Kujutleme tulevikku. Aastal 2050 on Eesti veidi vähenenud rahvastikuga, kuid ettevõtlik ja efektiivselt kompaktse ruumikorraldusega riik. Panustatakse üheaegselt julgeolekutaristusse ja rööbastransporti, loodud on läbimõeldud tervik, kus areng pole turu tõmmata-lükata, vaid lähtub avalikust huvist ja riiklikest eesmärkidest. Tallinna sotsiaalmajanduslikku dominantsust tasakaalustavad tugevad regionaalkeskused, kus on lisaks elukohtadele on ka kutsuvad ja tasuvad töökohad. Metsas lageraiet ei toimu. Provintsi ja pealinna vahet saab keskeuroopalikult kihutada rongi ja rattaga. Isikliku auto omamine on võimalik valik, kuid paljudele eba­vajalik.

Enam-vähem sellise, suhteliselt teostatava ruumipoliitilise stsenaariumi manab silme ette valmiv üleriigiline planeering „Eesti 2050“. Teostuseks nõuab see aga sihipärasemat ja sirgjoonelisemat planeerimiskultuuri kui viimastest poliittsüklitest lühiajaliste poliiteesmärkide meelevallas kerkinud praegune reaalsus.¹ Üleriigiline planeering loob aluse teadusel ja ühistel väärtustel põhinevale planeerimisele, mis annab suunised ka pikaajaliste eesmärkide saavutamiseks. Kuidas seda saavutada? Kuidas jõuda ühise arusaamani, milline peab olema Eesti ruumipoliitika?

Planeering ise ei tee midagi

Üleriigiline planeering on Eestis üldise ruumiplaneerimise alusdokument. Sellega antakse pikaajaline plaan riigi asustuse ja transpordi arengu juhtimiseks. Täpsemad eesmärgid seavad maakonna-, üld-, detail- ja eriplaneeringud, kuid kõigi nende aluseks peaksid olema üleriigilises planeeringus esitatud põhimõtted. Ruumiline planeerimine on seega hierarhiline ja küllaltki keeruline seadusega reguleeritud süsteem, kus sõnaõigus on nii riigil kui ka omavalitsustel, nii spetsialistidel kui ka poliitikutel. Läbimõeldud lahendusteni jõudmiseks peaks planeeringu elluviimine olema teaduspõhine, ratsionaalne ja järjepideva joonega, hoolimata sellest, kas elluviimise eest vastutab ministeerium või kohaliku omavalitsuse volikogu.

Ka üleriigilise planeeringu üks autoreid Andres Levald tõdeb kokkuvõtlikult, et planeering ise ei tee midagi. Määravaks osutub, kuidas seda järgitakse.² Seetõttu on kavas uus üleriigiline planeering paremini siduda strateegiliste arengudokumentide ja sedakaudu ka eelarvetega. Nii kujuneks olukord, kus kavandatu jõuab selgemal kujul ka visiooni realiseerivatesse arengu- ja tegevus­kavadesse. Ka planeering ise teeb midagi, kui see on ülejäänud planeerimis­protsessiga efektiivselt seotud ja seadnud selgelt sõnastatud eesmärgid.

Üleriigilise planeeringu lähtekoht on tasakaalustatum ruumiline areng, mis seisneb pea- ja valglinnastumise pidurdamises. Need arenguvajadused tulenevad alusuuringust „Asustuse arengustsenaariumide koonduuring“,³ millega töötati välja Eesti asustussüsteemi võimalikud arengustsenaariumid ja nende mõju.

Senise ees- ja valglinnalise hajusa pealinnastumise jätk pole kooskõlas kestliku arengu eesmärkidega. Tihedat väikelinnade võrgustikku arendav alternatiiv toetab küll looduskeskkonda ja ühiskonnaelu, kuid vajab majanduselt suuremat panust. Võimalikest alternatiividest osutus üleriigilisse planeeringusse valituks nn mitme keskusega kesktee, kus nähakse ette, et lisaks Tallinnale koonduvad rahvastik ja majandus esmatähtsatesse linnastutesse Tartusse, Pärnusse ja Ida-Virumaale.

