Pillion ehk mootorratta tagumine iste viitab selle filmi kangelase Colini (Harry Melling) teekonnale kiirel ja ettearvamatute kurvidega maanteel nimetusega armastuseotsing. Filmi vältel võib vaataja korduvalt küsida, millist lugu talle õigupoolest jutustatakse: kas armastuslugu, midagi pealiskaudsemat või hoopis midagi märksa sügavamat? „Pillionis“ uuritakse geimehe püüdu end leida, enda eest seista ja jõuda lähemale sellele, mida ta tegelikult vajab.

Film põhineb Adam Mars-Jonesi romaanil „Box Hill. Madala enesehinnangu lugu“.¹ Loo peategelane on tagasi­hoidlik, üksildane ja rangelt normide piires elav Colin, kes otsib armastust. Elu teeb järsu pöörde, kui tema teele satub müstiline mootorrattur Ray (Alex­ander Skarsgård). Ray kehastab kõike, mida Colin pole – atraktiivne, julge ja pealtnäha enesekindel. Kui Ray meelitab Colini mängulisse S&M-suhtedünaamikasse, laseb Colin end vastupanuta kaasa viia. Mida sügavamale ta Rayga sukeldub, seda enam hakkab ta endalt küsima: kas ebaharilik suhe sel tee­konnal viib sihtmärgini? Või jõuab nende ühine sõit ühel hetkel traagilise lõpuni ja mõlemad saavad tõsiselt haiget?

Colin on sellise kangelase võrdkuju, kellele kaasaelamine ei nõua vaatajalt pingutust. Ta on heatahtlik, õrn ja täis armastust, mida tal pole kellegagi jagada. Tema soov leida kaaslane on inimlik, vaatajale äratuntav. Samal ajal hoiab Colinit tagasi tema sügav ebakindlus, mis peaaegu lausa defineerib tema tegelaskuju. Colin on juba kolmekümnendates ja paistab filmi algul meeleheitel, olles kaasanud oma kaaslaseotsingusse isegi oma vanemad, kes tutvustavad talle vallalisi mehi. Kui Colini radarile ilmub ootamatult Ray, tunneb Colin ekstaasi, mida ta pole varem kogenud.

Ray jääb tegelasena seevastu raskemini mõistetavaks. Ta on tüüpiline sõnaaher „karm kutt“, kelle puhul võib küsida, kas temas on piisavalt individuaalsust, et tõusta kõrgemale juba teada-tuntud ohtliku armukese tüübist. Pärast Ray ja Colini suhte algust kõnnib Ray terve filmi vältel piiril, mida on keeruline määratleda: kas ta on kink-kultuuri armastaja, pühendunud oma sadomasosuhtele Coliniga või on ta manipuleeriv nartsissist, kes kasutab ära Colini madalat enesehinnangut, et rahuldada enda vajadusi? Need küsimused kerkivad filmi jooksul üha uuesti üles. Kuigi Ray sisemaailma kohta antakse vihjeid, jääb ta lõpuni müsteeriumiks. Me ei saagi teada, kust ta tuli, kes oli või kuhu läks. Ei saa öelda, et stsenarist ja režissöör Harry Lighton oleks pidanud Ray tegelast rohkem avama, kuna lugu lähtub siiski Colinist. Lighton kasutab õrnu vihjeid, tänu millele võivad salapära armastavad vaatajad Rayle andestada, teda isegi mõista. Mõnda vaatajat võib aga jääda närima soov saada teada kas või üht rammusamat vihjet Ray kohta. Ray ja Colini suhte dünaamikat filmis ei saa raamatuga võrreldagi. Kui filmis põhineb suhe nõusolekul ja on Colinile meelepärane, siis raamatus on see täis emotsionaalset ja seksuaalset vägivalda, kus Ray kasutab Colinit mitmel julmal viisil ära ja Colin jääb aastateks Ray küüsi lõksu. Film pehmendab lugu märkimisväärselt ning nihutab rõhuasetuse traumalt eneseavastusele.

