Tarkvara võib avada loomingu uksed rohkematele inimestele, aga siin on peidus ohtlik enesepettus. Vormel „ei mingit tüütut õppimist, ei mingit vaeva, klõps ja valmis“ ei võimenda loomingut, vaid kõrvaldab ainuomase protsessi, kus autor väljub kaardistatud territooriumilt, õpib ja kogeb midagi uut ning naaseb millegi ootamatuga. Ardo Ran Varrese intervjuusarja seekordses loos analüüsib tehisarust võrsunud probleeme kunstnik Peeter Laurits.

Digiajastu on kunsti ja fotograafiat põhjalikult raputanud: tehnoloogia areng võimaldab ühtäkki toimetada täiesti uutel alustel. Kas tehisaru tulek valdkonda on loomulik tehniline areng või näed sa selles pigem põhimõttelist murrangut?

Tehnoloogiate arengus on nii juhust kui ka seaduspära. Iga uus leiutis loob eeldused terve rea erinevate leiutiste ja arengusuundade tekkeks. Pildi digiteerumine ja generatiivne tarkvara on praeguse tehnoloogilise suuna loomulik käik, aga kultuuriliselt on see väga radikaalne murrang.

Mida tegi digipööre?

See muutis pildilise meediumi vormi ja töövoogu. Aga tehisintellekt muudab juba loome enda loogikat. Generatiivne looming ei ole lihtsalt parem värv, täiuslikum kaamera või labori asendumine Photoshopiga, vaid süsteem, mis suudab statistiliste algoritmide abil ise kujutisi sünteesida, stiile matkida ning kompositsioone pakkuda. Kunstnikust saab selles protsessis pigem suunaja või kuraator ja toimetaja. Eriti terav on see murrang fotograafias, sest fotograafia väärtus on olnud siiamaani seotud mingi jäljega reaalsusest. Kuigi pilti on alati saanud töödelda ja lavastada, on ikka midagi olnud objektiivi ees. Nüüd see enam nii ei ole. Tehisadum, mis pole kunagi õues käinud ega miskit oma silmaga näinud, genereerib olemasolevate piltide põhjal väga usutavalt mida tahes … Nüüd tekib terve rida küsimusi tõe ja usalduse piiridest. Juba praegu on piir kunstiteose ja deepfake’i vahel väga hägus.

Kas oleksid osanud näiteks kümme aastat tagasi arvata, kuhu tänaseks tehisaru ja loomevaldkondade ristumisel ollakse jõudnud? Masinad pidid ju aitama hõlpsamalt loominguga tegeleda, mitte hakkama ise seda tegema …

Kõik need küsimused olid juba ammu õhus. Tehnokraadid on alati arvanud, et kunst on midagi, mida saab automatiseerida, et mingid kavalad masinad võiksid ise kunsti toota. Just nimelt toota, sest turufundamentalismile tundub enesestmõistetav, et kunst on toode ning meelelahutus.

Mulle meenub Anders Härmi reaktsioon kultuuripealinna programmi „Tartu 2024“ turundusklippidele, mille kohta ta kirjutas kunagi Facebookis nõnda: „Kultuur on radikaalne, heterogeenne, nihilistlik, destruktiivne, ambivalentne, intellektuaalne ja vaimukas, poeetiline ning poliitiline, tume ja afektiivne, kontseptuaalne ja täpne, terav ja sügav … Aga mitte mingi pesupulber, mille reklaami saab kusagil Poolas valmis treida ja siis üle kogu Ida-Euroopa näidata.“

Kunstil võib mõnikord olla toote tunnuseid, aga olemuselt on ta midagi palju rohkemat: küsimus, ettepanek, vastulause, visioon, ühiskondlik liim, plahvatus ning vektor uutele arenguradadele. Kunstiväli on nagu uute tõekspidamiste ja arenguvisioonide konverents. Tehis­adumid aga ei loo kunsti, vaid toodavad selle välise vormi imitatsioone. Kui juhtuks nii, et pildigeneraator virguks ootamatu idee ajel oma standby mode’ist või ooterežiimist ning hakkaks katsetama kujundi kallal, loobuks afektiivselt luhtunud kavanditest, otsiks rabavat selgust ning pürgiks valgustuse suunas, siis ma oleksin nõus arutama selle üle, kas ta loob kunsti. Praegused generatiivsed tarkvarad lihtsalt kombineerivad ümber olemasolevat, toodavad selle statistilisi teisendusi.

