Ma olen väike rebane! Ärkan mererannal ja ei saa mitte millestki aru. Või on see hoopis vanaema heinamaa? Olen korra ka unes rebane olnud, jooksnud sealt põllult Veneetsiasse, mis õnneks ei olnud kaugel, kõigest võsa taga. Nüüd aga on kõik ilmsi ja mul on endiselt kõik hästi: olen konsooli ühendanud ekraaniga ja mängin „Tunic’ut“, Andrew Shouldice’i disainitud seikluslikku videomängu. Rebane olen mängult, ja mäng on raske, aga üliarmas. Ajan end tagakäppadele, tipin ringi, otsin läbi- ja ligipääse, leian oksakese, millega end igasugu kollide eest kaitsta. „Tunic“ mängib kindlal disainitraditsioonil, „Zelda“ troopidel ja nunnufaktoril, aga siin on ka palju põnevaid filosoofilisi, sealhulgas keelefilosoofilisi tasandeid. Sa oled tõesti loom täiesti võõras märgisüsteemis: edenemine sõltub uudishimust, avastamis- ja järeldamisrõõmust. Ja osavusest. Mina mängin seda mängu ilmselt veel päris kaua. 

Ma ei ole pult käes üles kasvanud. Lapsepõlvesuvedel olin pigem päriselt see oksaraoga loomake. Leidsin mängud täiskasvanud vaktsineeritud inimesena COVIDi ajal, nii et kuulun ilmselt nii mõnessegi mängutööstuse statistika tüüpkõverasse. Kõigepealt pakkusid huvi Youtube’i videod mängudisaini kohta – leidsin sealt palju ühist näituste kureerimisega. Ja siin ma nüüd olen – läbi teinud nii kõrbeodüsseia itaalia torumehena kui ka kosmoserännaku kartmatu pearahakütina, katsetanud veel väga paljude avatud ja suletud maailmade, platvormerite ja kaklusmängudega. Päris paljud mängud on korraga pooleli. 

Miks ma mängin? Lisaks sellele, et see on päriselt lõbus, ka eduelamuste nimel: algaja õpikõver on tuntav, ent sellega kaasneb täielik keskendumine, tänu millele kaovad kõik muud mured. Ainult väga keeruliste filosoofiliste tekstide lugemine võib olla sama mõnus. Keskendumishäiretele on aga mängudisainerid kõvasti nutikamalt osanud mõelda. Mul ei ole õnnestunud videomängudesse päriselt ära kaduda, aga olen seal veetnud mõnegi öö. Seejuures on mul täiesti alles ka uudishimu pärismaailma maastike ja mängude vastu. Viimase aja salahobi on panna kokku go komplekt rannalt korjatud kivikestest. Kui see kokku saab, tuleb muidugi ka mäng ise selgeks õppida.