Tänapäeval tuleb sageli omavahel suhelda inimestel, kes erinevad nahavärvi, kultuuri, seksuaalsuse või usundi poolest. Maailmas toimetulek sõltub nüüd sellest, kui suuteline on inimene „teisega“ kohanema, end „teise“ seltsis mugavalt tundma ja probleemideta koostööd tegema. Kohanemisvõimet võib pärssida hirm: mis on tundmatu, näib ühtlasi hirmutav. Ehkki islam on sügavalt juurdunud mitmetes maailmajagudes ning selle mõju Euroopa kultuuriloo kujunemises arvestatav, selle järgijad seotud pöördeliste sündmustega maailmapoliitikas, ühes rände ja muude meid puudutavate fenomenidega, jääb Eestis islami mõistmist pidevalt vajaka. Selle järgijate suhtes valitsevad eelarvamused ja hirmud, kuigi siin on moslemitega juba sajandeid kõrvuti elatud. On suurepärane, kui ka eesti keeles saab lugeda islamiusu senisest sisukamaid ja mitmekesisemaid, eelkõige aga eelarvamusvabu käsitlusi.
„Islam, islamid ja Eesti“ on ladusalt kirjutatud kogumik, kus demonstreeritakse, et islamil on mitu nägu. Olen ligi viisteist aastat elanud ja töötanud nn islamimaailmas ning tean, et iga islaminägemuse esindaja väidab kompromissitult, et just tema toimimisviis on see vääramatult õige. Sestap on lai vaade vajalik. Raamatus esitatakse islamiusu põhimõtteid ja näidatakse, mil moel leiavad need rakendamist poliitikas, loodushoius, panganduses, hariduses jt eluvaldkondades. See on oluline, kuna moslemikogukonnad elavad äärmiselt erinevates ühiskondlikes tingimustes: rikaste ja vaestena, demokraatlikes ja autoritaarsetes riikides, vähemus- või enamusrühmana, endiste kolonisaatorite või koloniseeritutena. Seetõttu on väga erinevad ka nende usulised ja poliitilised vaated ning suhted riigiga. Moslemite religioossus varieerub samuti suuresti: osa järgib usutavasid rangelt, teised tõlgendavad islamit liberaalselt või pelgalt kultuurilise identiteedi osana. See määrab palvetamise jm usukohustuste täitmise, riietuse ja soorollid, inimestevahelised suhted – kogu elu. On võimatu öelda, milline on tõsiusklike ja nn kultuurimoslemite suhtarv, aga mulle näib, et kultuurimoslemeid on arvukalt.
Raamatu 12 peatüki autoritel on akadeemiline taust ning mitmed neist on Eestis islamiga seotud küsimustes palju sõna võtnud. Kogumik algab sissejuhatavate peatükkidega, jätkatakse spetsiifilisemate teemadega. Raamat sobib neilegi, kes pole islamiga eriti kursis. Nii võib seda vabalt soovitada lugemiseks inimestele, kes plaanivad islamimaadele reisida või tahavad niisama silmaringi avardada. Kas kogumik täidab üht püstitatud eesmärki, nimelt suhelda moslemitega teadlikumalt? Raske öelda, sest pelk fakt, et inimene on sündinud moslemienamusega maal, ei tee temast veel tõsiusklikku. Usuleiguse, veel enam, ateismi määra on konservatiivsemas ühiskonnas äärmiselt raske uurida, ent islamimaailmas tegutsedes olen täheldanud alatasa, et usu praktiseerimises ollakse väga paindlikud. Täiesti vabalt võib juhtuda, et kui end teadlikuks lugenud eestlane läheb mõnda moslemienamusega riiki, kohtub ta inimestega, kellega suhtlemisel pole islamiteemalisest raamatutarkusest kasu. Eriti väga kirjus Lähis-Idas tuleb olla igasugu eeldustega pigem ettevaatlik.
