Eesti filmirežissöörid tegutsevad paradoksaalses olukorras. Ühelt poolt on režissöör teose loominguline juht ja sageli ka avalik nägu: tema nime all jõuab film publiku ja meediani. Režissööride looming kujundab selle, kuidas näeme iseennast ja ühiskonda. Teiselt poolt on režissööri töö projektipõhine, sissetulek ebaregulaarne ja sotsiaalsed garantiid lünklikud. Kultuuriministeeriumi tellitud uuringu kohaselt saavad filmiloojad tasu vaid seitse kuud aastas, mis jätab nad viieks kuuks ilma paljust, näiteks ka ravikindlustusest.¹ Erinevalt teistest filmitegijaist, nagu operaatorid, kunstnikud ja heliloojad, ei saa režissöör aga teha erialast tööd rahvusvahelistes projektides.

Nokk kinni, saba lahti

Loojad on valmis väga palju alla neelama, et teha oma kulukat kunsti, ega taha seda lahjendada oma huvide eest võitlemisega. Režissöör on harjunud rääkima teiste lugusid, mitte iseenda probleemidest. Seda peetakse isegi sobimatuks, justkui peaks loovisik seisma kõrgemal lepingutest, tasudest, sotsiaalseist garantiidest. Valitseb mõtteviis: ollakse nii hea kui viimane film ja muud tegemised ei loe sama palju. Oma huvide kaitsmine, ehkki teoreetiliselt väärtustatud, viib filmitegemisest eemale. Nii räägivad režissöörid filmivaldkonnas probleemidest pigem oma loomingu kaudu, julgemata otse välja öelda, et majanduslikult on nende tegevus Eestis jätkusuutmatu.

Audiovisuaalsest sisust on tänapäeval saanud põhimeedium, aga räägitakse üha enam filmitööstusest, unustades inimesed, kellest kõik algab, nii idee kui ka looming. Fookus ei ole loojal, vaid tootjal; mitte loomingulisel nägemusel ja kodumaiste lugude jutustamisel, vaid tootmisele sobiva pinnase loomisel. Nii jääb filmitööstuse varju kodumaine autorifilm koos režissööride kui audio­visuaalse kunsti põhiautoritega.

Filmiloojate heaks pikka aega töötanuna on mul keeruline mõista, miks ei tule Eesti režissöörid toime oma huvide eest seismisega ja miks ei kasuta nad käepärast platvormi, et rääkida oma eriala kitsaskohtadest filmivaldkonna sees, aga ka avalikkusele ja poliitikutele.

Mängu tuleb huvikaitse

Huvikaitse tähendab oma huvide, väärtuste ja õiguste teadlikku esindamist ja kaitsmist nii avalikkuses kui ka poliitikakujundajate ees eesmärgiga saavutada otsuste tegemine või tegemata jätmine ning hoiakute ja käitumise muutmine.² Laias laastus on see tegevus universaalne: ei ole suurt vahet, millisel eesmärgil strateegiat kasutatakse. Huvikaitse strateegia algab välja ehk keskkonna kaardistamisest mõistmaks, millised on osaliste huvid ja eesmärgid. Sellele järgneb koondumine koalitsioonidesse ning oma huvide selgitamine avalikkusele ja poliitikutele. Palju sõltub sellest, kui hästi suudetakse oma huvid sõnastada, liitlasi leida ja probleemide tähtsust selgitada.

Enamasti õnnestub huvikaitse paremini neil, kel on rohkem ressursse/võimalusi ehk kapitali, olgu majanduslikku, kultuurilist või sotsiaalset.³ Kuigi ressursid ei tähenda ainult raha, vaid ka aega, inimesi, teadmisi, võrgustikke, ligipääsu otsustajatele ja avalikkuse tähelepanu, on põhilisim tihti just majanduslik kapital, mille saab vaevata muundada kasulikeks mõjutusvahenditeks. Raha võimaldab palgata inimesi, tellida analüüse, parandada kommunikatsiooni, hoida teemat avalikkuses aktuaalsena ja olla poliitikutele järjepidev partner. Raha puudumisel tegutsetakse huvikaitsel oma põhitöö kõrvalt, vabast ajast ja sageli kindlustundeta, et selle tulemusel üldse midagi muutub. Seetõttu jäävad need, kelle töö on kõige nähtavam ja kelle filmilooming kannab kultuuriväärtust, aga kel vähem majanduslikku kapitali, oma huve kaitstes keerulisemasse seisu, kõige nõrgemasse positsiooni.

