Eelmise aasta lõpus ilmus Mart Kanguri suurepärases tõlkes filosoofi ja kirjandus­teadlase René Girardi kuulsaim raamat „Vägivald ja püha“ (1972). Vastuolulisele teosele kirjutas järelsõna Mihhail Lotman, kelle sõnul kaldub Girard seletama kõike: kultuuri teket, inimkonna teket, kultuuri arengut selle algusest siiamaani ja tulevast katastroofi pealekauaba. Sellest hoolimata rõhutab Lotman, et Girard lõi uue maailmavaate, mis on praegusel ajal eriti aktuaalne.

USAsse siirdunud kristliku konservatiivina oli René Girard eakaaslastest prantsuse mõtlejate seas erandlik. Ka eesti lugejateni on jõudnud tema pärand neist miskipärast palju hiljem. Mis tõi teid Girardi juurde ja ajendas tema teose tõlkele „Vägivald ja püha“ mahukat saatesõna kirjutama?

Kui kõrvutada René Girardi tema kaasaegsete prantsuse filosoofidega, siis ei ole näiteks Michel Foucault’ ja Girardi mõju võrreldav. Foucault’ puhul, nagu on tabavalt öeldud, saab rääkida filosoofiast enne ja pärast teda. Ka Derrida on meie humanitaare olulisel määral mõjutanud. Girard oligi kõrvalseisja. Foucault’l on mõjusfäär, Girardi järgijaskond on pigem sektilaadne: erinevalt Foucault’st või Derridast ei avaldanud tema puhul mõju niivõrd arutluskäigu loogika kui efektsed seisukohad ja kõlavad fraasid.

Teadsin ma Girardi muidugi varem. „Vägivald ja püha“ oligi esimene Girardi teos, mis vene keelde tõlgiti üsna varsti pärast ilmumist 1970ndatel. Tutvusin sellega kohe, kuna minu kultuurikäsitlusega resoneeris juba teose pealkiri. Esmalugemisel jättis Girard väga hea mulje. Aga see oli vahetu kogemus, ma ei pidanud toona Girardi analüüsima ega järelsõna kirjutama. Hiljaaegu pöörduti aga Girardi asjus minu poole. „Vägivalla ja püha“ eestindaja Mart Kangur, suurepärane tõlkija ja minu endine õpilane, olevat toimetajale öelnud, et ainuke inimene, kes saab Girardi teosele järelsõna kirjutada, olen mina. Kui Mardilt selle kohta aru pärisin, ütles ta, et ei mäleta seda. Mina ei pidanud aga võimalikuks kõrvale põigelda ja asusin kirjutama.

Plaan oli piirduda paarikümne leheküljega, aga tajusin, et eesti lugejale võib mu töö jääda aastakümneteks juhatuseks Girardi kogu pärandi juurde. Püüdsin ainest erinevatest vaatenurkadest avada. Töö käigus hakkas Girard mulle vähem meeldima. Tahtsin tugevasti laiendada konteksti, rääkida Girardi elust, sellest, mida ta on kirjutanud, aga ka sellest, millest kirjutamist oli ta sihilikult vältinud. Kirjutan järelsõnas pikalt naistevastasest vägivallast 1944. ja 1945. aasta Prantsusmaal, samuti 1942. aastal Pariisi lähistel sakslaste hukatud fennougristist ja vastupanuliikumise kangelasest Boris Vildest.

Võib tekitada küsimusi, kuidas seondub see Girardiga. Aga ma tahtsin Plutarchose „Paralleelsete elulugude“ eeskujul avardada konteksti, mis oleks Girardi hindamisel abiks. Girard kuulutas kristlikke väärtusi ja oli veendunud katoliiklane. Vilde oli nietzscheaan ja pigem agnostik, aga ta elu lõpp ja surm võivad olla kristlasele eeskujuks. Vilde valmisolek teiste päästmiseks oma elu ohverdada, tema armastus inimeste ja elu vastu, tema heatahtlikkus isegi tema hukkajate suhtes – kõik see avaldas mulle kui kristlasele sügavamat muljet kui Girardi arutlused Kristusest mimeetilise vägivalla paljastajana.