Siin tuleb mängu üks filmi suuremaid tugevusi. Kuigi „Pillion“ on uusim lisandus kväärifilmide loetellu, pole kangelase konflikti sisuks mitte traditsiooniline geimees ühiskonna vastu, vaid geimees tema enda vastu. Colini vastane ei ole ümbritsev maailm, vaid ta enda ebakindlus ja võimetus piire kehtestada. Nii muutub Colini teekond filmi jooksul enda eest seismise õppetunniks. Romaanist erinevalt on film uudne ka peategelase peresuhete poolest. Raamatus pole Colin veel kapist välja tulnud ja pinget pakub ka tema identiteedi salajas hoidmine pere eest. Kväärifilmides oleme läbi aegade näinud tohututes kogustes kvääride katsumusi ühiskonnas ja üks suuremaid on pere negatiivne suhtumine. Lighton on peategelase peredünaamika „Pillion’is“ keeranud hoopis positiivseks aspektiks, jättes peamiseks pinge allikaks Colini ja Ray suhte. Colini seksuaalne sättumus ei tule kordagi teemaks ja ta elab perekeskset täisväärtuslikku elu. Samuti toob film ekraanile uusi teemasid, mida on hakatud julgema lahata alles sel sajandil. Seetõttu ei saa mainimata jätta filmi keskpunkti, mille ümber sündmustik aset leiab – geimeeste sadomaso-mootorrattagängi.

„Pillion“ on teadlik sellest, kellele see suunatud on. Filmil, mille keskmes on sadomasohhistliku geisuhte dünaamika, on oma vaatajaskond, kes just sellist teemakäsitlust hindab. „Pillion“ ei fetišeeri imalalt seda maailma ega ka moraliseeri. See pole film, kus nartsissistlik sadist väärkohtleks partnerit ja romantiseeritaks seksuaalset vägivalda. Samuti ei muutu sadomasohhism filmis millekski, millest Ray peaks „välja kasvama“, Colinisse armuma ja temaga õnnelikult elu lõpuni koos elama. Need näited on võetud kurikuulsast filmist „Viiskümmend halli varjundit“,² mis rikkus fetišikogukonna maine aastateks. Ray ja Colini suhe on kujutatud teadliku ja nõusolekupõhisena, isegi kui kerkivad esile võimu, eneseväärikuse ja haavatavuse keerulised küsimused. Film ei püüa S&M-kultuuri tingimata kaitsta ega hukka mõista, vaid laseb sellel eksisteerida osana Colini eneseavastusest. Filmi võib nautida iga vaataja, sest see jätab hingamisruumi enda tõlgenduseks. Kui näpuga järge ajada, võib filmist leida ka negatiivseid konnotatsioone, ent need kerkivad esile eelkõige Colini loomuliku eneseavastuse käigus. Stseenid pole võikad ega ihukarvu püsti ajavad. Pigem suhtub „Pillion“ S&M-i kui ühte võimalikku täiskasvanute vahelisse läheduse vormi, mida maitsekuse piires raamib huumor.

Üks põhjus, miks Ray ja Colini suhe ekraanil nii naturaalsena mõjub, on Harry Mellingi ja Alexander Skarsgårdi suurepärane näitlejatöö. Mellingi tagasi­hoidliku Colini portree on filmi emotsionaalne kese. Tema teekond ebakindlusest enesekindluseni on nüansirikas ja siiras ning kinnitab lõplikult, et ta on Harry Potteri õela onupoja kingadest välja kasvanud. Skarsgård täiendab Mellingi sooritust kaunilt, luues peategelase kõrvale tema karismaatilise vastandi. Kahe mehe vahel on filmi vältel vaat et käegakatsutav pinge. Üks filmi tugevus on ka muusikavalik – selles on energiat, erootilisust ja emotsionaalsust, mis aitab Colini sisemaailma avada ja loo arengule hoogu anda. Filmi nõrkused ilmnevad eelkõige visuaalses teostuses. Vahel võivad lihtsalt sisustatud kaadrid olla omaette isegi lummavad, kuid mitmel korral kraapis silma kunstiliselt ebakorrapärane ja pooltühi pilt.

Samuti jätab kaameratöö kohati liiga suletud mulje. Suurte plaanide rohkus pani vahel mõtlema, mis tegelaste ümber toimub – kaameratöö tekitas illusiooni, et ruum tegelaste ümber aheneb rohkem, kui see peaks. Samuti hakkab paaris stseenis visuaalne lahendus end liigselt kordama.

Ometi ei kahanda need puudused filmi üldist mõju. „Pillion“ pole film, mis püüab kõnetada masse. See ei otsi universaalset heakskiitu ega püüa end lihvida publikule võimalikult mugavaks. Ent just selles peitub filmi tugevus. „Pillion“ on neile, kes tunnevad ära, mida tähendab otsida lähedust, kogeda seksuaalset ärkamist ja õppida viimaks oma piire sõnastama.