Aeg-ajalt on kombeks ninatargalt öelda, et „muusikast kirjutamine on nagu arhitektuurist tantsimine“. Võib muidugi mõista vajadust muusikakriitikutele koht kätte näidata, aga argumendina pole see huvitav. (Seda enam, et me tantsime arhitektuuri kogu aeg. Sellepärast te kohtategi kodust välja minnes enda ümber inimesi – nii hoonete sees kui ka väljas.)
Teiselt poolt jälle on muidugi erinevate meediumide suhe tihti pingeline ning tulles Hollandi foto- ja videokunstniku Anton Corbijni näituselt Fotografiskast võiks muidugi tõesti küsida, et mis suhe tal muusika ja muusikutega ikkagi on. Näitus tundub menukas, rahvast on palju. Kuigi ilmselt on õiglane tunnistada, et tegu on sissevaatega ajastusse, mis on hakanud taanduma. Mitte et kaduma … Ei, seda mitte. Aga populaarkultuuri nihkumine näiteks sellistesse paikadesse nagu galeriid ja näitusesaalid on kõnekas ometi. Tänasel päeval on käive popmuusikas kiirem ja seal kusagil, striimikeskkonnas, liigub informatsioon suuresti ilma kehata, ilma imagoloogiliste ambitsioonideta.
Mis aga muusikakriitikutesse puutub, siis – võib ju tõepoolest ka Anton Corbijni vaadata kui kriitikut, tõlgendajat ja diskursuste loojat. Tõstame mõned suunad oma analüüsis kohe kõrvale. Esiteks ei paku Corbijn mingit panoraamset ülevaadet globaalsete popstaaride suurte žestide maailmast. See oleks pealiskaudne, peaaegu PR. Kuid natuke järele mõeldes ei tohiks meile sobida ka teistsugune, esimesele vastandlik järeldus. Sest Corbijni rokkmuusikute (ja -muusika) tavalisest intiimsem tõlgitsus pole kindlasti mitte lihtsalt privileeg, märk pelgalt privaatsest ja usalduslikust suhtest, lihtsalt tunnustav käepigistus kunstnikult kunstnikule. Juba värvid tema fotodel loevad midagi ja kalduvad kujutlusvõimet üldistuste suunas ergutama – kõik need musta, valge ja hallika erinevad kombinatsioonid, kõik taustad ja üksikasjad.
On tegelikult veel üks asi, mida Corbijn ei tee. Ta nimelt ei esita muusikuid n-ö töösituatsioonis, laulmas ja pilli mängimas. Selle asemel on tal neile hästi sihitud sõnum: just teie ise olete kunstiteos, kontseptsioon ja müüt ning ma suudan teile näidata, kuidas täpselt see kõik ellu ärkab. Illustratsiooniks võiks korra peatuda kahe Corbijnile olulise bändi juures, keda ta aja jooksul sel moel intellektualiseerinud on. Depeche Mode ja U2 liikusid esialgu erinevas suunas, kuni jõudsid siis üsna 1990. aastate alguses vägagi sarnasele territooriumile päris teineteise kõrvale. Corbijn oli üks oluline loominguline taustafaktor, kes toda territooriumi disainida aitas. See, mis kõlas muusikas nüüd mastaapsemalt ja aeglasemalt ja tumedamalt, pääses tema kaudu ka pildile ja videotesse. See on alati olnud Corbijni oskus – olla tähelepanelik muusikute arengutrajektooride väga spetsiifiliste detailide osas. Kui teda aga endiselt muusika analüüsijana ette kujutada, siis pole see muidugi veel kõik. Nood personaalsed pisiasjad nõuavad ka mingit üldistavat raami, mingi ajastu või hetke piirjooni.
Anton Corbijn sündis rokk-kultuuri kujutava kunstnikuna ajastusse, mida tuleks natuke eraldi kirjeldada. Ajaloo ühe versiooni kohaselt ilmutas 1970. aastate alguse glam rock’iga seotud veider mängulisus end sama kümnendi lõpus agressiivse iroonia võtmes punk-muusikas ja selle jätkusuundumustes. Nädalalehe New Musical Express fotograafina vaatas Corbijn aga talle avanevat pilti teisiti. Tema tõlgenduses pöördus post-punk visuaalselt mujale: 20aastased noorukid jäid tõsiste nägudega piltidele keset urbanistliku elukorralduse jäätmeid, hoidusid jaheda eksistentsialismiga popglamuuri eest kõrvale ja mängisid palavikuliselt minimalistlikku rokkmuusikat. See minu kirjeldus vihjab paljuski Corbijni võimalikule varasele armumisobjektile, ansamblile Joy Division, kelle lauljast Ian Curtisest ta hiljem filmi tegi. Aga mitte ainult neile.
