Tuneesia filmitegija Kaouther Ben Hania on viimasel kümnendil esile kerkinud sotsiaalselt terava režissöörina, kes on Põhja-Aafrika filmikunstile taas edukalt tähelepanu juhtinud. Kümne aastaga on ta teinud rea tähelepanuväärseid filme nagu „Tüdruk ja koerad“, „Mees, kes müüs oma naha“ (parima võõrkeelse filmi Oscari nominent), „Neli tütart“¹ ning nüüd ka filmi „Hind Rajabi hääl“², mis oli eelmise aasta Veneetsia filmifestivalil ehk kõige enam laineid löönud teos.

„Hind Rajabi hääles“ kasutatakse tõsielulisi Punase Poolkuu hädaabikõnesid, et taaslavastada šokeeriv juhtum, kui kümneaastane Palestiina tüdruk Hind Rajab jäi Iisraeli tule all koos oma surnud perekonnaliikmetega autosse lõksu. Film jälgib Punase Poolkuu vaatenurgast tüdruku päästemissiooni, mis takerdub bürokraatiasse ja asjaajamisreeglitesse, samal ajal kui sündmused kogu aeg pingestuvad.

Kaouther Ben Hania on filmi abil andnud hääle kõige nõrgemale, keda on kosta kõrvulukustavalt valjult.

Te olete alati olnud poliitiline filmitegija, aga „Hing Rajabi hääles“ olete jõudnud uut moodi intensiivsuse, koguni vihani. Siin on mingi teistsugune, teravam energia …

Kas ma läksin vihaseks, kui kuulsin lapse häält, kes oma elu eest palus? See peaks vihaseks ajama inimesed kogu maailmas. Jah, ma olen vihane.

On nii läinud, et ma saan teha filme, mul on selleks oskusi, nii ma paningi kogu oma viha sellesse filmi.

Suurepärane otsus on kasutada Hind Rajabi tegelikku häält, aga miks võtsite filmi professionaalsed näitlejad?

Otsus võtta näitlejad tuli arenduse käigus. Lugu algas häälest, lindistusest, dokumendist, mis on filmi selgroog. Seejärel hakkasin vaikselt mõtlema, mis peaks seda visuaalis saatma. Kas ma peaksin viibima autos koos Hindiga? Aga lapse suremise stseeni lavastamine hakkas kohe mõjuma halva ja eetiliselt küsitava lahendusena. Seejärel pidingi režissöörina tegema oma tööd ja valima, mis vaatenurgast, distantsilt ja võimalikult mõjuval, ent lugupidavamal moel seda lugu jutustada. Võimalusi oli mitu ja Punase Poolkuu töötajate perspektiiv paistis olevat sündmustest just õigel kaugusel. Mõistsin, et pean saatma neid, kes Hindi häält kuulsid. Nad on minuga samas olukorras: kui ma häält kuulsin, mõjus see mulle väga emotsionaalselt. Lisaks koormab neid veel ülesanne päästa tüdruku elu. Nende vaatenurk on huvitav, kuna nad kuulsid ja tegid kõik endast oleneva, et päästa selle väikese tüdruku elu.

Tegelikult ei soovinud kõik neist ka lasta end filmida. Isegi dokumentalistika puhul on ju nii, et kuigi seda peetakse tõsieluliseks n-ö puhtaks vormiks, siis tegelikult saab ka dokis kasutada ainult neid, kes on nõus filmis osalema, ja stseene tuleb nendega ikka mingil määral lavastada. Mul tuligi seejärel mõte kasutada näitlejaid, sest mul polnud vajadust teha dokumentaalfilmi rääkivate peadega ühest minevikus toimunud sündmusest. Ka selline film on tegelikult tehtud, Al-Jazeera poolt.³ Ütlesin endale, et ehk suudab filmikunst pakkuda midagi enamat. Tahtsin teha filmi olevikus, et kuuleksime tüdruku häält siis, kui ta on elus. Tahtsin tulla tagasi selle hetke juurde, kui tema päästmine oli veel võimalik. Ja seda saab teha näitlejate ja taaslavastamise abil.

Kohati on näitlejate emotsionaalsuse järgi aimatav, et te ei pidanudki lavastama … Nagu oleks palju improviseeritud.

Täpselt! Ma teadsin, et see pole tavaline film. Näitlejad kehastasid päris inimesi, kellega ma nad ka kokku viisin, et nad saaksid omavahel rääkida.