Raamatus rõhutatakse korduvalt, et islamimaailm on väga eripalgeline. Enamik näiteid pärineb Türgist ja araabia maadest aga arvatavasti seetõttu, et autorid tunnevad kõige paremini nimelt neid riike. Ehk on see ka loogiline, kuna just nende piirkondadega puutub Eesti inimene kõige enam kokku. Huvitav oleks olnud siiski rohkem lugeda kaugemate riikide kohta, sest nii oleks saanud moslemitest ja islamist juba näidete varal kirjuma pildi. Mitmes peatükis võib ülimalt detailsetest näidetest jääda lugejale mulje, et need on üldistatavad: tegu on ehk autori isiklike kogemustega, aga need võivad olla ainukordsed juhtumused, mille raamatusse panekuga laiendatakse esitatu justkui tervele islamimaailmale. Kui kellegi vanaema ei lase tal välismaale õppima sõita (lk 45) või kui küsimus on selles, kui palju ja kui häälekalt keegi tervisemurede üle kurdab, kas on sel tingimata midagi pistmist islamiga? Või jah, nii nagu raamatus välja tuuakse, on abielurikkumine islamis küll karmilt keelatud, ent võin oma kokkupuudete alusel moslemitega öelda, et täpselt nagu meil pole usk takistanud nendegi puhul romantilist flirti või abieluvälist füüsilist intiimsust. Sageli tuuakse vabanduseks: „Usk on veatu, meie oleme inimesed.“ Toon selle pooleks huumoriga välja, et reisidel romansse kogevad võõramaalased (eriti nn lääne naised!) ei hakkaks asjata hellitama lootust, nagu sooviksid neile komplimente tegevad ja pööraselt armununa tunduvad moslemimehed nendega tegelikult ka pikaajalisi suhteid sõlmida.
Täiesti omaette küsimus on see, kas kokkupuudetes teiste kultuuride või usundite esindajatega tuleb üldse lähtuda mingist koodeksist, ilma milleta võib sattuda „arusaamatustesse ja konfliktidesse“. Kas peaks moslemienamusega riikidest õigupoolest mõtlema tänapäevast lähtuvalt või pigem tagasivaatavalt? Raamatus märgitakse: „Religioon on olnud ka valitsejate legitiimsuse allikas, teadmiste ja käitumisnormide allikas.“ Aga maailm globaliseerub ja ühiskonnad teisenevad isegi siis, kui riikide ultrakonservatiivsed valitsused eitavad reaalsust ja püüavad tõestada midagi muud. Kas või Pakistani, Türgi ja Iraani näitel: seal kaheldakse suuresti selles, kas valitsejate normid tulenevad ikkagi usust või lihtsalt nende ambitsioonidest ja oma toetajate ning lähikondsete materiaalsetest huvidest.
Sama teema on klassiühiskonnaga. Tegu on kahtlemata väga hierarhiliste ühiskondadega, aga selles ei erine mainitud riigid Euroopast. Enamgi, just sunniitlik islam peaks ühiskonnaklassidesse kuulumist vähendama, kuna õpetab võrdsust. Pakistanis ongi kastisüsteem tänapäeval palju nõrgem kui Indias, inimese kuuluvuse määrab pigem rikkus. Ehk näitab klasside olemasolu just seda, et islam on vaid kultuuritaust, ent selle, kes ühiskonda valitseb, määravad ajaloo vältel kujunenud võimudünaamika, traditsioonid, rikkuse ja ressursside jaotumine?
Ise olen moslemitega alati suhelnud nagu täiesti tavaliste inimestega igal pool maailmas. Teistega koos usupühi tähistada on võrratult tore. Mõnele on usk igapäevane elu osa, nii et kui külla tulnud tuttav soovib minu kodus palvetada, siis mina tegelen oma asjadega, mitte ei jää kangestunult tema tegemisi pealt vaatama. Minu kogemuse kohaselt on islami usku inimesed üldjuhul äärmiselt paindlikud ning, mis peamine, tunnevad lääne kultuure tunduvalt paremini kui enamik läänlastest nende omi. Islamikäsitlustes leiduvat teavet tuleb võtta soovitusliku, mitte dogmana, sest kõige paremini mõjub see, kui näitame suheldes välja inimlikkust, soojust ja lugupidamist. Olemas pole ühetaolist homo islamicus’t, kes on religioonist sedavõrd mõjutatud, et tegu pole enam inimesega, kes heitleb nüüdismaailmas oma inimlike dilemmadega.
