Mu liikumispuudega poeg oli umbes kümneaastane, kui oli sõbral külas. Poja diagnoos pole nii karm kui lavastuse Simonil, ent siiski eeldasin, et nad mängivad toas. Tagasiteel autos kuulsin, kuidas poeg oli õues üle aia roninud – poistekamba abiga – ja hoogsas sõjamängus oli ta määratud snaiprina teisi varitsema. Mängu käigus leiti sujuvalt sobivad ülesanded.

Noorte esimesed enesessepõrnitsused. Getter Meresmaa lavastust vaadates meenus taas, et lastel ei ole normi, nemad õpivad alles maailma tundma ja mõistma just selles koosseisus, nagu nende teekonnale satub. Teekonnal leitakse ka lahendused. Kui laps küsib, miks sa niimoodi kõnnid või, nagu lavastuses, millal sa sured, siis see on uudishimu, mis eeldab ausat vastust.

Noortel hakkab arusaam normaalmaailmast välja kujunema. Just sellisesse perioodi viib meid lavastus, mille tegelased on murdeealised, oma esimeste armumiste ja enesessepõrnitsustega. Nad on kasvanud koos lihasdüstroofiat põdeva Simoniga ja Simoni kuulumine nende hulka on norm. Sõpru ei valita selle järgi, kui kiiresti ta jookseb või kui mitu korda kangi tõstab.

Lugu on kohandatud Eesti oludesse, sest David Hilli tekst sobitub universaalselt igasse ühiskonda. Dramatiseering (Roos Lisette Parmas) ei vigurda ning põhirõhk jääb vaataja ette toodud situatsioonidele, kirjeldusele ja tegelaste omavahelisele dünaamikale. Etendust vaadates tabasin end isegi mõttelt, kas üldse on vaja vahepeal lasta tegelastel oma mõtteid ja tundeid sõnaliselt kokku võtta. Kas oleks võinud jätta järeldused läbinisti vaataja teha? Aus on siiski mõni asi välja öelda, et vaatajad ei jääks ise­arvamise lõksu.

Mulle tohutult meeldib loo fookus sõpradel ja lähedastel, nende suhtumisel. Heasoovlik täiskasvanu paraku lapse kombel ei küsi, vaid arvab ja tegutseb oma parema arusaamise kohaselt. Ning solvub, kui puudeline ei vaimustu tema püüdlustest. Kui kaua peaks aga erivajadusega inimene mõistma teiste mõistmatust? Simon ütleb välja ka lavastuse keskse mõtte: heategevussaated suhtuvad „meisse kui mingitesse eraldi juhtumitesse. Et meid peaks justkui haletsema ja meile kaasa tundma. Ja et siis on kõik okei. Aga ei ole ju. Meil ei ole vaja teie haletsust, me ei taha seda, me tahame teie maailma!“

Simon on peegel ja liim. Näitlejaks õppinud Getter Meresmaa läbis mõned aastad tagasi sotsiaaltöö bakalaureuseõppe. Milleks, mõtlesin. Nüüd tean, milleks. Oma esmalavastuseks leitud tekst asetab fookuse otse probleemi olemusse: kõigis ühiskondades elab umbes 10% erivajadusega inimesi, probleem ei ole aga selles 10 protsendis. Probleem on 90% ühiskonnast, kes ei oska erinevustega toime tulla.

Tegelased on sügavalt läbi tunnetatud, lavastaja on terviku pannud imeliselt helisema, kunstnikutöö, heli ja valgus loovad eluterve maailma, kuhu tahaks kuuluda. Lavastuses on üldistusjõudu ja sümboliks tõusvaid detaile, ent lavastuse vorm mõjub kohati isegi liiga riskivabana, räägitakse lihtsat lugu. Küll aga sisaldab temaatika ise endas suurt riski libastuda, muuta lugu melodramaatiliseks pisarakiskujaks. Meresmaa oskab läägust vältida, ta ei moraliseeri ega viibuta sõrme, vaid näitab, kuidas saab ja kuidas peab. Jah, surm sakib, aga ka surma kogemine kuulub inimeseks kasvamise juurde.

Lava seinad on täis joonistatud. See ei ole grafiti, vaid laste joonistused, mida Simoni sõbra väike õde muudkui Simonile joonistab. Ka selles on midagi äärmiselt kaunist – lapse konarlikud joonistused justnagu rõhutavad, et võtke asju siiralt ja lihtsamalt, meid ümbritsev maailm on niigi keeruline.

Tegevus on tõmmatud füüsiliselt lava mööda laiali, ka publikuala vahekäikudesse. Liigutakse lavale ehitatud kaldteedest rampi mööda või lõigatakse läbi selle. Erivajadustega inimeste rada käib pahatihti samamoodi ringiratast ümber mingite protseduuride, millega ei pea kokku puutuma terved inimesed. Või norm-inimesed? Kui sõnavara segi läheb, pole hullu. Olulisem on küsida ja suhelda, mitte pugeda selle taha, et ei oska õigeid sõnu kasutada.

Mart Müürisepa mängitud Simonis on samasugust habrast trotsi, nagu ta kehastatud Tšikis lavastuses „Miks me varastasime auto“ (2021, lav Mirko Rajas). Sellised tegelased keelduvad alla vandumast, kui ka sees kõik otseses või kaudses mõttes laguneb. Tegelase valu tabad kõrvallausetest või põgusatest pausidest. Müürisepa oskus ühtaegu mängida, nukku käsitseda ja elektrilist ratastooli juhtida on imetlusväärne – sellele tuleks eraldi tähelepanu pöörata, sest laval on ta tegevus sedavõrd loomulik, et vaataja ei pea mõtlema pingutusele.