Loodame, et tehisaru ei jõua virgu­mise ja valgustumiseni. Võib-olla on nullide ja ühtede uutmoodi jadasse asetamine universumi kaval plaan hoopis meie äratamiseks? Paljudele ongi kombinatoorika ise juba nirvaana.

Väga ebameeldiv on see, et niisugune praktika taastoodab kujutlusi kunstist kui meelelahutuslikust tootest ning valab vett projektikultuuri veskile. Projekti­kultuuris on loomeprotsess pahupidi keeratud: et saada rahastust, tuleb taotluses sõnastada tulemus enne loometöö algust, välistada riskid ja anda vastused enne küsimusi. See lämmatab ilmutuslikkuse, pidurdab uuendust ning hoiab meid juba olemasoleva ümberkombineerimise surnud ringis.

Just. Oleks päris kentsakas mõelda, et näiteks Konrad Mägi või Eduard Wiiralt oleksid pidanud kirjutama loomemajanduslikke projekte … Muusikas ja kirjanduses peavad eksperdid oluliseks vahetegemist generatiivse tehisaru ja inimese loodu vahel. Masinasse on sisestatud ilma loata ja kellelegi autoritasu maksmata tohutu kogus inimeste loodut. Kuidas kunstivaldkonnas nende teemadega lood on?

Kujutavas kunstis on samamoodi. Adumite käsutusse on antud kogu praeguseks hetkeks digiteeritud inimkogemus: kõik, mida internetis leida võib. Väide, et see on tehnoloogia paratamatu areng, pole õige, sest see, kuidas süsteemid ehitati, oli valik. Ehitada oleks saanud ka teistsuguse mudeli: loaga andmestikud, litsentsid, kollektiivsed tasusüsteemid, opt-in-registrid, selge päritoluarvestus … Valiti kiirus ja mastaap, mitte õiglus. Praegune valik tekitab nii õiguslikke, majanduslikke kui ka moraalseid probleeme. Õiguslikult on küsimus selles, kas kellegi teoste kasutamine treening­andmestikuna on õiglane kasutus või loata ekspluateerimine. Majanduslikult ammutab süsteem väärtust loojate töödest, aga väärtus ei voola loojatele tagasi. Moraalselt on asi veel teravam: autorilt ei võeta ära ainult üks pilt või tekst, vaid tema käekiri, tema aastate töö ja mõnikord terve elukutse turupositsioon.

Nii on. Tarkvara, mis teeb sekunditega nullist „uue“ muusikateose, on selle arendajate sõnul loomingulise võimaluse andmine kõigile, mitte ainult väljavalitutele või andekatele. Nende soov on paisutada muusikatööstus videomängutööstuse tasemele, mille vahe on praegu vähemalt kümnekordne. Passiivne tarbimine peaks muutuma justkui aktiivseks „loominguliseks“ tegevuseks, et tarbija saaks „naudingut pakkuvaid muusikalisi kogemusi“. Kiire ja odav otsetee lõpptulemuseni: ei mingit tüütut muusikaharidust, viiside, harmoonia ja sõnade väljamõtlemist ja keerukat salvestusprotsessi. Klõps ja valmis. Kas kunstivaldkonnas on kuulda samasuguseid tehnokapitalistide argumente?

Nojaa, see DIY-esteetika lokkab ju ammust aega. Pealiskaudsus, ette­arvatavus, oskamatus ja standardsus on projektikultuuri vältimatud väljundid ja loomulikult leidub eestkõnelejaid ka sellisele esteetikale. Tõsi on, et tarkvara võib avada loomingu uksed rohkemate inimeste jaoks, aga siin on peidus ohtlik enesepettus. Vormel „ei mingit tüütut õppimist, ei mingit vaeva, klõps ja valmis“ ei võimenda loomingut, vaid kõrvaldab ainuomase protsessi, kus autor väljub kaardistatud territooriumilt, õpib ja kogeb midagi uut ning naaseb millegi ootamatuga. Generaatori käivitamine ei ole looming, vaid hõõrdumiseta tootmine, lõpptulemus ilma teekonnata. See ei muuda passiivset tarbimist aktiivseks loominguks, vaid tähendab lihtsalt tarbimise uut vormi. Platvormikapitalistide unistus – paisutada muusikatööstus videomängutööstuse mõõtu – ütleb üsna palju. See ei kõla kui kultuurivisioon, vaid kui turu laiendamise programm. Muusikast ja kunstist saab lõputult toodetav ja personaliseeritav meeleoluteenindus. Äri mõttes võib see kõlada geniaalselt, aga kultuuri mõttes on see armetu – kerjuslik.