Girard ei olnud ju kollaboratsionist. Ta onu hukkus Somme’is ja isa sai I ilmasõjas haavata, kujunedes sõja mõttetust rõhutavaks patsifistiks. Päevakajalistest konfliktidest eemale hoidma ajendas Girardi küllap tema teooriast tulenev loogika, püüd iha, kadeduse ja rivaliteedi tõttu tekkinud vaenu mitte võimendada, et vägivallaahela edasikandumist vältida.

Girard ei olnud kollaboratsionist, muidugi mitte. Ta ei teinud okupatsiooni ajal sakslastega koostööd, ta lihtsalt püüdis ümbritsevat mitte märgata. Ajendiks ei olnud seejuures tema aastakümneid hiljem formuleeritud teooria, vaid inimlik hirm. Girard meenutas, et okupatsiooni ajal oli tal külm, nälg ja ta kartis. Sakslastega maganud naiste patuoinaks tegemisele ei reageerinud Girard otse ja vahetult, vaid hiljem ja kaude. Kirjatöödes vältis ta isegi naistevastase vägivalla mainimist. Pärast sõda ütles Girard, et talle ei meeldi sõja heroiseerimine ja sõjakangelased, pidades silmas nimelt vastupanuliikumise heroiseerimist. Iseloomulik on ka see, et tõelisteks kangelasteks nimetab ta inimesi, kes päästsid juute, aga mitte neid, kes aitasid allatulistatud Inglise ja Ameerika lendureid, ehkki ka selle eest hukati. Miks? Seda võime vaid oletada. Minu tõlgendus on, et erinevalt juutidest olid lendurid osa mimeetilisest vastuseisust Saksamaaga, juudid olid aga üksnes ohvrid.

Girardi biograaf Cynthia Haven arvab samuti, et prantsuse naiste alandamine ja kollaboratsionismi eest patuoinaks tegemine on Girardi mõistmisel oluline. Haveni meelest Girard aga ei pööranud pilku ära, vaid vastupidi: pühendus loomingus selliste õuduste vastu seismisele. Naiste alandamisele otse vastu asunud Pariisi piiskop Lustiger hindas Girardi ehk muu hulgas ka seetõttu kõrgelt?

Cynthia Havenil on ehk õigus. Girard võis seista „selliste õuduste vastu“. Kuid seda tähenduslikum on, et konkreetseltselle õuduse vastu ta ei astunud. Girardi vaikimine naistevastase vägivalla teemal on tuhandest sõnast kõnekam. Ma ei tea, kus kasutas kardinal Jean-Marie Lustiger Girardi ideid naistevastasest vägivallast rääkides, küll aga kasutas Lustiger mimeetilise vägivalla ja patuoina kujundit tõepoolest holokausti mõtestamisel.

Küllap pisendab inimese valikut ja vabadust ka Girardi nn romantilise vale käsitlus, s.t arusaam, et iha pole spontaanne ja autentne, vaid mimeetiliselt teistelt üle võetud? Teie olete toonud mängu Berdjajevi, Sartre’i ja Boris Vilde ning paistate eeldavat inimeselt vahetumat otsustusjõudu ja sekkumist.

Mimeetiline teooria mitte ei pisenda inimese otsustusjõudu, vaid nullib selle. Mimeetilises kolmnurgas ei ole vabadust. Girardi järgi ei saa inimene ise sellest välja astuda: vaja oli Kristuse ristiohverdust, mis mimeetilise mehhanismi paljastas.

Kritiseerite saatesõnas (lk 655) Girardi arusaamu, väites, et mimeetilise teooria kohaselt saab ka Hitlerist ohver ja tema agressioonist süm­meetriline reaktsioon, millele ei saa moraalselt reageerida. Versailles’ ülekohtust on ju rääkinud paljud Keynesist Churchillini. Roger Scruton on seostanud Girardi essees (Vikerkaar 2008, nr 1-2) natside kuritööd maxschelerliku kadeduse ja kätte­maksuvimmaga. Ja Girard ju ei õigusta Hitlerit?

