma noore ja vihase järeldoktori Fionaga (Liisa Pulk), kelle ta uuringu tegemiseks töösse kaasab, kui ka ülikooli juhtkonna turuloogikast lähtuvate eesmärkidega. Selline sissejuhatav kirjeldus võib kõlada kui oma kabinetis nagu eebenipuust tornis nokitsevate akadeemikute igav ja privilegeeritud elu, ent Jokela, Tubin ja lavastusmeeskond on loonud universaalse lavastuse inimlikkuse ja ärimaailma töövõtete põrkumisest. Nad kõnelevad maailmadest, mida ei saa ainult kasumi ja konkurentsi mõttemallide alusel arendada.

Lavastaja Taago Tubin on sõnastanud: „See on meie terav ja igapäevane teema, kui vaatame nn pehmete väärtuste, nagu näiteks haridus, kultuur, sotsiaalsfäär ja keskkond, pidevat teisejärgustamist. Terendamas on uus „vaikiv ajastu“, kus keegi ei julge rahastuse või töökoha kaotuse hirmus enam midagi öelda.“¹ Seega, olgugi et akadeemiline sfäär on mulle üdini tuttav ja lavalt nähtu ongi väga eluline, siis lavastus näitab mudelit, kus leiavad aset dramaatilised kokkupõrked turuloogika võimutsemise ja mõõtmiskultuuriga, kuid see on hõlpsasti ülekantav ka teistele elualadele.

Keel. Ühe olulisema teemana kerkib lavastuses esile keel. Näidendi on väga sujuvas ja loomulikus keeles tõlkinud Kai Aareleid (konsultantidena aitasid Katrin Aava ja Anneli Saro Tallinna ja Tartu ülikoolist kindlasti akadeemilist žargooni lihvida). Sisu tasandil tõusetub keel aga kui võimu atribuut: juhtkond surub peale erikeelt, mis rõhutab bürokraatiat ja kontrolli, omavahel võistlevad akadeemilise maailma ja ärimaailma keelekasutus. Aga keel on meel.

Kui hakkame loomulikuks pidama väljendeid nagu „meie tippspetsialistid lõimuvad innovatsiooni ökosüsteemidega“, „me näeme ülikooli loovusest sädeleva, multidistsiplinaarse oskuste platvormina“, „interkulturaalse kompetentsi omamine“, „tegeliku reaalsuse kaardistamine“ või kõneleme vaid osakonna ja töötajate „konkurentsivõimest“, siis muutub ka meie mõtlemine. Siinjuures haakun Arne Merilai mõttega tema hiljutises arvamusartiklis: „Ühed nõuavad: teie tehke tööd ja nähke vaeva, sest meil on vaja armastust. Teised raiuvad: lõpetage moonutavad turu­tõrked. Minge loomemajandusse, saage iseseisvaks. Kas põliste vastasvõist­kondade vahel on kahekõne võimalik?“² Dramaatilist vastandamist rõhutatakse ka lavastuses, aga teatri ülesanne ongi probleeme rõhutada ja välja valgustada.

Võim. Võimu kontseptsioon on lavastuses esil igal tasandil. See väljendub nii suulises kui ka kehakeeles. Näiteks, kui professor Johanna kohtub rektoriga, vahendab Maria Annuse kehakeel hästi professori siseelu: ta on kaitsepositsioonis, käed-jalad vaheliti.

Rektor kui ülima võimu kandja on Regne Pekarevil suurepärane, uudsete värvingutega roll. Madalahäälne, aeglaselt ja rõhutatult kõnelev rektor Leena on riietatud rangesse musta kostüümi. Tema kabinet on must, mööbelgi selles must, mis üledramatiseerituna viib mõtted Põrguvürstile, ülimale pahalasele. Rektori kabinetis istuvad rektor ja vaibale kutsutud professor pika laua äärmistes otstes. Säärane misanstseen viitab justkui ühele diktaatorile, kes paneb oma külalised istuma pika laua vastasotsa.

Võimu väljendab näidendi autor Jokela ka tegelasmustrites: rektor versus allumatu professor Johanna, ja teisal Johanna murdmas piike allumatu järeldoktori Fionaga. Arutelud privilegeerituse ja privileegipimeduse üle ning võimumängude eri tahud on suurepäraselt välja mängitud. Sellesse panustavad ka teised tegelased: võimumängude kui alasi ja haamri vahel toimetav dekaan Mikk (Karol Kuntsel), vana kooli professor Eero (Hannes Kaljujärv) ning Johanna ja Eero poeg Aapo (Miika Pihlak). Nende funktsioon on rõhutada tuleviku illusioonitust, aga ka ületöötamise mõttetust.

Ruum. Ülikooli usutava keskkonna on loonud oma kunstnikutööga suure­päraselt Kristjan Suits. Publik vaatab Vanemuise suure lava portaali katvat elegantset vineerist loengusaali. Lava keskel asuvast lükanduksest sõidutatakse sisse toad, kus leiab aset tegevus: rektori kabinet, dekaani tööruum, Johanna kodu. Tubade sissesõidutamine loob sujuva ühenduse näidendi kui loengu formaadiga. Lükanduksed avanevad kui loengukuvad ja professor Johanna saab jutustada järgmise peatüki oma lühisesse jooksmise teekonnal. Eeslava loengusaalis torkab kohe silma, et kõrged vineerist riiulid on tühjad. Raamatuid pole. Vaimsus on välja voolanud. Johanna oma loengus näitab ka kuvasid (videokunstnik Martin Rästa) ning needki ankurdavad tegevuse tänapäeva: nimelt on tunnusgraafika, kirjatüüp jms Vanemuise teatri visuaalidelt ja kodulehelt tuttav.

Ühel hetkel avaneb läbi lükanduste ka pöördlava, kus näeb poodiumidel tube tiirlemas ja neis tubades seisavad või istuvad kõik tegelased nutitelefonides. Johanna kõneleb, kuid tema kaaslased ei kuula teda. Järgneb järsk läbipõlemine – lühis. Iga teine akadeemiline töötaja Eestis tunnetab 2019. aasta uuringu järgi oma töö pingelisust, kurnatust ja töö mitte väärtustamist, loeme kavalehelt Katrin Aava kirjutatud tekstist, mis annab ülevaate kõrghariduselust.

Jokela, Tubin ja loomemeeskond on lavastusega tabanud mitmeid tänapäeva ühiskonna- ja tööelu teemasid, mille üle saab igaüks saalis omaenda kogemusest lähtuvalt mõtiskleda. Tahaksin küll, et lavastust jääks vastandumiste asemel saatma hoopis Marju Lepajõe tsitaat kavalehel: „Õppimise ümber peaks alati jääma vabaduse aura. [—] Eneseväärikuse tunne, mis tekib otsese kasuta vaimsetest pingutustest, on kõige kindlam alus, millele elu ehitada.“ Ärgem seda päris ära unustagem.