Olen aru saanud nii, et EKAs ei ole ammu enam sissesaamiseks esma­vajalik joonistamisoskus ja muud klassikalised töövõtted, nagu oli näiteks mu ema õpingute ajal 1950ndatel, kui ta õppis seal graafikat. Kas tehisaru „demokratiseerib“ viimasegi käsitööoskuse?

Nii see on ja mitte ainult EKAs, vaid paljudes õppeasutustes üle ilma ning see on jabur. Käeline ja kehaline võime midagi taasesitada tekitab psüühilisi tagasi­sidestusi, muudab mõtlemist väga laias plaanis ja arendab loovust rohkem kui miski muu. Joonistusoskus ei ole lihtsalt millegi „ilusasti järeletegemine“, vaid treenib tähelepanu ja nägemis­oskust. Proportsioon, rütm, valgus, keha, ruum, pinge, vaikus, tühjus, täidetus on osa tajudistsipliinist. Mida uuenduslikumad on meie ideed ja visioonid, seda suuremat virtuoossust on vaja nende vormimiseks.

Küsimus on nüüd selles, mida õpetatakse joonistusoskuse asemel. Kui asemele tuleksid tugevad kursused visuaalsest mõtlemisest, semiootikast, kompositsioonitajust, kunstiajaloost, meediumikriitikast ning eetilistest ja esteetilistest arusaamadest, võiks see olla positiivne sisuline muutus. Tegelikult pigistati aga ka kunstikõrgkoolid Bologna konventsiooni 3+2 akadeemilisse Prokrustese sängi. Mahud üksnes vähenesid, midagi olulist juurde ei tulnud. Sellisel kombel käeliste oskuste asendumine kiire genereerimisega ei ole demokratiseerumine, vaid vaesumine.

Milliseid uusi vorme ja missugust esteetikat on kunsti toonud või toob tehisaru?

Uusi vorme on palju. Kõigepealt muidugi promptikunst, kus teos ei sünni käeliselt, vaid sõnalise käskluse, valiku ja iteratsiooni kaudu. Kunstnik mitte ei tee pilti, vaid kutsub esile, suunab, tõukab ja filtreerib seda nagu kuraator. Teine nähtus on sünteetiline fotograafia: tulemus näeb välja nagu foto, aga ei ole seotud ühegi reaalse sündmuse või objektiga. Siin tekib uus esteetiline pinge, kus kujutis kaaperdab fotolikkuse autoriteedi ning pilt teeskleb tõe jäljendit ilma tõelisuse garantiita. Kolmandaks on esile tõusnud latentne kollaažilisus. Genereeritud kujutised tekivad tohutu visuaalse mäluhulga tihendusena, mille tulemuseks on eri stiile ja kujundeid kokku segav üliküllane pildiruum. Mitte klassikaline kollaaž, kus õmblus on nähtav, vaid sujuv kollaaž, kus õmblused on peidetud. Populaarne on ka glitch’i esteetika, mis rõhutab digikujutise veidrusi: suuri piksleid, lisasõrmi, sulavaid pindu ja unenäolist ruumi. See muudab digirikked omaette kujundikeeleks. Aga need kõik on pigem välised tunnused, uute võimaluste otsingud.

Kuidas kultuuriruum lähiajal muutuma hakkab?