Ometigi ei nimetaks ma Simonit peategelaseks. Pigem on ta keskne tegelane, kellega kõik teised tegelased suhestuvad. Simon on peegel, kes sõidab ratastoolis mööda lava ringi ja peegeldab ümbritsevaid inimesi: nende kartusi ja hirme, ükskõiksust ja mõistmatust, aga ennekõike sõprust, usaldust, piiritut uudishimu ja empaatiat. Maailma kõik simonid on ühiskonnale liimiks ja peegliks. Miks peaks aitama? Miks just mina? See, kuidas sellele küsimusele vastatakse, räägib palju inimese, aga ka terve ühiskonna kohta.

Kõik teised näitlejad astuvad üles mitmes rollis ning lõpuks oleksin tahtnud neid tänulikult kallistada. Nad on tavalised teismelised, kes ajavad mingit oma asja, aga isegi klassi koer poiss tunneb ära tasakaalupunkti, millest üle ta ei lähe. Ma tunnen neid lapsi. Meil kõigil on olnud selliseid klassikaaslasi. Doris Tilk, Hardi Möller ja Mark Erik Savi on nii klassikaaslased kui ka mängivad kaaspatsiente ning ma usun, et nende loomulikkus aitab noorel publikul oma hoiakuid häälestada. Doris Tilk Simoni õe ja klassi taibu rollides esindab nn tublit tüdrukut, kes on asetatud – või kes on võtnud – vastutaja rolli. Savi kehastatud „kõvast mehest“ klassivend lisab lavastusele kergust ja koomikat, Savi koomiline sarm on väga tugev. Kõige suurema arengu teeb läbi Mölleri kehastatud parim sõber Naatan, kelleni jõuab sõbra katsumuste kaudu elu ebaõiglus.

Tahaksin väga, et igas õpetajas oleks natukenegi Lee Trei kehastatud õpetaja Kiidmaad – empaatiliselt esitamas õigeid küsimusi ja vajaduse korral lihtsalt ära kuulamas. Trei teine roll oli pehmet saare murret rääkiv, aga teraskõva korda hoidev haiglaõde – ka täiskasvanutel on, kellest eeskuju võtta.

Simon ja koos temaga haiglas olevad lapsed on kujutatud kehanukkudena ning Simonit vahepeal ka lauanukuna. Alguses oli nukkude kasutamine harjumatu ja tekitas küsimusi – ei pea ju kasutama nukke vaid seetõttu, et nüüdne noorsooteater on nukuteatrist välja kasvanud. Aga lõpus ei kujutanud teistsugust lahendust enam ettegi. Nukud loovad publikule teatud distantsi ja aitavad näitlejatel otseses mõttes oma tegelaskujude sisse vaadata. Nii tekib lavale kaks reaalsust – üks nukkude edasi antud hävitavat haigust põdevate laste maailm, kus elamiseks läheb vaja teiste abi. Teine on omal jalal kõndivate norm-inimeste tavamaailm. Meresmaa lavastus hoiab need maailmad orgaaniliselt põimituna, paneb mõtlema, kaasa elama ja loob noorele vaatajale normi.

Teema on õhus. Vähem kui aasta jooksul on tulnud välja neli lavastust, mis suhestub mingit sorti puude või puuetega: mullu esietendunud Theatrumi „Erivajalik“ (lav Maria Peterson) ja VAT-teatris Andra Teede „Käte ja jalgadega inimene“ (lav Veiko Tubin), nüüd siis Noa Lazar-Keinani „Lühis“ (lav Margo Teder) VAT-teatris ja Eesti Noorsooteatrilt „Näeme veel, Simon!“. Lisaks avanes juba 2023. aastal Tallinna Linnateatris Rasa Bugavičute-Pēce „Poiss, kes nägi pimeduses“ (lav Marta Aliide Jakovski) pimedatest ning Ugalas tuleb peagi välja Martyna Majoki „Elamise hind“ (lav Johan Elm) tserebraalparalüüsiga inimestest. Lisaks tegelevad teatrid aktiivselt ka oma etenduste ligipääsetavusega.

Ma ei tea, miks teema praegu õhus on. Tahan uskuda, et oleme ühiskonnana kuhugi arenenud. Või siis on teema moes ning see unustatakse kohe, kui mõni autoriteet purtsatab, et mitme­kesisust ja kaasatust on liiga palju saanud, sulgeme invaliidid eriasutustesse ja pühime teema vaiba alla tagasi. Äkki tekitab see hulk erilaadseid lavastusi võimsama resonantsi, mis muudab ühiskonda, mitte ainult üksikuid.

Teatrikeel, kunst üldse annab võimaluse tuua erisugused elud ja probleemid paari tunniga inimesele lähemale kui tekstikilomeetrid ajakirjandust. Meediale on tekitanud puuetega inimeste temaatika ebalust ja kohmetust. Naljalood justnagu ei sobi, tõsised lood liigitatakse sotsiaalpornoks, ise hakkama saajad saavad ise hakkama ja ühiskond eeldab puuetega inimestelt mõistmist, kuni tekib majanduslik võimekus nende tingimusi parandada. Kui kaua peaks ootama või milline see võimekus peaks olema? Temaatika on üldse nii detailirohkelt keeruline, et vangutatakse pead, annetatakse heldinult „Jõulutunnelile“ ja ostetakse ennast mõtlemisest vabaks: õnneks mind see otseselt ei puuduta.

Aga elu on loterii ja murdosa sekundist võib panna puudutama. Lavastuses seinal tiksuv ja õiget aega näitav kell on nagu püss, mis ei tee lõpuks pauku, kuid tuletab kogu aeg meelde, mida Simoni diagnoos tähendab. Või meenutab kõige ajalikkust.