Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri igareedestel kontsertidel käies võib saada alati väga rikkaliku, tänapäevaselt kosutava muusikaelamuse osaliseks. Kuulajaid mitmekesiselt kõnetavad rahvusorkestri kontserdid on enamasti publikust tulvil, kuid minule suureks õnneks ei ole (veel) piletitele kolmetunniseid järjekordi või kolmekohalisi hindu.

ERSO kostitas teatripäeval kuulajaid üpris kontrastse kavaga: esiettekandele tuli Maria Kõrvitsa orkestriteos „The centre cannot hold“ ja üle väga pika aja sai meie mail kuulda Unsuk Chini orkestrimuusikat. Esiettekanne, mille puhul ei ole ju tavaliselt kunagi tulemusest väga täpset ettekujutust, sattus olema Chini 2001. aastal valminud viiulikontserdi kõrval tasakaalustavalt erikoeline: Kõrvitsa kõlamassiivid vastandusid Chini õhulise ja filigraanse orkestrifaktuuriga. Võib-olla sidus neid kaht teost kõige enam löökpillide väga värvikas ja leidlik kombineerimine.

Maria Kõrvitsa teos, mille pealkiri „The centre cannot hold“ („Ei hoia keskpaik asju koos“) pärineb William Butler Yeatsi luuletusest „Teine tulemine“, kuid ei ole otseselt luuletusega seotud. Helilooja on annotatsioonis teosega seotud meeleolusid tabavalt kirjeldanud: meeleheitlik püüd tasakaalu leida ja hägustumine on kompositsioonis tõesti väga ilmsed. Teose avataktide pulseerivatel klasterakordidel oli mulle ähvardav mõju, kuid samal ajal paiskas väga huvitavate kompositsiooniliste pöördepunktidega voolav muusikaline materjal tundlikult avara värvikirevusega erilistesse kõlamaastikesse. Oli täiesti tajutav, kuidas mitmekihiliselt pulseerivatest motiividest moodustus vahel mulle endalegi segane kompleksne tunne – see mõjus väga eluliselt. Kui helilooja rääkis oma helikeele „suurematest pintslitõmmetest“, võrreldes näiteks Unsuk Chiniga, siis tegelikult oli esituses huvitavaid rikkalikke säbrulisi kõlafaktuure ning põnev oli jälgida nende dünaamilist eristumist või hääbumist. Autor mainis oma teosekirjelduses ka reaalsuse nihet, sealhulgas tehisaru tekitatud reaalsustaju hägustumist. See tekitas korraks ootuse suurte keelemudelite empaatilistest tekstikonstruktsioonidest tuleneva õõvaoru (uncanny valley) järele, kuid siiski kajas mulle kuulajana Kõrvitsa teoses vastu pigem otseselt ähvardavat ilu ja ausat murelikkust.

Iseäranis hõrk, et Estonia kontserdi­saalis sai kuulda Unsuk Chini esimest viiulikontserti Viviane Hagnerigia, kes oli 2002. aastal ühtlasi teose esmaesitaja. Chini muusika on tihti filigraanne ja ülimalt virtuoosne. Seal võib olla väga suuri kõlamasse, kuid ka haruldaselt õhulist tekstuuri. Helilooja on orkestri ja solisti suhet selles viiulikontserdis kirjeldanud kui ühtset tervikut, kus viiul ja orkester on kui üks suur instrument – erinevalt tšellokontserdist, kus ta väidab toimuvat solisti ja orkestri klassikalisem vastandumine. Hagneri, ERSO ja Eltsi esituses tuli väga hästi esile, kuidas muusikaline materjal kandus soolopillilt orkestrile või solist töötles sujuvalt orkestriga samatämbrilist materjali edasi. Väga muljetavaldavalt kõlasid eri tekstuurid: näiteks keelpillide ja solisti pizzicato kombinatsioonis klavessiiniga, samuti see, kui oskuslikult ja sarnase tämbriga võttis orkester solisti materjali üle, luues justkui kõlaillusiooni. Helilooja on ka maininud, et see kontsert on peamiselt üles ehitatud matemaatiliselt väga väikestest helirakkudest (die Lautzellen), kuid on fenomenaalne, et tulemus mõjub nii poeetiliselt.

Chin on üks maailma enim esitatavaid heliloojaid, kuid tema teosed nõuavad enamasti väga virtuoosset tehnilist täpsust. Näiteks rääkis ta 2012. aastal Schwazis Ensemble Moderni akadeemia kursusel noortele heliloojatele ja interpreetidele sellest, kui mitu korda ootasid tema klaverietüüdid ettekandmist, sest kontserdid öeldi keerukuse tõttu viimasel hetkel ära. Pärast suurt ootamist, kui helilooja oli juba peaaegu lootuse kaotanud, tuli lõpuks üks üksik esiettekanne, seejärel mängis mõni pianist juba mitu etüüdi ja siis tuli neidki, kes esitasid etüüde peast. See annab aimu, milliseks katsumuseks võib Chini muusika mängijaile osutuda. Ometi on see nii heliloojatele kui ka esitajatele lohutav näide selle kohta, et inimvõimed võivad uute iluideaalidega ajapikku kohaneda.

