„Ütlemata“ on lavastaja Mari-Liis Lille esimene koostöö Vanemuisega ning see lavastus on ka tähelepanuväärne täiendus selle teatri repertuaari. Sadamateatris on lühikese vahega välja tulnud kaks dokumentaallavastust: Piret Jaaksi kirjutatud ja Marta Aliide Jakovski lavastatud leinateemaline „Lõpp“ esietendus ülemöödunud hooajal ja on praeguseks oma lavatee lõpetanud ning justkui teatepulgana võtab repertuaaris nüüd „Ütlemata“ üle väärika, tõsise ja vajaliku dokumentaalteatri koha. Vanemuises pole dokumentaalteatrit tehtud kuigi palju, ka seetõttu kõlavad samas saalis nähtud lavastused „Lõpp“ ja „Ütlemata“ omavahel kokku – kaks näitlejatki (Külliki Saldre ja Reimo Sagor) on samad.

Mõlemas mainitud lavastuses kehastavad näitlejad Eesti inimesi, kõneldes teemadest, millest on raske rääkida. Kui „Lõpus“ vahelduvad intervjueeritute monoloogid surmaga hakkama saamise ja leinaga toimetuleku teemadel autori Piret Jaaksi kirjutatud eluliste perekonnastseenidega, siis lavastuses „Ütlemata“ on tegemist täpselt sellega, mida pealkiri lubab: kõneldakse seni välja ütlemata asjadest. Tähelepanu keskmes on peresuhted laiemalt: suhted alkohoolikust isaga, väärkohtleva lähisugulasega, toimetulek vanemate halva läbisaamisega, vanemate lahkuminekuga. Kavalehel sõnastab lavastaja Mari-Liis Lill mõtte täpselt: „Meie lavastus räägib ütlemata asjadest, mis on vaikuses lihtsalt nii rasked kanda, et enam ei jaksa. Ja kus kergus tuleb ikkagi sellest jagamisest.“

Näitlejad ei esita laval lugusid üksnes monoloogidena, vaid dramaturgid Mari-Liis Lill ja Siim Nurklik on sarnased teemad stseenideks jaganud. Näiteks räägivad noored naised oma lapsepõlvest alkoholisõltuvuses isaga. Esile tõuseb, et alkoholisõltuvus pole kunagi ühe inimese isiklik asi, vaid see mõjutab laia ringi: kogu peret, suguvõsa, töökaaslasi. Mõned intervjuud on kirjutatud dialoogideks, näiteks eriti puudutav isa ja tütre kohtumine Jüri Lumiste ja Mirjam Aavakivi esituses. Mõned intervjuud on asetatud lavale võrdlevalt: näiteks kolm-neli inimest räägib oma väärkohtlemislugusid. Sellise veidi mängulise dramaturgilise struktuuri kaudu tekib dünaamika ning muidugi ka üldistused ja mustrid.

Lavastuskeelelt püüab Mari-Liis Lill igas oma lavastuses leida uusi viise, kuidas vahendada intervjuud kuulajateni. Sadamateatri laval näeb küllaltki palju metafoore ja kujundeid. Näiteks hiilib ühel hetkel lava tagant vaikselt sisse hiigelsuur valge linaga kaetud elevant ja jääb sinna kuni etenduse lõpuni. Lõpus visiseb ta õhust tühjaks: elevant ruumis kui rääkimata lood, mis saavad räägitud. Peale valge abstraktse kujuga elevandi silkab lavalt läbi kaunis kostüümis hinduistlik elevandipäine jumalus Ganeša, keda austatakse eelkõige takistuste eemaldajana ja uue alguse kaitsjana. See on täpne sümbol mõtlemaks kaasa laval kuuldule, sest just uus algus on see, mis jääb inimeste lugudest kõlama: mitte jääda kinni minevikutraumasse, vaid andestada ja edasi liikuda. Ühes stseenis on Ganeša kauni maski taha peitunud näitleja Reimo Sagor, kes vahendab peresisest pedofiiliakogemust, mis ongi nii karm, et sellest saab kõnelda vaid maski varjust.

Veel ühest kujundist. Esimeses loos värvib Mirjam Aavakivi oma käsivarre väikse pintslikesega valgeks. Muudkui pintseldab ja pintseldab. Kuna lavamööbel ja enamik kostüüme on valged, siis tundus, et Aavakivi esitatud tegelane tahab end valgeks värvida, et sulanduda tausta, et teda ei märgataks, et ta kaoks. Ta kõneleb oma alkoholisõltuvuses isast ja kuidas see on tema edaspidist elu mõjutanud. Ta teeb oma käe taas puhtaks, kui elus hakkab paremini minema, kui ta oli saanud ütlemata asjad öeldud.