See küsimus sisaldab kahte suurt küsimust. Püüan vastata lühidalt. Kõigepealt Hitlerist. Mina pole kordagi rääkinud Hitlerist seoses Girardiga. Kirjutasin, et Girard väitis, et mõlemas maailma­sõjas oli Saksamaa ohver, mitte agressor, kusjuures mitte üksnes sõdade lõpus, vaid kohe alguses. Saksamaa oli kistud mimeetilise vägivalla pöörisesse – see pole õigustus, vaid üksnes konstateering. Girard ei õigusta neid, kes on kistud mimeetilisse nõiaringi. Kus te näete siin Girardi kriitikat?

Teiseks, ka mulle meeldib Scruton. Vikerkaare loos kutsub ta üles Girardi teooriat põhjalikult läbi arutama. Seda ma oma tagasihoidlikul viisil püüangi – arutada, mitte Girardi ees kummardada. Scrutoni tekstis on palju asju, millega Girard vaevalt nõustuks, näiteks vana testamendi ja koraani korduv kõrvutamine. Scrutoni hoiatustega võib vaid nõustuda: väärtuslik on Girardi väide pühaduse kui inimsuse universaali kohta, kuid see ei tähenda, et tuleb Girardile järgneda hämaratele ja vastuolulistele aladele.

Erinevalt naiste alandamisest on Girard otsesõnu rääkinud holokaustist. Seda teemat ei ole te järelsõnas puudutanud. Mida arvate Girardi holokaustikäsitlusest?

Holokaust pole olnud minu uurimisobjekt. Minu mulje on, et ehkki Girard on holokausti raamatutes korduvalt maininud, pole ta esitanud terviklikku holokaustikäsitlust. Tema vaates on holokaust patuoinamehhanismi ekstreemne näide. Unikaalseks tegi selle ohvri(te) tööstuslik tapmine. Umbes, et Hitleril oli vaja patuoinast ja siis osutaski juutide peale. Mimeetilise vägivalla konteksti asetamine avab võib-olla holokausti mõningaid aspekte, aga tekitab ka uusi küsimusi. Nii eemaldatakse holokaust ju Euroopa antisemitismi sajanditepikkusest traditsioonist ning teiseks jääb seletamatuks, miks selle korraldasid nimelt sakslased, Beethoveni, Goethe jt rahvas. Neid küsimusi (miks juudid ja miks sakslased?) on põhjalikult vaaginud teie mainitud kardinal Jean-Marie Lustiger, lähtudes sealjuures nimelt Girardist.

Girardil on üks tees, mida ta holokaustiga otseselt ei seosta, kuid mis aitab seda mõista. Nimelt: patuoinas ei saa olla päris võõras, vaid korraga võõras ja oma: kuna ta on meiega liiga sarnane, tekib rivaliteet. Seda seisukohta on arendanud mõned Girardi mõtteliini järglased, ennekõike teoloogid. Kardinal Lustigeri kõrval näiteks Gil Bailie raamatus „Paljastatud vägivald“, millele Girard on kirjutanud lühikese eessõna. Bailie juhib tähelepanu pealtnäha paradoksaalsele seigale: mida rohkem juudid assimileerusid ja integreerusid Euroopa riikide ühiskonda, seda rohkem kohtas antisemitismi, seda enam muutusid juudid mimeetilise rivaliteedi objektiks.

XIX sajandil olid juudid Euroopas kõige paremini integreerunud saksa ja prantsuse kultuuri. Juudid olid igal pool: teaduses, meditsiinis, kirjanduses, ajakirjanduses, kunstides ja eriti muusikas ning isegi poliitikas ja sõjaväes. Ja siis tekkis veendumus, et nad ei ole lihtsalt kõikjal, vaid nad juhivad kõike. Antisemitismi mädapaise kasvas aasta­kümneid, kuni lõhkes. Prantsusmaal kulmineerus see Dreyfusi afääris (Alfred Dreyfus oli Prantsusmaa patrioot, kelle kohta räägiti, et ta on rohkem prantslane kui prantslased ise), Saksamaal holokaustis.

Kas te ei tee Girardile ülekohut, kui liigitate ta „Lõpetada Clausewitzi“ demonoloogia valdkonda? Kultuuri­looliselt köitva esseistika vormis pakub Girard siiski ju välja nn katoliiklike lepitusaktide rea Madame de Staëli Napoleoni-vastasusest ja Baudelaire’i Wagneri-tõlgendustest Élysée lepinguni, mis aitas teha lõpu Saksa-Prantuse sajandeid kestnud rivaliteedile.