Ma arvan, et põhimõttelised murrangud ja uued kvaliteedid ei teki praegu mitte digikunsti sees, vaid on aset leidmas selle ümber, teistes väljendusvahendites, terviklikus kultuuriruumis. Fotograafia leiutamise järel 1840. aastal toimus fotograafia enda sees pika aja jooksul üsna vähe tähelepanuväärset. Murranguline oli hoopis see, et vastupidiselt tolleaegsete tehnokraatide arvamusele, nagu muutuks maalikunst nüüd tarbetuks, maal hoopis vabanes oma mimeetilisest funktsioonist ning sünnitas tohutu hulga paradigmapöördeid. Vaevalt et siis oskas keegi ette näha impressionismi, ekspressionismi, sürrealismi või konstruktivismi peatset sündi. Samamoodi ei oska ka mina ennustada, kuidas täpselt kultuuriruum lähikümnendil muutub.

Üks tendents, mida juba praegu video- ja helikunstis näha, on protsessuaalsete teoste teke: need ei kujuta endast konkreetselt piiritletud objekti, vaid pigem voogu, süsteemi või keskkonda, reaalajas muutuvat tähenduslikku membraani. Siin sarnaneb kunst rohkem elusa organismi kui lõpetatud artefaktiga. Tekivad segavormid, kus inimese loodu ning genereeritud kujutis põimuvad nii, et oluliseks saab, kuidas eri kihid üksteist kommenteerivad. Sellises uues dialoogilisuses pole teoseks üksnes lõpptulemus, vaid ka pingeväli inimese kavatsuste ja süsteemi ettearvamatuse vahel.

Kuidas mõjuvad need arengud praegu tegutsevatele illustraatoritele, disaineritele, fotograafidele jmt?

Nagu ennist öeldud, ohustab tehisintellekti tulek mitmete elukutsete turupositsiooni ning muudab tundmatuseni terveid kultuurivaldkondi. Kunstnikud peavad nüüd oma rolli põhjalikult ümber mõtlema. See ei ole tingimata halb asi. Kaheksa- või üheksakümnendatest saadik hakkas projekti- ja massikultuur tekitama süvenevat standardiseerumist ja eneseplagiaati, masendavalt ühekülgset visuaalset välja, mis meenutas generatiivset slop’i juba ammu enne esimese prompti formuleerimist. AI-vaimustus, mis mõnda aega veel kestab, ujutab nüüd kogu visuaalse ruumi üle nii paksu statistilise kliistri kihiga, et hakkab tekitama okserefleksi. See annab kunstnikele suurepärase võimaluse esile tuua seda, mis on spetsiifiliselt inimlik ja mida pole võimalik genereerida.

TI aitab niisiis meil oma ainukordsed ja jäljendamatud küljed esile tuua. Küsimused autoriõiguse, treeningandmete ja autorsuse kohta on aga endiselt lahendamata?

Kogu meie autorikaitse ja -õiguste ruum on endiselt ümber kaardistamata. Sellega oleks tulnud tegeleda juba eelmise sajandi alguses. Praegu kehtivad autorsuse seadused on pärit Prantsuse revolutsiooni ja Ameerika kodusõja aegadest. Selle ajaga võrreldes on kogu kultuuriväli tundmatuseni muutunud ja loodetavasti on tehisintellekti tulek piisav põrutus, et ajale jalgu jäänud seadusruum põhjalikult uuesti möbleerida.

USAs on hiljuti tehtud kohtulahendeid, mis ei anna tehisaru abil loodud kunstiteostele autoriõigusi?

See pole isegi poolik lahendus, sest paljud genereeritud tööd sisaldavad ka inimese panust, näiteks võib olla motiiv inimese pildistatud, aga foon genereeritud. Tegelikult sisaldab iga viimaste põlvkondade Photoshopi fail ka genereeritud osiseid. Pealekauba on endiselt lahendamata adumite treenimiseks kasutatud autorite õigused. Siin läheb asi aga õige keeruliseks. Kui mõtlen minu enda kui autori treenimiseks kasutatud andmemassiividele, siis olen oma teadvusest läbi lasknud lugematu hulga pilte, raamatuid ja muusikateoseid. Samamoodi toetuvad kõigi nende teoste autorid lugematule hulgale neile eelnenud teostele ja nõnda edasi. Me kõik treenime oma teadvust ja loovust eelnenud kultuurisaavutuste najal. Kultuur ongi tsitaadiline, dialoogiline ning plagiaat ei ole väga selgelt piiritletav. Idee autorist kui oma loomingu omanikust on väga lihtsustatud.