Kas islamist rääkides peab alati põhjalikult peatuma vägivallal, on samuti arutamist väärt. Vägivallast tehakse juttu juba raamatu esimese peatüki teisel lehel, kus mainitakse mittemoslemite arvu vähenemist moslemienamusega riikides tagakiusamise ja genotsiidi tõttu, ning terrorismile pühendatakse kogumikus veel kaks peatükki. Vähem informeeritud lugejale võib seetõttu jääda mulje, nagu oleksid moslemid ikkagi loomuomaselt usuliste ja etniliste vähemuste suhtes vaenulikumad ning juhtunu on seotud islami vägivaldsusega. Vastavad faktid võiks kas või paari lause ulatuses varustada (geo)poliitilise kontekstiga: illustreerida pöördeliste poliitiliste sündmustega ajajärgul, mil kogukondade vahel konfliktid toimusid. On igati positiivne, et raamatu teemade hulgas käsitletakse ka sufismi, mille praktiseerijad annavad islamile maheda, ilusa, poeetilise ja maagilise kuue. Ka sufismi kohta oleks võinud olla enam peatükke, sest sellestki teatakse Eestis vähem kui äärmuslusest. Paljud pole sufismist võib-olla kuulnudki.
Väga huvitav oli lugeda Eesti islamikogukonna kohta. Kuivõrd tavaliselt käsitletakse islamit millegi kaugena, siis on see tore meeldetuletus, kui pikalt me juba moslemitega kõrvuti elame ning et ühel või teisel viisil tuleb moslemeid meie sekka juurde. Kontaktiteooria seisukohast (lk 136-137) on eelarvamusi vähendav faktor kontakt. Ohutunnetus endast erineva suhtes väheneb, kui tajutud „teine“ saab tuttavlikumaks.
Olgu tegu islamofoobiaga, islamialase hariduse või lihtsalt islamikogukonna looga Eestis, on need teemad igati teadvustamist väärt. Sestap on väga hea, et neil on peatutud põhjalikult. Lohutav on teada, et uuringu kinnitusel on islamofoobia Eestis väiksem probleem, kui on ehk jäänud mulje parempopulistlike poliitikute sõnavõttude ja konservatiivsete väljaannete põhjal. Pigem seostub see üldise hirmuga sisserände ees. Peatüki, kus analüüsitakse islamiteemalist haridust Eestis ja mujal, võiksid aga läbi vaadata kõik Eesti pedagoogid. Seal tehakse ettepanekuid, kuidas edendada noorte maailmaharidust ja vähendada seeläbi hirme. Seejuures võib küsida, kas islamofoobiat ei taastooda teatud ulatuses seegi, et ses islamiteemalises kogumikus peatutakse põhjalikult just äärmuslusel, mida esineb ju tegelikult vähe.
Toimetaja Helen Haasi sõnul tuli raamatust välja jätta teemasid, millel oleks tahtnud peatuda, sealhulgas nt islam ja popkultuur. „Islam, islamid ja Eesti“ on sellele vaatamata tõepoolest huvitav teos ning oleks väga vahva, kui Eestis ilmuks rohkem raamatuid, kus räägitaks tänapäeva islamimaailma kunstist ja modernsest arhitektuurist, heategevusest ja vabaühendustest, idufirmadest ja IT-arendustest, jutuvestjatest ja poeesiast, alternatiiv- ja popmuusikast, new age’i laadis spirituaalsusest, ühismeedia suunamudijatest, turismist ja reisimisest, spordist, püstijalakomöödiate maaniast, moetrendidest, vähemus- ja naisõiguslastest ning veganlusdebattidest – kõigest sellest, mis ka lääne inimesi igapäevaelus köidab. Usutavasti oleks kõigil põnev lugeda, et islamimaailmas kohtab arvukalt omas laadis trenditeemasid ja et islam võib olla täiesti cool.
„Islam, islamid ja Eesti“ autorite hulgas ei leidu moslemeid. Liigagi tihti arutletakse Eestis islami üle nii, et moslemid ise sõna ei võta. Loodan, et selliseid raamatuid annavad edaspidi välja peale akadeemilise ringkonna autorite ka Eestis (ja mujal) elavad moslemid. Nende hulgas on aina enam sõnakaid ja ühismeedias tuntud inimesi, kes kirjutaksid islamist nii, nagu nemad seda kogevad ja näevad.