Muidugi, Girardile oli Euroopa Liit meeltmööda ja katsed lepitada Saksamaad ja Prantsusmaad olid head. Aga kas need olid alati ka siirad ja edukad? Kui president de Gaulle külastas 1966. aastal Nõukogude Liitu, ütles ta muuseas, et Venemaa ja Prantsusmaa on juba geograafia tõttu määratud ühte hoidma. Sellest loeti välja, et hirm liiga tugeva Saksamaa ees ei ole päriselt kadunud. See oli pärast seda, kui de Gaulle, püüdes lõpetada sajandeid kestnud vaenu, kohtus Konrad Adenaueriga ja pärast 1963. aastal sõlmitud Élysée lepingut. Varjatud rivaliteet Saksamaaga püsis mõnda aega isegi ELis. Kui president Mitterand tegi ettepaneku lõpetada võidupüha tähistamine ja asendada see Euroopa päevaga, siis paljudes – ja mitte üksnes Prantsusmaal – tekitas see ägedat protesti ning 1981. aastal oli Mitterand sunnitud võidupüha taastama. Praegu me siiski tähistame Euroopa päeva.

Nüüd Girardi viimaste teoste liigitamisest demonoloogia alla. Te mainisite Girardi köitvat kulturoloogilist esseistikat. Täiesti nõus sellise määratlusega. Aga Girard rõhutab ju korduvalt, et tema looming on teadus. Sellepärast käsitlengi tema teoseid ja kontseptsioone selle prisma läbi. Kui Girard teaduslikkusele pretendeerivas teoses esitab ettekuulutuse, et maailm hukkub seetõttu, et ei pandud tähele mimeetilist kon­flikti, mis on olemuslikult saatanlik, siis teadlasena ütlen ma, et see pole teadus. Kui katoliiklane ei saa ma nõustuda väitega, et Kristus lasi end risti lüüa selleks, et lahendada mimeetilist konflikti. Ettevaatlikuks teeb ka see, et viimastes raamatutes on Girard pööranud saatanale rohkem tähelepanu kui jumalale.

Nii et paradoksaalselt on leidnud katoliiklasest Girard Eestis endale katoliiklasest tutvustaja, kes on tema suhtes ehk kriitilisemgi kui ateistlikud prantsuse mõtlejad?

Miks ma muutusin Girardi suhtes kriitiliseks? Girardil on oma optika. Ta näeb hästi asju, mida tema teooria suunab teda nägema. Ja ei märka paljusid asju, mis tema huvidega ei haaku. Girardi kõrvalepõiked antropoloogiasse on pinnapealsed ja ta on andmeid kasutades valiv. See ei ole aus. Mõnes kohas ta lausa fantaseerib või vassib, näiteks, kui väidab, et tšuktšid tapavad kättemaksulaine vältimiseks ise oma ühiskonna süütuid liikmeid. Teie mainitud Roger Scruton kritiseerib ideoloogilist mõtlemist, kus tõde on allutatud kontseptsioonile, ja postmodernistlikku hoiakut, mille kohaselt tõde on vaid diskursus. Girard lubab endale oma teooria kasuks fakte sorteerida ja koguni neid moonutada.

G. K. Chestertoni „Isa Browni lugudes“ ütleb nimitegelane: „Sa ei taha ju ometi öelda, et peaksin religiooni teenima sellega, mida ma tean olevat vale? Vale võib küll teenida religiooni, aga kindlasti ei teeni see Jumalat.“ Ka mina tean katoliiklasena kindlalt, et valega ei saa teenida jumalat. Küsimus ei ole selles, et konservatiiv õõnestab konservatiivi või katoliiklane katoliiklast. Katoliiklus ei ole suletud sekt, kus peab olema ühine seisukoht Girardi asjus. Katoliiklus ei ole privileeg, eriti teaduse valdkonnas. Ma ütleksin, et see on pigem kohustus, kuna nii (tõelisel) teadusel kui ka (tõelisel) religioonil on sama eesmärk – tõde.

