„Abruka sõda“ on üks neid lavastusi, mis loodud ennekõike Saaremaa koduteatri lavale – ilma päris oma lugudeta poleks ju mõtetki meretagust teatrit teha. Vaatasin huvi pärast üle lavastuste nimekirja teatri kodulehel: alates Albert Uustulndi ja Juhan Saare „Tuulte tallermaast“, millega Kuressaare Linnateater 1999. aastal (taas)avati, võib neid oma saare lavastusi kokku lugeda veerandsaja ringis. Kena!

Aarne Mägi kirja pandud näitemäng „Abruka sõda“ on suuresti lugupidamisavaldus Tuulikutele. Saatesõnas kavalehel tänab autor Mägi kõigepealt Ülo Tuulikut, kes temale umbes pool kümnendit tagasi selle Abruka loo pajatas. Ning lisab, et kogu näidendi kirjutamise jooksul saatis teda Mari Tuuliku raamat „Abruka ajast aega“ (Abruka Muuseumi Selts, 2011).

Nii et kui mina saarelt tagasi mandrile jõudsin, haarasin kohe riiulist selle väärt raamatu ja lugesin uuesti õhinaga läbi. Peatükk „Sõja-aastad“ võtab Teise maailmasõja Abrukal kokku vähem kui kümnel leheküljel ja lavale toodud müstilise hõnguga loo ajalooline aluspõhi on seal tõesti kirjas. „1939. aasta hilissügisel saabus ligikaudu 100 vene sõdurit ja ehituspataljoni meest koos nelja ohvitseriga Abrukasse“ – ainuüksi ses napis tõigas peitub hulganisti dramatismi ja kõvasti traagika aimust.

Kavalehel tänab Aarne Mägi ka Jüri Tuulikut, kelle kuuldemäng „Taeva­redel“ on teda inspireerinud. „Taeva­redeli“ lavastas Tamur Tohver 1998. aastal, mäletan hästi seda kuuldemängu: esi­ettekanne publikuga toimus Raadioteatri 70. sünnipäeva auks, peaosatäitja Aarne Üksküla pälvis näitlejapreemia. Nüüd siis kõrgub taevaredel näitelaval, ent ajad on muutunud ja muinasjutulise redeli tähendus nõndasamuti.

Ning veel üks sümpaatne kokku­sattumus toob vaikselt mängu ka kaksik­vendade Tuulikute vanema õe Salme. Nimelt koostas Mari Tuulik mullu jõulude paiku raamatu Salme Tuuliku (1925–2015) luuletustest, pealkirjaks „Tule saarele sa …“. Viimane luuletus ongi „Abruka valss“, mida hästi tunneme lauluna, refrään „Tule Abruka sa, tule Abruka sa, / kas uju või sõida või sõua“. Ardo Ran Varrese helikujunduses saab see tuttav meloodia lavastuse tundlikuks juhtmotiiviks, veidi saladuslikuks, veidi minoorseks. Salme Tuuliku luuletus „Sügisene“ on kirjas ka „Abruka sõja“ kavalehel, haakudes näitemängu meeleoluga – toimuvad ju lavasündmused hingedekuul.

Sellise sissejuhatusega ja Tuulikute dünastia kaudu jõuan viimaks lavastuse juurde. Vaatasin kaks esietendust jutti, 20. ja 21. veebruaril. Tuleb tõdeda, et mu vaatlejatundmused olid vastakad: esmamulje kesisem, teine vaatamine tuumakam. Kergeid kahtlusi-kõhklusi äratas kõigepealt dramaturgia ise, näitemängu tekst. Tegijate saatesõnadest kavalehel annab siingi üht-teist välja lugeda. Aarne Mägi mainib, et näidendi „on Aare lavastaja nägemuse järgi üle kirjutanud“. Aare Toikka aga sedastab: „Mägi lavateksti läbivateks loomujoonteks on vihjelisus ja mõistatuslikkus. Kes need tegelased on, sellest me päris klaarilt aru ei saa, ja mis asjad neil lavale manatud saareolustikus ajada on, jääb hämaraks.“ Seejärel aga poetab Toikka täitsa üllatava, omal kombel kontseptuaalsegi küsimuse: „Ja kas see saar on just see Abruka, kuhu tuntud laulusalm kutsub, või on tegu ühe alternatiivses maailmas asuva Abruka-nimelise saarega?“ Intrigeeriv püünislause tõesti, aga ega lavastus niisugust lähenemist kuigivõrd toeta.