Peale vaimustava Chini viiulikontserdi mängis solist Viviane Hagner lisapalana Béla Bartóki soolosonaadi viimase osa. Selle esitus oli lennukas, kuid väga peenekoeline ja tundlik, täis imelisi kõlakujundeid – olgu need siis kontrastsed ja bravuurikad vastandused, vihisevad sul tasto kromatismid või see, kuidas lühike pizzicato moondus üha pikemaks arco’ks ja ka vastupidi. Kuna just paar päeva varem olin sattunud kuulama Leonidas Kavakose, Helsingi Raadio Sümfooniaorkestri ja Nicholas Colloni esituses Bartóki teist viiulikontserti, siis tekkis eriline võrdlusmoment. Kuigi Bartóki soolosonaat ja teine viiulikontsert on loomult väga erinevad, on need enam-vähem samast ajastust. Seepärast oli muljetavaldav, kui erineva toonikäsitluse, kujundlikkuse ja bravuuriga saab Bartókit mängida. Kui Leonidas Kavakose kõlakäsitlus oli väga soe ja temperament kohati suisa meeldivalt balkanlik, siis Viviane Hagner hiilgas Chini kontserdi kõrvale sobiva klaari kõlakäsitluse ja veelgi peenekoelisema mänguga.

Kontserdi esimeses pooles kõlanud Maria Kõrvitsa ja Unsuk Chini muusikalisele tunnetusele aitas lähemale jõuda ERSO eelkontsert, kus José Carlos Domínguez Almela (bassklarnet) ja Soo-Young Lee (lugeja) etendasid muinasjutuliselt katkendi „Rööviku nõuanded“ Chini ooperist „Alice Imedemaal“. Duett paotas tüünelt ukse teatrimaailma ning tuletas ühtlasi meelde, et Chini „Alice Imedemaal“ katkeid sai kuulda ka 2011. aastal ERSO ja Olari Eltsi esituses.

Eelkontserdil tuli ettekandele ka Maria Kõrvitsa „Sulam 2“, mis on varasema teose „Sulam“ versioon, kuid seekord inglissarvele, metsasarvele ja klaverile. Teoses peitub ilus väärismetallide või kahe inimese sulandumise autobiograafiline allegooria. Tõnis Traksmann, Kreete Jacob ja Kadri-Ann Sumera leidsid ka oma interpretatsioonis täiesti eri tämbriga pillidele ühte sulanduvaid värve, jäädes seejuures siiski väärikalt ilusa kõlaga iseendaks. Selles Kõrvitsa teoses joonistus samuti välja väga hea meeleolu tabamine ja pikemates üksustes mõtlemine.

Kontserdi teine pool oli pühendatud XIX sajandi alguse noortele ja särtsakatele, kes vaimustusid erineval moel Itaaliast. Franz Schuberti 20aastasena kirjutatud rossinilike elementidega „Avamäng Itaalia stiilis“ ERSO ja Eltsi esituses pani suunurgad aina rohkem taeva poole võbelema ja tekitas väga täpselt Mendelssohni sümfoonia kuulamiseks sobiliku elevuse.

Felix Mendelssohn ise „Itaalia sümfooniaga“ kunagi rahule ei jäänud ja tõtt-öelda olen seda ka kuulajana vahel veidi igavaks pidanud. Seda enam võlusid ERSO ja Eltsi esituse huvitavad dünaamilised nüansid ja dramaturgia ning vaimukas võtmes kuulajate ootustega manipuleerimine, kus isegi näiteks esimese osa tuumikmotiivi sai näha ja tunda väga erinevatest tahkudest. Vararomantilise elegantsiga viimistletud materjal oli põnevas kombinatsioonis üsna riskialtilt elava musitseerimisega – melatoniinsetel meloodiatel ei olnud seal kohta. Viimase osa „Saltarello. Presto“ puhul on tihti välja toodud ka selle sarnasus teise itaalia tantsu tarantellaga. ERSO kavalehelt võib ka lugeda, et tarantella on tants, millel usuti olevat tarantli mürgist vabastav toime, kui seda piisavalt hoogsalt tantsida. Selle nurga alt vaadatuna oli Mendelssohni „Itaalia sümfoonia“ viimase osa interpretatsioon, kus varbaotsad vaevu tantsu­põrandat puudutasid, tänapäeval suisa teraapiline. Päeva­uudiste taustal on meie õhuruumi riivavate lendtarantlite vastumürgiks ja teiste kaitsemeetmete kõrval vägagi kohane ära õppida kiirem tantsusamm lootuses, et seda ei lähe kunagi vaja. Samal ajal on muusikutel kindlasti vaja kontserdisaali: otsustamiseks ei ole paremaid, halvemaid aegu, õige otsus tehtagu praegu.