Eesti kui vastupidav, kvaliteetse elukeskkonna ja elujõuliste piirkondadega riik, mida suunavad regionaalkeskused ning toetavad hoitud looduskeskkond ja väärtustatud kultuuripärand. Visioonina kõlab see hästi, kuid visioneerimine on vahest planeeringu lihtsaim osa. Palju raskem on juhtida arengut nii, et jõutakse ka eesmärgini. Selleks tuleb välja töötada selge strateegia, kus on arvesse võetud nii arenguvajadusi kui ka tegelikke võimalusi ja võimekust. Üleriigilises planeeringus on sõnastatud selged prioriteedid linnastute arendamiseks ning riigi juhtimine lähtuvalt sellest eesmärgist. Nii luuakse üleriigilise planeeringuga varasemast selgem ruumipoliitika. Kokkuvõtlikult-küüniliselt võib eelnõu põhiteesi kokku võtta kui arusaama, et maa pole piiritu ega rahakott põhjatu, mistõttu tuleb teha teadlikke, sh teaduspõhiseid, valikuid. Valikud, mille alusel mitme keskusega Eesti tuleva veerandsajandi jooksul välja kujuneb, sõnastatakse selgemalt ruumipoliitika põhialuste peatükis.

Kaitseasendis planeerija

Esmalt tuuakse üleriigilise planeeringu veebiväljaandes välja kvaliteetse ruumiloome aluspõhimõtted, mis tuginevad rahvusvaheliselt kokku lepitud kriteeriumidele. Eelkõige peetakse silmas 2018. aasta Davosi deklaratsiooni ja sellele tuginevaid Euroopa ruumiloome kriteeriume, nt Uus Euroopa Bauhaus. Kvaliteetse ruumi juhtpõhimõtetele on lisatud ka väärtuspõhisus. Planeeringus tähendab see otsuste tegemist ühiskonnale oluliste hüvede hoidmise ja edendamise vaatenurgast. Seega peaks uuringutele ja prognoosidele tuginemine planeerimisel hõlmama ka ühist arusaama tervikliku kvaliteetse ruumi olemusest ja tarvidusest. Teisalt ilmneb, et vaidlused väärtuste ümber lõhestavad ühiskonda. Seda paistab nii tuuleparkide, Rail Balticu kui ka linnaliikluse planeerimisest.

Teine planeeringu aluspõhimõte on maahõive hierarhia teekaart uute tehisalade vähendamiseks. See tähendab, et uute arendusalade rajamisel välditakse loodusliku maapinna katmist tehismaterjalidega. Selles osas on üleriigiline planeering kõige selgema väljendusega ja seepärast ka realiseeritav. Linnaarenduses peaks esimene valik alati olema olemasoleva hoonestuse tihendamine. Kui see pole võimalik, siis tuleb korduskasutada juba hõivatud maad, selektiivselt lammutada ja uusehitisi püstitada. Hea näide sellest on endiste tööstusalade arendused, Tallinnas näiteks Põhjala ja Telliskivi, Tartus Aparaaditehas. Kolmanda valikuna tuleks eelistada arendust maal, mis pole heas seisus metsamaa ega viljakas põllumaa. Viimase variandina, kui heas seisus looduslikule maale ehitamine on vältimatu, tuleb tekkiv keskkonnakahju mujal kompenseerida. Sääraste selgete teekaartide najal töötatakse välja toetavad reeglid, seadused ja planeerimispraktika, mille mõju on mõõdetav.

Kolmas aluspõhimõte sätestab olemas­oleva ruumi, taristu ja hoonestuse efektiivsema kasutuse ning sedakaudu uute alade hõivamise vajaduse vähendamise. Kuigi siin võib kohata kattuvust eelmise põhimõttega, seisneb erinevus rakenduse mõõtkavas ja tulevikuorientatsioonis. Üldist regionaalset ruumipoliitikat toetab üldsõnaline arusaam, et riiklikud teenused peaksid olema ruumis efektiivselt koondunud, kuid ka mõistlikult kättesaadavad. Sellest põnevam on veel mõte paindlikust ja kohandatavast ruumist, mis vastab muutuvatele vajadustele. Kahjuks ei tutvustata seda alaeesmärki kaugeltki nii selgelt kui maahõive hierarhiat. Kuigi järgmise peatüki planeerimispõhimõtted on täpsustavad, võiks sammsammuline otsustusjuhis kuuluda iga põhialuse juurde.