Teadsin, et ei saa näitlejatele võtete ajal läheneda nii, et teeme ühe duubli, siis teise, siis uuesti siit ja sealt. Näitlejatelt nõudsin vastuolulist: olla originaallindistusele sõna-sõnalt truu ning öelda täpselt seda, mida inimene lindil ütleb. Ometi vajasin ka seda, et nad elaksid sündmusi läbi oma prototüübi kohaselt, aga käesoleval hetkel.

Selle lahendaseime nii, et nad õppisid lindistuse read täpselt pähe ja kui hakkasime stseeni üles võtma, siis kuulsid nad Hind Rajabi häält oma kõrvaklappides esimest korda. Nad ei harjutanud ega õppinud Hind Rajabi häälega. Sel moel teadsid nad küll oma ridu täpselt, aga nende reaktsioon oli ehe. Võtsime materjali üles ühe pika stseenina, sest ma ei saanud sündmusi vahepeal katkestada ega paluda midagi korrata, sest kõik oli väga emotsionaalne. Seetõttu pole see, mida te ekraanil näete, mingi näitlemine, vaid näitlejate aus reaktsioon selle väikese tüdruku häälele.

Aga erinevalt päästjatest teadsid näitlejad ette sündmuste traagilist lõpp­lahendust. Kas see neid ei seganud?

Jah, meil oli sel teemal ka arutelu. Päris Rana (päris päästja Rana Hassan Paqih – T. P.) soovitas end kehastaval näitlejal Saja Kilanil meeles hoida, et telefonikõnede ajal oli ta pidanud võimalikuks tüdruk päästa. Ja nii püüab teda päästa ka näitleja.

Võis olla keeruline seda materjali üles filmida. Kuidas te end emotsionaalselt kaitsesite, eraldasite enese?

See polnud lihtne, aga kui hakkasimegi vahel nutma ja üksteist kallistama, siis hoidsime meeles, et kunstnikena on meil privileeg seda lugu rääkida. Eriti käib see mu näitlejate kohta, kes on palestiinlased. Neile tähendas see palju – olla osaline filmis, mis räägib oma rahva lugu. Meid aitas edasi teadmine, et teeme midagi tähendusrikast. Me pole Gazas, seega oleme privilegeeritud seisus. Meie pihta ei tulistata. Me võime küll nutta ja kallistada, aga me peame selle loo ära rääkima. Mu näitlejad on nii julged ja erakordsed. Tegelikult võtsime filmi üles Tuneesias, kõik statistid on samuti palestiinlased, nii et võttel valitses väga tugev ühtsustunne.

„Hind Rajabi hääl“ on kõige mõjuvamaid filme Palestiina praegusest olukorrast. Kas tegemise ajal tuli ette ka takistusi, sest ilmselgelt on neid, kelle huvides oli selle filmi valmimine peatada?

Püüdsime tegutseda varjatult ning mitte ajakirjanike ees sellega kiidelda. Isegi kui otsisin näitlejaid, saatsin kirjeldusena midagi üldist ega maininud, et filmis kasutatakse Hind Rajabi häält. Filmi tegemise ajal oli küll olukord, kus me vajasime filmi tegemiseks raha, ennekõike eraraha. Oli neid, kes olid nõus finantseerima, kuid tahtsid selle eest lasta lugu paista ühel või teisel moel või soovitada, et ma seda filmi üldse ei teeks. „On liiga vara, genotsiid käib veel endiselt, oota, tee seda kümne aasta pärast.“ Oodata mida? See oli mu vastuküsimus. Nii et seda tüüpi vastuseisu oli küll.

Viimastel Euroopa filmiauhindade jagamisel olite „Hind Rajabi häälega“ nomineeritud parima filmi ja helikujunduse kategoorias, aga ei võitnud. Üldse jäi mulle mulje, et poliitiliselt teravamad teosed jäeti seekord tagaplaanile, ka Jafar Panahi film. Kas arvate samamoodi?

Ma ei tea … Olin küll nomineeritud, aga olin kindel, et ei võida midagi ja ringilendamisest väsinuna ei läinud ma isegi sinna kohale.

Miks te nii kindel olite, et ei võida?