Mulle tuleb meelde anekdoot, kus vilunud tšellist tõmbab kallil instrumendil poognaga madalal lahtisel keelel do noodi, mis kõlab imeliselt. Ruum täitub ülemhelide ja vibratsioonidega. Temaga ühes ruumis viibiv algaja helilooja, kes on noodi­paberile jõudnud vastava noodi kirjutada, küsib vaimustunult: „Kas tõesti mina lõin selle?“

Kui ma küsin endalt, kas ma olen oma teadvuse ja loovuse omanik, siis jookseb mu mõttelõng puntrasse. Näib, et küsimus on valesti formuleeritud. Kas ma saan omada midagi, mis on minust sedavõrd palju komplekssem, ületab kolossaalselt mu gabariite nii ruumis kui ka ajas ning allub mu tahtele ainult kaudselt? Sama küsimus kerkib esile ka maaomandi mõiste puhul. Kuidas saab inimene omada elusat elukeskkonda? Kas koera kirp on koera omanik? Kas maaomanik omab ka maavärinaid? Mulle tundub, et autoriõiguste ja -kohustuste problemaatikat uuel kombel läbi mõtestades tuleks autorsuse omandi kategooriatest kõigepealt lahti ühendada.

Üle ega ümber ei saa keskkonna laastamise aspektist. Iga prompt teeb loodusele kahju. Mis seis praegu selles vallas on ja kui tume tulevik sinu hinnangul meid ees ootab?

Melvin M. Vopson ei käsitle artiklis „The Information“* informatsiooni mitte ainult abstraktse kirjeldusena, vaid omistab sellele füüsikalise staatuse, mille põhjal saab teha väga suuri ekstra­polatsioone massi, energia ja bittide vahel. Töö põhiväide on, et inimkond toodab praegu suurusjärgus 10²¹ bitti aastas ning kui digitaalne sisu kasvaks edasi 20% aastas, siis umbes 350 aasta pärast ületaks bittide arv hinnanguliselt Maa aatomite arvu. Vopson väidab, et umbes 250 aasta pärast ületaks digitootmise ülalhoidmiseks vajalik võimsus kogu praeguse energiatarbimise suurusjärgu ning umbes 500 aasta pärast moodustaks digitaalne sisu tema mudeli järgi üle poole Maa massist.

Võtame lõpetuseks ühe elulise näite. 11aastane tüdruk on avastanud endas tohutu huvi ja ka ande väljendamaks end kunstnikuna: teeb visandeid, maalib, meisterdab, heegeldab ägedaid mänguasju, disainib riideid ja joonistab koolilaadal omapäraseid portreesid. Milline maailm ootab teda ees, kui ta saab täisealiseks ja soovib siduda edaspidise elu selle valdkonnaga?

Paljudel on süvavõltsitud statistilise kliistri suhtes juba praegu tugev okserefleks. Kui 11aastane tüdruk on osanud nutipeegli sõltuvushäirest välja rabeleda, teeb visandeid, disainib ja meisterdab, siis ootab teda ees helge tulevik. Teadlik vastupanu masinlikule siledusele ja kiirkunstile on järjest väärtuslikum oskus. Mida enam toodetakse veatuid, libedaid ja koheselt loetavaid kujutisi, seda kõrgemasse hinda tõuseb hõõrdumine, materiaalsus, katkestus ja aeglus. Mitte nostalgia pärast, vaid eristusena. Esile kerkib päritoluesteetika, teose tähenduse osaks saab see, mismoodi see on sündinud. Protsess ise muutub järjest rohkem nähtavaks esteetiliseks ja eetiliseks kihistuseks. Mulle tundub, et lisaks slop’ile ja kiiretele lahendustele toovad tehisadumid kunsti ka protestimeelt, värskeid tuuli ja uusi ontoloogiaid.

Intervjuusarja esimeses vestluses vastab Ardo Ran Varrese küsimustele Mati Kaalep (Sirp 9. I 2026) ning teises Rein Raud (Sirp 27. II 2026).

* Melvin M. Vopson,The Information Catastrophe. – Ajakirjas AIP Advances, 11. VIII august 2020. DOI 10.1063/5.0019941. Vopson oli selle töö ajal seotud University of Portsmouthi ülikooli matemaatika ja füüsika kooliga Ühendkuningriigis.