Huvikaitse ei ole ainult tehniline, vaid ühtlasi hoiakute küsimus: kas loov­isik näeb end ainult autorina või ka töötajana, kellel on õigus mõistlikele töötingimustele ja sotsiaalsetele garantiidele? Režissööri individuaalne maine ei muutu ilma organisatsioonilise võimekuseta kollektiivseks jõuks. Selleks on vaja inimesi, aega, püsirahastust, strateegilist planeerimist, võrgustikke ja huvikaitse strateegiaid. Ilma nende eeltingimusteta jääb jõuetuks ka tugevate autorite hääl.

Lisaks kapitaliküsimusele on oluline mõista, et filmi- ja poliitikaväli toimivad erineva loogika alusel. Filmiväljal hinnatakse loomingut, autonoomiat, originaalsust, tunnustatust ja autoripositsiooni. Poliitikaväljal hinnatakse aga organiseeritust, järjepidevust, läbirääkimisoskust ja koalitsioonivõimekust. Filmi­välja loogika järgi peaks tunnustus ja maine andma autorile ka mõjujõu. Poliitikavälja loogika järgi tagab mõjujõu aga eelkõige organisatsiooniline võimekus ja ligipääs otsustajatele. Kui need kaks loogikat ei kohtu, tekib olukord, kus loovisikutel on küll palju sümboolset kapitali, kuid see ei muundu poliitiliseks ega majanduslikuks mõjukuseks.

Intervjuudest filmivaldkonna esindajatega joonistus välja korduv muster, mille võtab kokku ressursside ja barjääride maatriks (tabel).

Mis on kaikaks kodarais?

Analüüs näitas, et rahapuudus on oluline takistus, kuid edukat huvikaitsetegevust tõkestavad ka struktuur, kapitali jaotus ja hoiakud. Režissööridel on hääl ja platvorm, kuid seda kasutatakse pigem oma loomingu tutvustamiseks, mitte eriala ning probleemide selgitamiseks. Huvikaitsesse panustamist ei väärtustata piisavalt, sest see ei ole tasustatud töö ega too otseselt kaasa loomingulist tunnustust. Individuaalset ressurssi ei koondata ka ühisjõuks. Valdkonnas on organisatsioonid ja institutsioonid, kuid esindatus on killustunud ning puudub selge arusaam, kes keda esindab ja milliste küsimustega tegeleb. Usalduse puudumine režissööride ja produtsentide vahel takistab kokkulepete sõlmimist.

Ühiskonnas ei väärtustata kultuuri ja loojat sageli samavõrra kui muus valdkonnas tegutsejaid ning poliitikute ja avalikkuse arusaam filmivaldkonna toimimisest ja selle keerulisest struktuurist on viletsal järjel. Poliitiline protsess on aeglane ja ebastabiilne ega sobitu projektipõhise loometöö rütmiga. See kõik tähendab, et isegi kui probleemid on teada, nõuab nende lahendamine aega ning eeldab järjepidevat tegutsemist. Mida napib, on raha ja ka aeg.

Tervikpildist näeme, et ressursse tegelikult leidub. Edukate režissööride maine ja avaliku hääle kõrval on olemas ka riiklik tugistruktuur ning kultuuri kaitse põhiseadusliku põhimõttena. Kuna puudub organisatsiooniline võimekus, püsirahastus ja selge esindatus, siis ei koondu need ressursid mõjujõuks. Seega on tegemist mitme takistusega: küsimus ei ole ainult rahastuses, vaid selles, kuidas olemasolevaid ressursse kasutatakse ja kas neid kasutatakse ühiselt.