Sadamateatri lavaruum meenutab telestuudiot: kõrvuti asetatud valged diivanid, tagalaval sädelev ribikardin (kunstnik Arthur Arula). Justkui fiktiivne telesaade „Suud puhtaks!“? Telesaatelikku formaati toetab ka kohati kohatu bänd. Bändi esmane ilmumine pani lausa kohatusest võpatama – nii suures kontrastis oli see alanud entusiastlik šlaager eelneva tõsise-tasase pihtimusega. Aga eks see ongi kontrastiprintsiibina mõeldud: kõneldud lood on tõsised, aga muusika pakub meelelahutusliku vahepala.

Muusikapalad on teemasse. Remark näidendis sõnastab täpselt: „Nurga tagant ilmub bänd, mis esitab kõigi meie alateadvusesse kinnistunud laule sellest, kuidas perekondlikud suhted ideaalses maailmas võiks olla.“ Laulud kõnelevad perekonnast, suhetest isade ja emadega: „Laupäeva õhtul isaga“, „Mu kodu“, „Sulle kõik nüüd ütlen“ ning teised üdini tuttavad ja kõigis kuulajais kindlasti mitmesuguseid emotsioone tekitavad laulud. Enamik laule pani mu sisemiselt võbelema just selle röögatu vastuolu tõttu: kuuleme hoolimatust alkohoolikust isast ja kohe seejärel armast idüllilist laulu harmoonilistest pereväärtustest. Esitatud lauluvaramust on minu nii sisuliseks kui ka esituslikuks lemmikuks Dagö „Isaga draakonil“ (autor Lauri Saatpalu) ja selle väga eriline seade. Muusikajuht on lavastusel Ardo Ran Varres, kes ka ise mängib klahvpille, bändiliikmeteks on näitlejad.

Näitlejad olid bändina veenvad, aga ka eranditult kõigi tegelaste esitus oli kaasahaarav ja kohati liigutav. Ilmselt lugesid näitlejad intervjuudest kokku sulatatud ja toimetatud teksti ning lõid oma karakterid tekstist kumavast kõnerütmist ja keelelistest väljendustest lähtuvalt. Nad ei olnud lähenenud karakterile verbatim-tehnika ehk inter­vjueeritava sõnasõnalise jäljendamise meetodiga.

Peaaegu kõik näitlejad kehastavad laval mitut inimest, seega kasutavad nad ka erilaadseid näitlejavahendeid. Eriti delikaatselt detailse esitusega jäi meelde Veiko Porkaneni Hanno, kes peegeldab oma vihkavat suhet alkohoolikust isaga ja armastavat suhet tütrega; samuti oli põnev, isegi humoorikas kaasa elada Aivar Tomminga Urmasele, kes mõtestab oma suhet ekstreemselt ekspressiivse emaga. Teatrikooli lõpetava noore näitleja Mirjam Aavakivi debüüti Vanemuises võib pidada hästi õnnestunuks: ta sai kehastada lausa kolme inimest ja tegi seda mitmesuguseid näitlejavahendeid kasutades, sulandudes suurepäraselt truppi.

Kokkuvõtteks on „Ütlemata“ südamega tehtud lavastus. Mõtiskledes selle üle, miks üldse dokumentaalteatrit teha, sõnastab Mari-Liis Lill kavalehel tabavalt, et nii saab käsitleda teemasid, mis on „ainuomased just sellele ajale ja kohale, kus me elame“. Seda tunnen publikus iga kord, kui vaatan tema dokumentaallavastusi – ei teki küsimust, miks just sellest siin ja praegu lavastus teha.

Seekord saavutati etenduse lõpus eriline ühtsustunne, isegi üheshingamine, kui suureliselt sõnastada. Publik kuulas erakordse keskendumisega ja etenduse lõpus tõusti ka püsti. Lavastuse lõpus luuakse helide ja mõtete kollaaž, kus näitlejad esitavad lühikesi lausekatkeid kõikidest intervjuudest. See tõstis esile teatrikunstile olemusliku – kogukonnatunde. Selgitan välismaistele huvilistele sageli, miks eestlased on teatrirahvas, peaaegu et teatriskäimise maailmameistrid. Üks põhjus kooruski „Ütlemata“ etenduse lõpus: vajadus kogeda midagi koos, saada ühiselt millestki osa. See on see, mida muidu individualistlikud ja omaette hoidvad eestlased teatrist otsivad.