Meie seisukohalt on tähtsamgi aga see, mis sellisele surnud punkti meenutavale modernistlikule pingeseisundile järgnes. Näitusel võib näha, et säilitades stilistilisi jooni tollest ajast, on Corbijn samas pidanud vastama hulgale uutele küsimustele. Näiteks tunnistama, et rokk pole enam noorte inimeste muusika ja et see võiks tähendada mõnesugust kriisi – nii tema kui ka meie jaoks. Aga Corbijn toimib tegelikult roki kui visuaalse žanri arengus omamoodi lohutusena. Kui see ongi kriis, siis vormistab ta selle ajatuse ja igavikulisuse võtmes. Ja ma arvan, et siin on varjul veel midagi. On mingi tendents rokkmuusika ajaloos – vaevalt küll just et pööre või murrang või midagi sellist –, mille Corbijn on kokku võtnud paremini kui keegi teine. Nimetame selle „kõrgtehnoloogiliseks klassitsismiks“.
Kaks institutsiooni on vorminud seda nähtust, millest nüüd jutt. Esiteks MTV, konkreetselt selle üks aspekt. Ja nimelt: kui esialgu pidi MTV aitama kaasa just uute artistide läbilöögile, siis õige pea selgus, et isegi suurema eduga suudab ta pildile tagasi tuua juba staažiga staarid. Tähtis on siin see, kuidas ekraanil ei kehtestanud end mitte ainult värvikirevus ja mängulisus, vaid ka siirus, autentsus, emotsionaalne sügavus ja nõnda edasi. Teine institutsioon on CD-plaat – tänaseks justkui kaduv ja kohati naeruvääristatud formaat. Kuid CD puhul oli oluline see, et digitaalsesse formaati suunati ilmselgelt orgaanilised ja naturaalsed kõlad ning terved muusikatraditsioonid nagu bluus või folk või world music või toosama rokk.
Ma kirjeldasin juba eespool Anton Corbijni kui kriitikut. Võib-olla jääb sellest natuke väheks. Miks mitte otsida aga talle analoogi muusikaprodutsentide seast? Ma proovin näiteks sõnastada, miks esimene, kes mulle siinkohal meenub, on kanadalane Daniel Lanois koos oma diskograafiaga: Bob Dylan, Neil Young, Peter Gabriel, Emmylou Harris … ja mõistagi suurtes kogustes Iiri ansamblit U2. Pole juhus, et Lanois ja Corbijn töötasid koos U2 albumiga „The Joshua Tree“. See on kõikide arvnäitajate põhjal massiivne peavooluplaat, aga imelik on ta juba kontseptuaalselt ju samuti: mitteameeriklased loovad Ameerikat, mida pole kunagi olnud, kuid mille paljud ometi lähedasena ära tunnevad. Corbijni kõrbetaimest tehtud foto albumikaanel on justkui eelkirjeldatud ajastu sissejuhatus. Maa sees on juured ja meie sellel maal kindlalt paigal. Fiktiivne ja ometi reaalne.
Seda kõike arvesse võttes on arusaadav, kuidas Corbijn käsitleb oma piltidel inimkeha. Muusikute näod – olgu Tom Waits või Nick Cave, kui veel mõnd tema lemmikut mainida – ütlevad midagi, neilt saab midagi välja lugeda. Bluusmuusik John Lee Hookeri peopesast saab kohe väga palju välja lugeda: terveid muusikaloo epohhe, kui vaid pisutki unistada. Seejuures on Corbijni kunstil selged ja tema enda seatud piirid; on keeruline ette kujutada, kuidas tema kaamerat võiksid inspireerida sellised tehnilistest fragmentidest konstrueeritud maksimalistlikud popstaarid nagu Britney Spears või Rihanna. Corbijni visioon muusikast on terviklik ja humanistlik – seda vaatamata sellele, et inimesed, kellele ta otsa vaatab, kujutavad endast tihti kolossaalseid kommertsprojekte.
Mida tema humanism tähendab? Ma tegelikult isegi ei tea, kas Corbijn näitab meile näiteks surelikkust. Koltumist ja närtsimist, ühesõnaga vananemist on seal küll, aga seda ikkagi õiges toonis ja ratsioonis. Tardumus, mis teda huvitab, on kindlasti igavikuline ja filosoofiline, kuid mitte väga vahetult füüsiline. Kui küsite, kas näitusel võiks olla ka mingi moraal, siis jah: vahest öeldakse siin seda, et rokkmuusikal on tema näoilmete põhjal otsustades kanda raskem ajalooline koorem, kui see esialgu kavandatud oli, ning et Anton Corbijn mõtleb sellele. Tasub mõelda …
