Sveta Grigorjeva: „olen hull ex keegi ei usuks mind“

Triin Soomets näitab luulekogus „Jäälind“, kuidas naiste elu meestega ei ole tihti mitte lihtsalt raske või nõme, vaid lausa eluohtlik.

Triin Soomets, Jäälind. Toimetanud Lauri Eesmaa. Aastakäigu kujundanud Maris Kaskmann. Loomingu Raamatukogu 2026, nr 1. 72 lk.

Novelliauhinna said säravad debütandid

2. märtsil, Friedebert Tuglase 140. sünniaastapäeval anti Underi ja Tuglase kirjandusinstituudi muuseumis üle Tuglase novelliauhinnad.

RIHO VÄSTRIK: Mees, kes ühendas žanreid. Grigori Kromanov 100

Sel pühapäeval, 8. märtsil möödub sada aastat teatri- ja filmilavastaja Grigori Kromanovi sünnist. Kromanovi mäletatakse eelkõige kultusfilmi „Viimne reliikvia“ (1969) ja äsja Berliini filmifestivali alaprogrammis „Berlinale Classics“ linastunud ulmefilmi „Hukkunud Alpinisti hotell“ (1979) režissöörina, kuid vähem on räägitud sellest, et ta on loonud ka epohhi loova dokumentaalfilmi „Meie Artur“ (koos Mati Põldrega, 1968).

SILVER ÕUN: Kuidas hakkama saada Béla Tarrist maha jäänud maailma(de)ga?

Béla Tarri filmides pole sõnal ega dialoogil suurt kohta ega ausalt öeldes ka mõtet. See ei tähenda, et ta tegelastel ei võiks olla sügavaid mõttekäike.

Kuidas mäletada läinud põlvede valu?  Tristan Priimägi vestles Mascha Schilinskiga

Läinud aastal pakkus mulle kõige suurema filmielamuse Mascha Schilinski teine mängufilm „Vaadates päikesesse“, kus neli ajastut on ühendatud üheks unenäoliseks traumaanalüüsiks. 

Ühest küljest teema poolest saksalikult raskes, aga visuaalselt üsna eksperimentaalses filmis on maksimaalselt ära kasutatud mitmed aspektid, nagu helikujundus, montaaž ja kaameratöö, ning sulatatud käsikiri ja näitlejate rollilahendused kokku üheks hüpnootiliseks elamuseks.

MARIN MÕTTUS: Kirjanduse veritsev serv

„Valu, kaotus ja kurbus on kunstiteoste loomiseks paljulubav stardipositsioon. Kuid kas selline kompromiss on miski, millega looja – kes ju ometigi on samuti inimene – peaks leppima? Pärast kahte viimast aastat oleksin ma meeleldi valmis rebima puruks kõik lood, mis ma üldse kunagi kirjutanud olen, kui see aitaks meid tagasi praegusest vähem verisesse maailma.“ Nii kirjutas aastavahetuse paiku oma blogis Etgar Keret – tänapäeva üks loetumaid ja tõlgitumaid Iisraeli kirjanikke, kelle vahedat musta huumorit ja samal ajal õrna inimlikkust saame nautida ka eesti keeles.  

MARGIT KELLER, TRIIN VIHALEMM: Õiglane üleminek kui tasakaal jaotusõigluse ja tunnustusõigluse vahel  

Kestlikku siiret ehk Euroopa Liidu mõistes „õiglast üleminekut“ mõtestatakse enamasti kui majanduse vabastamist kasvuhoonegaaside heitmetest. Ometi on teadlased juba üle kümnendi rääkinud, et siire toob kaasa ühiskondlik-kultuurilise süvamuutuse nii elanike kui institutsioonide jaoks. Oskusliku juhtimise korral teisenevad ühiskonnaelu eri sfäärid rööbiti ja üksteist võimestades, oskamatu või puuduva juhtimise korral aga doominoefektina.