Neljandana tuuakse esile linnade ja asulate mitmekesistamine ja tihendamine. Selle punkti puhul jääb ebaselgeks erisus teisest ja kolmandast aluspõhimõttest. Ühtlasi on see ka kõige üldsõnalisem. Peamiselt korratakse siin kompaktse asustusstruktuuri vajadust ja rohkete kasutusvõimaluste vajadust. Kuna teised aluspõhimõtted on hoonestusega konkreetsemalt seotud, võiks selles alapõhimõttes selgemalt rõhutada terviklikkust ja ruumilise sidususe tugevdamist. Sealjuures tuleks eraldi välja tuua liikuvus- ja energiataristu arenduse juhtpõhimõtted, taas kord selgete otsustusjuhistega.

Kuigi kirjeldatud neli aluspõhimõtet peaksid kokku võtma üleriigilise planeeringu olemuse, jääb neist väheks. Praeguste kattuvuste asemel võiks ühe aluspõhimõttena selgemalt sõnastada energia- ja liikuvustaristu seose ruumilise planeerimisega. Sealhulgas tuleks juba aluspõhimõtetes luua ka nende selge seos nii riigi- ja looduskaitse kui ka mitme keskuse suunas arenguga. Kuigi taristu ja liikuvuse teemad tõstatatakse järgnevas peatükis ruumilise arengu eesmärkidena, peaks need olema üks ruumilise arengu alustala.

Norida võiks ka planeeringu ettevaatlikkuse kallal. Eriti paistab see välja mõistete „tasakaal“, „pidurdamine“ ja „kestlikkus“ rohkusest. Kuigi need terminid on sõelale jäänud eelnõu lugematute ümberkirjutuste tagajärjel ja peaksid olema vaieldamatult ja apoliitiliselt positiivsed väärtused, kumab neist kriisiaja märgina pragmaatilis-pessimistlik toon.

2023. aastal valminud Šotimaa üle­riigiline planeering seab Eestiga sarnaselt arengueesmärkideks kompaktsuse, taaskasutuse ja tihendamise. Šotlastele on esmatähtis kliimaneutraalsuse saavutamine nii, et elanikud on kaasatud ja õiglaselt esindatud. Erinevalt Eesti versioonist on Šoti üldplaneering ruumilistelt ja sotsiaalsetelt eesmärkidelt selge ning valdkonnad on läbivalt omavahel seotud.

Vähem halb pole veel hea

Planeering ise ei tee veel midagi, kuni see on üksnes kompromiss ökoloogiliste, sotsiaalsete ja majanduslikke eesmärkide vahel. Ka kestlikkus ei peaks olema eesmärk omaette. Näiteks, kui me kirjeldaksime suhet oma elukaaslasega kui kestlikku, tuleks meile kaasa tunda. Selle tabava võrdluse autor on keemik ja ringmajandusekspert Michael Braungart, kes muuseas on veendunud, et eesmärk teha vähem halba pole piisavalt hea.⁴ Sama loogika kehtib ruumilise planeerimise kohta: mitmekeskuselise arengu mudel, mis seab peamiseks eesmärgiks pealinnastumise pidurdamise, on kaitseasendi visioon. Kirjeldatakse, mida vältida, kuid ei vastata küsimusele, milline näeb välja täielikus elujõus Eesti. Kuigi planeerimispõhimõtete alt on leida ka generatiivseid ideid, mis manavad põnevaid, ruumilise tuleviku uudseid suundi, jäävad need tagaplaanile.

Planeerimise edu ei peitu enam pisikeses jalajäljes, vaid võimes mõtestada ümber, kuidas ruumi luuakse. Enam kui kompromiss võiks üleriigiline planeering olla konsensus või vähemalt alus ühiskonnas konsensuse loomiseks. Näiteks tuleks arutada, mida tähendab hea elu Pärnus, Põlvas või Paides. Millist tööd neis kohtades tehakse ja miks on just see paik atraktiivne? Milline taristu seal on? Mis seob neid omavahel ja muu maailmaga? Ühtlasi vajab sisustamist, mis on ruumilises planeerimises ikkagi see nn avalik huvi. Ja kes seda esindab? Kas need on poliitikud või planeerijad? Kas planeering kujundab avaliku huvi või vastab sellele?