Olete kriitiline ka Girardi kirjandust puudutavate seisukohtade suhtes. Kõrvutate neid eemaletõukavuse osas lausa marksistlik-leninistlike käsitlustega. Kirjandusteoreetikuna on Girard ju huvitav kas või Milan Kundera mõjutajana. Kas pole tema teiste pilgu ja ootuste kaudu kujunevad tegelased üsna girardlikud?

Raamatutest on võimalik midagi välja lugeda, aga on võimalik ka oma huvisid sinna sisse lugeda, leida teostest tõendeid oma ideoloogiale või teooriale. Girard esindab teist lähenemist ja selles mõttes meenutavad Girardi ilukirjandusele pühendatud tööd tõesti Dobroljubovi ja Lenini omi. Et keegi on mõjutanud kedagi ja Girard võib-olla Kunderat, on mu meelest kahtlane meetod tema hindamisel. Pealegi ei mäleta ma, et Kundera oleks kusagil Girardi maininud. Kas te peate silmas Trevor Cribben Merrilli raamatut „The Book of Imitation and Desire: Reading Milan Kundera with René Girard“? See on Kundera tõlgendus Girardi prisma kaudu, mitte Kundera tekst. Inimest tuleb eristada tema järgijatest. Paljudele on Girard hoopis selle tõttu ebameeldiv, et seondub president Trumpiga. Trump küll otseselt Girardile ei viita, küll aga J. D. Vance, kes ehitab ka oma poliitikat üles Girardi mimeetilise vägivalla teooriast lähtudes. Me ei tohi Girardi suhtuda halvasti seetõttu, et J. D. Vance temale tugineb. Putin on ju suur Gandhi austaja. Kas peaks sellepärast muutma suhtumist Gandhisse?

„Romantismi vale ja romaani tõe“ (1961) venekeelse tõlke (2019) järelsõnas toob kirjandusteadlane ja prantsuse kirjanduse ja teooria asjatundja Sergei Zenkin välja, et Girardi lähenemises on palju faktivigu. Pavel Pavlovitš Trusotskil Dostojevski „Igaveses abikaasas“ olevat mimeetiline almukolmnurk. Aga tegelikult kohtub ta oma väidetava mimeetilise rivaali Veltšaninoviga pärast seda, kui armub ja on juba abiellunud. Nii et seda ilukirjanduslikku armukolmnurka ei saa seostada Girardi mimeetilise rivaliteedi teooriaga. Dostojevski on palju antropoloogilisem kui Girard: teda huvitab inimese loomus kõigekülgselt, mitte mõni üksik aspekt, millele kõik taandada.

Meie ihad siiski tunduvad ju paljuski jäljendatud, nagu Emma Bovaryl?

Kuidas asjad tegelikult on, seda ma ei tea. Filoloogina räägin tekstidest. Ma ei ole suur Flauberti asjatundja. Võimalik, et Flauberti puhul peab Girardi käsitlus paika. Madame Bovaryl tõesti ei olnud valikut, ta oli välistest ihadest haaratud ja halvas mimeetilises suhtes, mis tõi talle hukatuse. Aga ma tunnen natuke Shakespeare’i ja ei saa nõustuda, et kogu ta dramaturgia aluseks on kadedus, nagu väidab Girard „Kadeduse teatris“. Claudius, Hamleti onu, tappis vanema Hamleti, et saada ise troonile. Hamlet tahab isa eest kätte maksta. Aga Girard ütleb, et pole nii, ja seletab, et Hamlet sai aru, et Claudius sai aru, et Hamleti isa ise tappis oma eelkäijad. Ja nüüd olevat Hamlet dilemma ees, kas jätkata vägivallatsüklit või mitte. Hamletil ju sellist kahtlust polnud. Isa oli Hamleti arvates ideaalne valitseja, mitte mõrtsukas. Girardi konstruktsioon on sügavalt ekslik.

Distsiplineerimatusele vaatamata hinnatakse Girardi siiski ju esseistina, kellel on põletavatel teemadel olulisi mõtteid. Müncheni julgeolekukonverentsile eelnenud raportis räägitakse buldooserite ajast: sümboolne kord laguneb, otsitakse patuoinaid, vägivallast ei ole puudust. Kas Girardi puudused ei luba teda nende teemadega seoses tõsiselt võtta?

