Lavastus kõneleb Daugava jõesaarest nimega Zaķusala, kust 1970. aastatel sunniti elanikud lahkuma, et ehitada sinna Riia telemast ja -maja. Kogenematule silmale võib piklik saar jääda märkamatuks, aga seda leida pole keeruline: kui astuda bussijaamast jõe äärde, siis jääb saare läänepoolne tipp otse ette. Asula oli kunagi saare keskel, umbes seal, kust praegu suur sild üle läheb.
Mullu novembris esimest korda rambivalgust näinud „Õunapuuõites jõe“ võiks liigitada kodulooliseks näitemänguks, kui seal poleks midagi enamat kui pelgalt ühe linnaosa lugu. Näidendi on kirjutanud Alvis Hermanisega kahasse Riia Uue teatri dramaturg Margarita Zieda. Osaliselt dokumentaalses lavastuses on kasutatud Zaķusala elanike mälestusi, töödeldud ja vaheldatud need ajaloofaktide ning autorite fantaasiaga dramaturgiliseks tervikuks.
Eestis pole kodukoha vaimu kokku köitvat teatrit palju. Ugala mängis mitu suve viljandlase Jaani kirjadel põhinenud näitemängu, Endlal püsib kavas lugu Pärnu lillemüüjaist, VAT-teatril oli küll rohkem tehnoloogilise teatrina lavastus Tallinna unustatud paikadest, Vaba Lava on teinud kahes versioonis Narva lugusid, aga ka Tartus ja Valgas oli vabaõhurännak. Ma vist ei tee liiga, kui väidan, et kogukonnalugu on pigem olnud meil teatri ääreala, kuhu hooti eksitakse väiksemates paikades.
Pärast „Õunapuuõites jõe“ nägemist pole metsane saareviirg Daugavas enam endine. Saar hakkab vaataja silmis elama, kalurite ja palgiparvetajate eeslinn kasvab osaks Riia ja Läti ning miks mitte ka Eesti loost – aja rütm astub neis kahes riigis üpris ühte jalga. Lavastuse poeetilisus algab esimesest lausest. Argised seigad sunnivad tagant vaataja kujutlusvõimet. Saarele pääses omal ajal paadiga või talvel üle jää. Tänavusel külmemal talvel võiks see olla võimalik, kuigi pärast suure silla ehitust pole sel enam muud kui romantiline väärtus. Näidend jutustab, et igal Zaķusala majapidamisel oli oma paat, sest kui kevadel tuli Daugava suurvesi, pidi olema valmis kohe sisse hüppama.
Autorid on kulutanud õige palju sõnu saarel elanud tüdruku Menade loole. Ta oskas keeli ja käis peenelt riides ning luges nii palju, et raamatukoguhoidjad korraldasid koosoleku, kus otsustati, et üle ühe teose korraga talle edaspidi enam ei laenutata. Kui Riia Uue teatri näitleja Agate Krista laval tema lugu jutustab, siis ei peagi silmi sulgema, et vaimusilmas näha, kuidas villases undrukus tüdruk üle Daugava kooli poole silkab ja enne klassi minekut selle peenema vastu vahetab.
Lavastuse sünnilugu küündib rohkem kui poole sajandi taha. Aivars Freimanis väntas 1974. aastal mängufilmi „Õun jõevees“ („Ābols upē“), kus peategelasi kehastasid kaks Riia lavakooli õpilast: Akvelīna Līvmane ja Ivars Kalniņš. Noored näitlejad pidid kaamera ees improviseerima, neile polnud sõnasõnalist käsikirja ette antud. Seetõttu oli vaja peaosadesse ka tundmatuid näitlejaid, et jätta mulje neist kui kusagil reaalselt elanud inimestest. Film on üles võetud dokumentaalfilmi keeles, nii et vaatajale võib jääda mulje, et tegu ongi tõsieluga (Euroopa filmikunsti uue laine mõjudega „Õuna jõevees“ leiab Youtube’ist).
Akvelīna Līvmane oli kogu oma karjääri Riia Kunstiteatri näitleja, viimane roll tuli tal välja kuus aastat tagasi. Ivars Kalniņš tõusis filmi-, tele- ja teatrikarjääriga suureks staariks, mistõttu tema uus roll teatris on omaette sündmus. Alvis Hermanise lavastuses ongi kaks osalist: Ivars Kalniņš ja Agate Krista. Nad astuvad publiku ette oma nimedega, olles kaks jutustajat. Tõsi, nad ei kõneta teineteist vist kordagi, vaataja peab ise teadma, et nad on Ivars ja Agate.
Hermanis kasutab lavastuses kaadreid filmist: linal on noor, teatrilaval eakas Ivars Kalniņš. Lihtne võte loob ajas rändamise tunde, mille abil on palju lihtsam samastuda saareelanike argipäevaga. Zaķusala lugu on ühtlasi Läti pöördepunktide kavalkaad. Lavastaja tõmbab laiema pintsliga kui vaid eelmise sajandi kuriteod ehk Vene okupatsioon ja saareelanike küüditamine – ta meenutab ka Napoleoni sõdade aja Riia eeslinnade põletamist. Saarest saab niiviisi sümbol, see justkui hoiab enese kukil ajaloo kogu raskust. Veelgi enam, kadunud asula on kui Läti Atlantis, kadunud maailm ja kustunud mälu.
Lavastuse staatiline dekoratsioon, saare makett teletorni ja -majaga, seab näitlejad keeruka ülesande ette: jutustada kordamööda lugusid nii, et vaataja tähelepanu ei kuhtuks. Sõnade täpsus ja poeetiline kergus kannab publikut justkui õhus. Osatäitjaist jääb mulje, nagu nad elaksidki saarel mõnes majakeses, mida lavastuse dekoratsioonis tähistavad valged maketid. Neid justkui ei lahutagi pool sajandit eluaastaid, neljandat seina lavastuses ei lõhuta, pigem on saalis tunne, et seda pole kahe jutustaja ja publiku vahel kunagi olnudki.
Ivarsil piisab öelda, et lapsena istusin jõekaldal, vaatasin päikeseloojangut üle Daugava ja otsustasin, et jätan selle meelde kogu eluks, ning vaataja läheb hetkegi kõhklemata temaga kaasa pikale rännakule kadunud saarele ja unustatud maailma.
Zaķusala asustuse lugu lõpeb traagiliselt: majad lükatakse buldooseriga laiali, sundkorras lahkuma sunnitud elanikest nii mõnigi sureb üsna pea südamevalusse. Ometi hoiab lavastaja helget nooti, vaadates kibeduseta tagasi. Mälestus kadunud ajast kasvab suuremaks. Hermanis seob ajalooteadmise nii tugevalt tunnetega, et nood nagu kleepuksid vaataja külge.
Lavastuse sõlmitus, lugu sellest, kuidas Zaķusala pääses mahapõletamisest Napoleoni sõdade ajal, loob ohustava hävingu õhkkonna. Viimane omakorda tõmbab paralleeli praeguse ajaga: hävitustöö võib varsti jõuda uuesti Lätti ja Eestisse. Hermanise lavastus vaatab minevikust oleviku silmadega tulevikku.