Huvikaitse võimalused ja ressursid
Sisemised	Välimised
1. Erialaga kaasnev avalik hääl ja ligipääs meediale ehk platvorm. 2. Filmivaldkonna organisatsioonid, institutsioonid ja tugivõrgustik: Režissööride Gildi (ERG) erialaliidud, Eesti Audiovisuaalautorite Liit (EAAL), Eesti Filmi Instituut (EFI), Eesti Filmitööstuse Klaster, Kinoliit. Koostöö teiste kultuurivälja organisatsioonidega. 3. Oma eriala teadvustamine: režissöörid kui tippjuhid. 4. Huvikaitse õnnestumised ja eeskujud. 5. Poliitikahuvi ja -teadmised.	1. Eesti kultuuri säilimine kui põhiseaduslik eesmärk. 2. Väline tugistruktuur: riigi sihtasutus EFI ja muud filmivaldkonna toetused. 3. Rahvusvahelise ja/või kohaliku tunnustusega vormunud režissööride maine. 4. Tunnustatud Eesti režissööride eduga kaasnev võimalus edastada sõnumeid riigi poliitikas. 5. Poliitpartnerlus (EFI, erialaliidud, Eesti Filmitööstuse Klaster ja teised kultuuriorganisatsioonid).
Huvikaitse barjäärid
Sisemised	Välimised
1. Hääl ja platvorm kui potentsiaal, mida ei kasutata. 2. Institutsionaalne killustatus ja tugeva esindusorganisatsiooni puudumine. 3. Usalduse puudumine režissööride ja produtsentide vahel. 4. Ressursipuudus (inimesed, aeg, raha). 5. Huvikaitsesse panustamist ei väärtustata. 6. Puuduvad spetsiifilised huvikaitseteadmised. 7. Eesti filmi kehv maine ühiskonnas. 8. Vähene arusaam režissööri tööst filmivaldkonna sees ja ka ühiskonnas. 9. Iseenda vähene väärtustamine režissöörina. 10. EFI toetussüsteem on tootjate poole kaldu (eeldatakse, et režissöör annab oma õigused ära). 11. Erialasest ebakindlusest tingitud häbitunne.	1. Kultuuri ja looja staatuses ei nähta ühiskonnas väärtust. 2. Ühiskonna ja poliitikute vähene arusaam kunstnikust (kui loojast), režissööri erialast ja filmivaldkonna keerulisest struktuurist. 3. Hääle ja platvormi vähene kasutamine huvikaitses. 4. Suhtumine poliitilisse süsteemi (vähene usaldus süsteemi suhtes, poliitiline võõrandumine). 5. Poliitika mõiste ja maine (poliitiline protsess oma kitsaskohtadega, nagu protsessi pikkus, ebastabiilsus).

Huvikaitse võimaluste/ressursside ja barjääride maatriks

Lahendust ei too üks samm

Siinkohal jõuan organisatsioonide ja struktuuri küsimuse juurde. Kui üks organisatsioon, näiteks Kinoliit, esindab nii tööandjaid kui ka töövõtjaid, tekib paratamatult huvide konflikt. See ei ole kellegi süü, vaid struktuurne probleem. Ilma selge esinduseta ei teki ka läbirääkimisjõudu. Kui ei ole selge, kes räägib autorite nimel, siis ei ole ka kedagi, kellega riik või teised asjaosalised peaksid läbi rääkima. Selgem tööjaotus ja rollide määratlemine aitaks vähendada sisepingeid ning võimaldaks keskenduda konkreetsematele ees­märkidele.