Kaitsekõne, et tegu pole teaduse, vaid huvitava esseistikaga, oleks Girardile kõige suurem solvang. Mina lähenen Girardile nende reeglite kohaselt, mis ta on ise kehtestanud. Ja ma ei arva, et ükski filosoof, antropoloog või kirjandusloolane saaks olla abiks päevapoliitiliste probleemide lahendamisel. Ka pole ma nõus hädaldamisega reeglite- ja väärtus­põhise maailma kadumise ja kaose teemadel. Esiteks, reeglid ja väärtused pole üks ja seesama. Ka Nõukogude Liidus olid kindlad reeglid, totalitaarne võim võib olla vägagi reegli­pärane. Aga kas me sellist reeglipärasust soovime?

Teiseks ei ela me siiski kaootilises maailmas. Ma maksan poes jätkuvasti krediitkaardiga. Kui reeglid ei kehtiks, siis tuleks igapäevaseid oste teha kullaga või minna üle bartertehingutele. Schengeni süsteem toimib: ei ole vaja seista viisade järjekorras ega passikontrollis. Kui valgusfooris põleb roheline tuli, ootad õigustatult, et ristuval teel liikujatele rohelist tuld ei näidata. Enamik reegleist kehtib. Kui otsida praegusele rahvusvahelisele olukorrale metafoori liikluse vallast, võiks rääkida pigem liiklushuligaanidest kiirteel. Enamus sõidab endiselt reeglite järgi, aga on mõned, kes kaasliiklejatest ei hooli. Aga ka huligaan ei rammi kõiki järjest. Romurallit ju ei toimu. Huligaangi ei taha üldjuhul end surnuks sõita. Nii et mingil määral maksavad reeglid ka tema puhul.

Kui nõustumegi, et praegu on kriis rahvusvahelistes suhetes, siis igas kriisis on positiivsed momendid. Kriis annab uusi võimalusi. ÜRO on ummikus ja võimetu kõige tähtsamates küsimustes, sest suurriikidel on vetoõigus. Aga kui seda poleks, dikteeriksid Kolmanda Maailma diktaatorid oma tahet kogu maailmale. Trumpil on hea mimeetiline taju, ta ei taha osaleda viljatutes nääklemistes ÜROs. Peter Thieli raamatu „Nullist üheni“ põhitees kõlab umbes nii: ära konkureeri olemasolevas raamistikus, loo uus. Ning Trump lõigi omanimelise rahukogu, milles ma küll ei näe praeguse probleemipuntra lahendust. Aga eks näis.

Girard ei ole probleemide lahendaja. Ta on pigem diagnostik. Tema vaimus lahendavad praegu probleeme multi­miljardärid, kellest tuntuim on ehk Peter Thiel. Stanfordi ülikoolis puutus ta peaaegu juhuslikult kokku Girardiga, käis tema tundides, sattus vaimustusse ja hakkas Girardi toetama. Girardi toel sai Thiel aru, kuidas saada eriti rikkaks. Konkurents on asjatut kemplemist põhjustav mimeetiline suhe. Thieli strateegia on sellest välja astuda. Tuleb loobuda kapitalistlikust paradigmast, et vaba turg ja konkurents loksutavad asjad paika. Võitjad lihtsalt domineerivad. Ei tule ihaldada midagi sellist, mis on teistel, vaid teha midagi, mida hakkavad ihaldama teised – ja teha sellest monopol.

Thieli väljapääs mimeetilisest kriisist, kuhu on vajunud liberaalne demokraatia, on tugev tehnoloogiline kontroll ja seda teostav eliit. Mõnele on selline „väljapääs“ ise õudne. Eliidi rolli tähtsust õppis Thiel Leo Straussilt, mitte Girardilt. Nii nagu Girard mõjutas Thieli, mõjutas Thiel J. D. Vance’i. Thiel kutsus Vance’i oma meeskonda ja tutvustas talle Girardi. Hiljem toetas Thiel Vance’i senati valimistel märkimisväärse rahasüstiga. Girardi jälgedes vahetas Vance konfessiooni ja sai katoliiklaseks (Thiel ise nii kaugele ei läinud). Siiski ei maksa ülehinnata Thieli (ja tema kaudu Girardi) mõju Trumpile. Sõda Iraani vastu on kindlasti asi, mida Thiel oleks soovitanud vältida. Peale majanduslike ja julgeolekuga seotud põhjuste paistab selgelt ka konflikti mimeetiline alus ning on põhjust arvata, et Vance vähemalt alguses seda ei toetanud. Küll aga on Thiel seotud Trumpi Gröönimaa plaanidega (vt PM 14. I ).