Esmavaatamisel kippuski häirima toosama lavateksti „vihjelisus ja mõistatuslikkus“, otsekui oleks tegu alles näidendi visandiga, mis ootab oma mentorprogrammi. Seetõttu mõjusid tegelaskujud ja rollilahendused üsna üleüldistena. Täpsemalt küll viiest tegelasest neli, kelle puhul jäi osatäitjatel väheke uudsemast rolliloomest või isiku­pärasemast karakterist vajaka. Rollid koosnevad küll värvikatest ja vaimukatest kildudest, aga loetavat ja terviklikku inimest noist kildudest kokku laduda ikka väga ei anna.

Teatav enesekorduse või kindla peale mineku moment torkas näitlejatööde puhul silma. Nii on vanad semud ja kunagised klassivennad Urmet (Tanel Ting) ja Tõnu (Jürgen Gansen) tibake ehk sama tõugu kui vennaksed hiljuti mängukavas olnud Martin McDonagh’ näidendis „Üksildane lääs“ (lavastaja Üllar Saaremäe, 2024). Teatrivaatleja déjà-vu’d võimendas veelgi Luisa Lõhmus krapsaka ajakirjanikupiiga Katre osas, kelle pärast poisid taas peaaegu et kiskuma lähevad!

Piret Rauk, kelle rolliks igapidi tubli ja tegus Abruka perenaine Liisa, Urmeti ema, saab mängida ulja koomikaga, mis omakorda toob meelde Aarne Mägi kirjutatud ja lavastatud suvetüki „Külm supp“ (Jursi külas Lause puhketalus aastal 2023). Tõsi, sealsel õilmitseval daamil Karmenil ja maisel Abruka Liisal ei ole vähimatki sisulist ühisosa, kummatigi tekib Liisat jälgides tunne, et vaieldamatu ja vastupandamatu koomikusarmiga Piret Rauk vajaks huvitavamat, põhjatumat rolli.

Vahest veidi enam oma jonnakat siseilma näikse ses reipas kvartetis olevat Tanel Tingi Urmetil, endasse sulguval, tõredavõitu, aeg-ajalt trotslikke seisukohti välja p(l)ahvataval vanapoisihakatisel. Kui tegu oleks poliitilise(ma) teatritükiga, võiks vaevata oletada, kelle poolt Urmet valimistel järjekindlalt hääletab. Aga see pole vist see lugu. Tore on siin-seal märgata, kuidas Liisa poega utsitab, et see ajakirjanikupreilile agaramalt külge lööks.

Suvise „Külma supiga“ seob hingede­kuu „Abruka sõda“ veel müstilisusekirme, õhuline, saladuslik ja lepituseni kanduv puänt. Ja kui mõelda Aarne Mägi seni lavastatud näidenditele, millest enamus on kirjutatud lastele, siis ongi teatav visandlik lõpetamatus, humoorikas kodune koredus või rahutu kärsitus temale tunnuslik – vihutine vastuhakk well-made play perfektsele laadile.

Teist korda vaadates hakkasin vaikselt taipama, et tegelaste psühholoogilise tõepära tagaajamine või kõrvaliste seikade kramplik mõtestamine ei ole kestlik tegevus, sest kõige tähtsam on lugu, mis tuleb ära rääkida ja ära lahendada. Kummatigi on mängus ka viies tegelane, külaullike Leemet, pendliga „uhuu-mees“, kelle Lauri Kink mängib isikupäraseks, intelligentseks veidrikuks. Vaat see osalahendus on läbi tunnetatud igas intonatsioonis, mis pillatud kavaltõsise laulva kõnemaneeriga, aga eks ole tema ka kõige ilmekamaks kirjutatud tegelane, igas repliigis, olgu tegu ladinakeelse sententsi või maakeelse elutarkusega. Leemet on mees, kes on pannud kirja „Abruka täieliku ja tõelise ajaloo“ esimese köite ja ehitanud taevaredeli, üksiti suhtleb ta agaralt teispoolsusega.