Huvikaitse ei saa püsida ainult liikmemaksude najal, eriti valdkonnas, kus suur osa loovisikutest töötab projektipõhiselt ja sissetulek on ebaregulaarne. Sellisel juhul jääb huvikaitse paratamatult õhinapõhiseks: seda tehakse vabast ajast ja oma töö arvelt, kuni enam ei jõuta. Kui eeldada, et loov­isikud suudavad oma töötingimuste ja tasude eest süsteemselt seista, peab ka sellel tööl olema püsivam tugi. Kultuur ei ole Eestis pelgalt turukaup, vaid põhiseaduslik väärtus, ning seetõttu on riigil paratamatult roll ka valdkondlike esindusorganisatsioonide toimimise tagamisel. See ei tähenda kunstilise sisu suunamist, vaid demokraatliku esindatuse toimimiseks vajaliku taristu toetamist. Mingis mõttes on huvikaitse­organisatsioonid kultuurivaldkonna ametiühingud ja tekib paratamatult küsimus, miks ei võiks nende rahastamise loogika olla läbipaistvalt ja süsteemselt läbi mõeldud, nagu on seda näiteks erakondade rahastamise põhimõtted.

Oluline on ka lepingukord ja protsessid. Kui autoritega sõlmitakse lepingud kiirustades ja jõupositsioonilt, ei looda eeldusi, et sümboolne kapital (auhinnad, tunnustus ja nähtavus) võiks muunduda majanduslikuks kapitaliks või stabiilsemaks sissetulekuks. Läbipaistvamad protseduurid ja selgemad kokkulepped tasakaalustaksid filmivälja suhteid ja suurendaksid usaldust. Usaldus on aga iga koostöö eeltingimus ning selleta on ka ühiste huvide eest seista keeruline. Kui puuduvad kokkulepitud protseduurid, siis otsustab alati see, kellel on rohkem jõudu ja ressursse. Seega ei ole asi üksnes lepingutes, vaid puudub nõrgemat osalist kaitsev süsteem.

Kolmas oluline teema on kommunikatsioon filmivälja sees, aga ka väljapoole suunatuse puhul. Esmalt sisemisest. Kui organisatsioonide omavaheline suhtlus ei parane, ei ole võimalik sõnastada ühiseid eesmärke ega töötada välja ühiseid lahendusi. Valdkonnast väljapoole räägitakse peamiselt oma loomingust ja filmivaldkonnast kui kultuurist. Viimase puhul kohtab tihti tõlgendust, et tegu on kuluka valdkonna, mitte investeeringuga.

Oluline on ka ühiskonnas looja staatuse väärtustamine, teadvustamine, et loometöö on töö. See ei ole ainult kutsumus, vaid ka elukutse, mille puhul peavad tegijal olema sobilikud töötingimused ja sotsiaalsed garantiid. Kui loojad valdkonnast lahkuvad, kannatab eesti kultuur ja keel. Loojad saavad hakkama ka teiste ametite peal, aga sellest ei tõuse eesti kultuurile tulu.

Kuigi osa kitsaskohti on spetsiifilised, ei ole režissöörid vabakutseliste loojatena oma muredega üksi. Ka teistel kultuurialadel on olukord samalaadne ning ühiselt järjepidevalt tegutsedes kostab hääl tugevamalt.

Kui loojad ise ei räägi, räägivad teised

Rõhutan, et lahendust ei too üksainus meede, seadus või rahaeraldus, vaid tuleb teha mitu sammu korraga: ette võtta organisatsioonistruktuuri korrigeerimine, lepingukorra ja protsesside ühtlustamine ning muuta hoiakuid ja kommunikatsiooni.

Siit jõuangi tagasi algusesse. Küsimus ei ole ainult filmis ega režissöörides. Küsimus on selles, kas loovisik saab Eestis töötada loovisikuna, kas loometöö on projekt või elukutse, kas kultuur on kulu või infrastruktuur. Ja lõpuks ka selles, kas loovisik räägib ainult lugusid või räägib ta ka tingimustest, milliste puhul neid lugusid on võimalik jutustada.

Kui aga loojad oma huvidest ei räägi, räägivad neist teised. Ja siis räägitakse juba millestki muust kui loomingust.

Artikkel põhineb jaanuaris Tallinna ülikoolis kaitstud magistritööl „Eesti režissööride huvikaitse barjäärid“, juhendajad Mari-Liis Jakobson ja Pille Petersoo, töö toimetaja on Helle Tiikmaa. – https://www.etera.ee/zoom/212344/view?page=1&p=separate&search=kadri%20vaas&tool=search