Teema lõpetuseks: ehkki Trump ei ole Girardist mõjutatud, illustreerib tema tegevus hästi Girardi teooriat. Tema seisab lihtsa inimese eest, on enda sõnul suurepärane ja palavalt armastatud juht, aga temast tehti patuoinas (varem harrastas sellist retoorikat Itaalia peaminister Silvio Berlusconi: ma olen riigi tagakiusatuim inimene). Nii on Trumpki ohver: süvariigi, demokraatide, Bideni, Obama jt ohver. Temalt varastati valimised. Vaene inimene rööviti paljaks. Trumpi deklaratiivses nartsissismis on Girardi mimeetilise kolmnurga komponendid ühes isikus mitmekülgselt esindatud. Trump on patuoinas, aga ka ideaalne rivaal, jumaldatav liider. James Frazerile tuginedes on Girard toonud välja ühe spetsiifilise patuoinaliigi, milleks on nn püha kuningas. Kas Trump ei mõista, et kui kaob tema võim ja karisma, jääb talle vaid patuoina roll ja kõigis hädades jääb süüdi nimelt tema?

Nii et paremini kui midagi muud võimaldab Girard maailma vägevatel väeteid vagana hoida ja edasi pügada?

Huvitav, kuidas te sellisele järeldusele jõudsite? Ei, Girard ei vastuta Kundera loominguliste saavutuste ega vaeste pügamise eest. Trump valiti tõepoolest suurel määral lihtinimeste häältega, aga ei saa ka märkamata jätta, et tema valijate olukord on tõesti paranenud. Kus on siin pügamine?

Peter Thiel on tõepoolest öelnud, et Girardi mimeetilise iha teooria aitas tal mõista Facebooki potentsiaali. Kas Girardi teooria on ikka nii üheselt tehnoloogiamiljardäride ja konservatiivsete poliitikute teenistuses? Girardi mimeetilise iha ja patuoina kontseptsioon on inspireerinud ju ka somekriitiliste uuringute laine.

Ma ei ole nende uuringutega tuttav, aga oleks imelik, kui Girardi ideed poleks neid inspireerinud. See, mis toimub ühismeedias, on nagu spetsiaalselt loodud illustreerimaks Girardi lähenemist: kui palju mimeetilist kadedust ja viha, pidev rivaalitsemine ja patuoina leidmine … Girardi ajal ei olnud veel tühistamise kultuuri, aga kui hästi paigaldub see Girardi pakutud konstruktsiooni: patuoinal ei ole hääleõigust, sootsiumi silmis on ta tumm, sootsium aga tema puhul kurt. Teie küsimuses tajun ma teatud alatooni, nagu oleksin väitnud, et Girardi teooria on üksnes tehnokraatidest miljardäride teenistuses. Oma järelsõnas väidan ma ju vastupidist. Girard on mõjutanud oma teooriatega filosoofe, teolooge, sotsiolooge, psühho­looge, kirjanduskriitikuid ja kunstnikke.

Lõpetuseks tahan rõhutada kahte asja. Mõnede teie küsimuste alatoonist tundub, et teie meelest olen ma Girardi vastu kuidagimoodi pahatahtlik. Võin kinnitada, et see ei ole nii. Tõsi, ma ei ole enam tema vaadete suhtes nii entusiastlik, kui olin kunagi alguses, aga püüdsin olla objektiivne. Kas see õnnestus, otsustagu lugejad. Teiseks: meie inter­vjuu pidi olema pühendatud „Vägivalla ja kurja“ ilmumisele eesti keeles, aga raamatuni me peaaegu ei jõudnudki. Tegemist on väga olulise raamatuga. Nagu ma järelsõnas kirjutan, lõi Girard uue maailmavaate, mis on praegusel ajal eriti aktuaalne. Pärast seda raamatut ei saa enam endistviisi rääkida ei pühast ega vägivallast. Meie vägivalda täis maailmas on Girardi maailmavaade väga olulisel kohal.