Nõnda vastutab Leemet mineviku eest vahetult. Dialoogis Leemetiga paotub ka ajakirjanik Katre huvi Abruka mineviku vastu isiklikumaks, sedakaudu muutub mäletamise ja unustamise teema mitmekihilisemaks, kui ehk esiotsa näis. Leemeti käänulised mõttekäigud lisavad veel ühe tasandi, nimelt piibli tundmise. Juturaamat nagu iga teine, poetab Leemet muigamisi piibli kohta, aga nii taevamineku teema kui ka lavalugu läbivad kivid saavad just pühakirja kaudu lisatähendusi. Veel üks assotsiatsioon eesti näitekirjandusega tükib mällu, kaudne, aga ärgas: Paul-Eerik Rummo „Taevast sajab kõikseaeg kive“. Leemeti mõnusale lausumisele „jummala abiga“ lennutab Urmet vastukaaluks suvaliselt kuradeid, aga ei pelga vanatühja nime suhu võtta Leemetki, kui selleks paras aeg ja koht. Tuleb meelde, kudamoodi Lauri Kink mängis Vanapaganat lavastuses „Kaarnakivi perenaine“ (autor Andrus Kivirähk, lavastaja Peeter Tammearu, Kuressaare teatri ja Endla ühislavastus „EV 100“ teatrisarjas „Sajandi lugu“, 2017).

Kunstnik Karmo Mende on loonud esmapilgul rohmakavõitu lavaruumi. Esimese pildi tegevuspaigale, seltsi­majale, viitab teatud naivismi või mäng mängus printsiibiga lavakarp, mille kohal silt „Abruka“. Taevaredelgi on rõhutatult maine, kummatigi see „ehitab ennast ise“ – muhe väike nipp. Lavasügavuses ripuvad pesunööril valged särgid, seegi tundub esimesel hetkel proosaline, suisa olustikuline. Kuni valguskujundaja Tarmo Matt loob särkidel veikleva valgusega hoopis teistmoodi, irreaalsema tähenduse – Abruka sõja ohvritest ristilöödu kujundini, särkidel aimub viirastuslikke siluette. Kui teises pildis saavad ootamatult nähtavaks kalmistu ristid, avardub tähendusväli veelgi.

Ardo Ran Varrese helikujunduse salaväge juba mainisin, lisandub ärevusmuusika, kui vastu akent ühtelugu rabiseb kivikesi, aga kes neid loobib ja miks, see on küsimus. Korraks heiastus üks teine Jüri Tuuliku kuuldemäng, kus kastanid kukuvad katusele. Osaks kummituslikust heliilmast kujuneb ka omatahtsi mängima puhkev transistorraadio, kui helisahinast murrab paar korda läbi saatuslik-saatanlik venekeelne fraas; hiljem kontrastiks tänapäeva diktori paroodiline kantseliit.

Lavaloo lõppakord läheb hinge: valguskujundus kulmineerub saalis eksleva punase valguskägara või pilvega, mille ränd toob lõpplahenduse. Üle- ja läbielatu puudutab meid kõiki nagu mälu valgusvihk. Abruka sõjaaegsest minevikust pärit juhtum, kus ristumas vaenlase julmus ja saareelanike halastav inimlikkus, loob viimaks valusa, aga õhulise üldistuse, poeetilise teatraalse ajalootunni. Kui „täieliku ja tõelise“, polegi esmatähtis. Üks lugu saab ära räägitud, aga iga loo seest võrsub uus. Minevik, olevik ja tulevik kohtuvad taevaredeli jalamil ja taevast sajab jälle kive.

Tulen tagasi oma loo alguse juurde: Kuressaare teatri „Abruka sõda“ on üks neid lavalugusid, mis kõige vabamalt ja ehedamalt hingab ikka kodusaare hubasel näitelaval. Ringreisil võib midagi peamist kaotsi minna, sestap kutsub ja ootab lavalugu ka mandri publikut saarele.

Kui lavastus algab, küpseb laval suures ahjus leib ja teatrisaali hoovab isuäratavat lõhna. „Võib-olla nad pärast etendust pakuvad leiba?“ kuulsin küsivat sosinat saalis, enne teise etenduse algust. Mõtlesin, et olnuks see minu teha, oleksin pannud näidendi pealkirjaks „Abruka leib“. Sest nii tundub südamlikum ja sisuliselt täpsem. Aga kui koos Mari Tuulikuga mandrile sõitsin, arvas tema elutargalt naeratades, et eks autor ja lavastaja ole ju meesterahvad ning „Abruka sõda“ maskuliinsem, löövam pealkiri. Nojaa, küllap see tõesti vangistab tähelepanu hoopis teisiti. Aga meelde ja hinge jääb ometigi lugu Abruka leivast, nii nagu ninasõõrmeisse kodune leiva lõhn Kuressaare teatri saalis.