ROBIN LEK, TRIINU-LIIS TUHKLA: Kes on naine? Kes on mees?

Teadvustamine, et maailm ei ole kitsalt binaarne, laiendab kõigi maailmataju ja teeb elamise sulnimaks: kõik saavad vabamalt tiibu sirutada.

Paremradikaalsuse leviku keskel võib hakata näima, et maailm ongi binaarne, on õige-vale, hea-halb ja nende kõrval ka ainult kaks sugu: mees-naine. Selline kitsalt dualistlik maailmavaade ei lase eritleda elu keerukust ja selle tahke.

GREGOR KULLA: Oled ajupesu ohver, kui toetad ühismeediakeeldu

Haidti väide, et nutitelefonid ja ühismeedia põhjustavad noorte vaimse tervise muresid, pole üksnes vale, vaid ka ohtlik, sest sellega välditakse nende tegelikke põhjusi.

Eesti ajakirjanduses jääb sageli tehnoloogilise arenguga seonduv piisavalt sügavalt käsitlemata. Pärast ajakirjanik Taylor Lorenzi meediaharjumuste uurija Ian Alex Andersoniga tehtud intervjuu kuulamist on mul keeruline lugeda sõna „nutisõltuvus“. Teadlaste sõnul kasutatakse seda liiga palju ning vääralt: valdavalt on tegu hoopis harjumusega. Kelle puhul kehva, kelle puhul kobeda harjumusega.

TÜÜNE-KRISTIN VAIKLA: Armastus. Ruum. Ruumist. Ruumina

Meid seob armastus ruumi vastu. Räägime reaalsustajust ja kujutlustest, loovusest ja uurimistööst. Siinne vestlus on üdini loov: oleme vabastanud end ruumilahenduste pragmaatilisest poolest, et ruumi märgata ja sellega suhestuda nii visuaalselt kui ka seda sõnastades. Kuidas siis peegelduvad Jan Kausi ja Sirja-Liisa Eelma otsingud ja püüdlused pealispinnal ja sügavustes? Arutelu ruumikogemuste, -tähenduste  ja -tõlgenduste teemal leidis aset kunstnike liidu kohvihommikul jaanuari lõpus. 

JOHANNA HOLVANDUS-TARVAS: Ruum poliitika meelevallas

Ruumi tuleviku üle otsustamisel peab eelkõige hindama, kas lahendus teenib rahva huvi. Tehakse ju megainvesteeringuid.

KATJA NOVAK: Märkmeid Ukrainast II. Ühtsust tunneme hädas

Sõja mõju ei avaldu alati otsesõnu ega viivitamatult. Seda näeb tanklas õhuhäire ajal laste hirmunud silmis, kohtab mõtetes, et jalaproteesiga inimesed peavad kannatama pühkimata tänavate tõttu, et mõned neist ei saa minna varjendisse, sest lift ei tööta. Vahel on hirm vaadata mõnd FBs jagatud pilti, eriti kui see on mustvalge ja kui pildil on meesterahvas.

Arvustamisel

Maarja Kangro „Parim võimalik punane“

Katrin Tõnissoni ja Ulla Saare „Salalaegas“ 

Simone de Beauvoiri „Väga kerge surm“

kogumik „Islam, islamid ja Eesti“ 

Eesti Rahvusmeeskoori kontsert Anna-Liisa Elleri ja Sänni Noormetsaga

Aavik Duo kontsert „Roadtrip“

noorte artistide konkurss „LiveStage.Youth“

keelpillikvarteti M4GNET kontsert

2 × näitus „Galatea triumf. Kunst tehisaru ajastul“

Maria Izabella Lehtsaare näitus „Jänesed paitavad su pead“

Eesti Noorsooteatri „Näeme veel, Simon!“

Riia Kunstiteatri „Unenäonovell“

Riia Uue teatri „Õunapuuõites jõgi“