Olin näiteks ka „Nelja tütrega“ nomineeritud parima dokumentaalfilmi kategoorias⁴ ja stsenaarium oli seekord sama. Olen ka omaette arutanud, et ehk pole mu filmid piisavalt euroopalikud. „Neli tütart“ on Tuneesia film ja isegi Euroopa rahastuse puhul pole keskmise hääletaja jaoks see tegelikult Euroopa film. Kuigi ma arvan, et Palestiinast rääkiv film kõneleb ka Euroopa probleemidest, aga see on juba teine lugu.

Järg pöördel.

Hääl kõige nõrgemale

Algus lk 13.

Millised ootused teil üldse on? Kas „Hind Rajabi hääl“ muudab maailma?

Loodan küll. Loodan, et inimesed vaatavad seda ja on tunnistajaks. Püüame jõuda ka otsustajateni: meil oli linastus ÜROs, oleme filmi näidanud parlamentääridele, linastasime seda ka Briti Lordide kojas, Euroopa Parlamendis, Euroopa Komisjonis … Allkirjastasime avaliku kirja humanitaarabikoridori toetuseks. Püüame tõesti filmiga midagi mõjutada.

See on suurepärane, sest festivalimaailm on üsna hermeetiline.

Ma tean. Omas mullis!

Lääne-Euroopas on Gaza teemade arutamisega alati seotud ka mingid komplikatsioonid. Miks see kõik nii piinarikas on?

Mul on oma teooria, aga ma tegin „Hind Rajabi hääle“, kuna minu arvates ei tohiks olla lõhestumist või eriarvamusi lapse surma puhul. Selles peame kõik olema ühel seisukohal, eurooplased või mitte.

Tegevprodutsentidena (executive producer) on filmile oma toetuse andnud suured nimed nagu Jona­than Glazer, Brad Pitt, Alfonso Cuarón. Kas sellest on filmi levikule ja mõjule ka abi olnud?

See on suurepärane ja ma olen neile inimestele väga tänulik. Mõni kuu tagasi palusid ka näiteks Michael Moore ja Spike Lee end tegevprodutsentide nimekirja lisada, sest neid – suuri kunstnikke, keda ma imetlen – liigutas mu film ja nad soovisid seda toetada. Suurte nimede lisamine tõi kaasa ka esilinastuse Veneetsia filmifestivali võistlusprogrammis⁵ ja pärast seda andis hoogu kogu festivalihooajale koos Kuldgloobuste ja Oscaritega. See laseb filmi sõnumil kajada ka nende kõrvus, kes otseselt pole sellest teemast huvitatud või sellega seotud.

Glazeri filmiga „Huvivöönd“⁶ näib „Hind Rajabi häälel“ olevat sarnaseid jooni, kas või helikasutuses. Realistlik heli raputab kogemust märksa rohkem.

„Huvivöönd“ oli mulle nii esteetilises kui ka poliitilises plaanis ikka korralik šokk, sest seal kujutatakse kurjuse olemust. „Hind Rajabi häält“ hakkasin arendama koos oma tavaprodutsendi Nadim Cheikhrouhaga ning me võtsime peatselt ühendust James Wilsoniga, kes on „Huvivööndi“ produtsent. Nii et mu filmil ongi neli produtsenti: Nadim, Odessa Rae, Ameerika-poolne produtsent ja James Wilson. Temast sai projektis osaline ja Jonathan Glazerist tegevprodutsent.

Mõni kuu tagasi oli meil Londonis Glazeriga suurepärane vestlus meie mõlema filmidest. Rääkisimegi filmide sarnasusest.

Filmi lõpus näeme koduvideos Hindi õnnelikult rannas mängimas. Mul tekkis vaatajana kohe paralleel Donald Trumpi idiootsete sõnavõttudega Lähis-Ida Riviera teemadel.

Kui maailma valitseb selline nagu Trump, siis elame tugevama õiguse järgi. Sellepärast võibki Iisrael teha, mis pähe tuleb. Suurim relv võidab.

Kui ma kuulsin seda ülimalt halvamaitselist Riviera-juttu, siis läksid mu mõtted kohe Hindile ja sellele, kuidas talle meeldis rannas mängida. Ta ema andis mulle temast väga ilusat, rohket videomaterjali argielust ja õnnelikust lapsepõlvest. Mulle meeldib see mõte, et Hind on minu filmi vahendusel nüüd seal rannas igavesti õnnelik. Filmikunst suudab selliseid asju teha.