„2024. aasta Eesti naiste tervise uuringu andmetel on 35% vastajatest kogenud elu jooksul seksuaalset vägivalda, viimase 12 kuu jooksul 6% vastajatest. 2024. aastal registreeriti 746 seksuaalkuritegu, sealhulgas 202 vägistamist.“¹ Naisele mõjub see statistika petlikuna, sest paljud juhtumid jäävad häbi, hirmu, kahtluse, tõendite puudumise, võimu usaldamatuse või muu taha varju ja teatamata. „Üks naine kolmest. Vaata paremale, vaata vasakule, üks meist.“² Kui küsida oma abikaasalt, sõbrannadelt, õdedelt, emalt, vanaemadelt või kolleegidelt, on peaaegu igaühel neist mõni lugu seksuaalvägivallast, eranditult igaühel soovimatust katsumisest, enamik isegi enam ei registreeri sagedasi seksistlikke kommentaare.

2017. aastal lahvatanud #metoo liikumine tõi plahvatuslikult esile ülemaailmse seksuaalse väärkohtlemise leviku ja naiste katartilise lugude rääkimise laine, ent suuremas plaanis muutuvad ühiskond ja seadused väga aeglaselt. Niipea kui oleme mõne sammu liikunud võrdse ja õiglase kohtlemise poole, tirib mõni meid sammukese tagasi. Möödunud aasta novembris andis valitsus riigikogule üle nn nõusolekuseaduse, sest „kehtiv karistusseadustik ei vasta täiel määral Euroopa Nõukogu Istanbuli konventsioonile, jättes seksuaalkuriteo ohvrile kaitse vaid juhul, kui tegu oli tahtevastase seksuaalaktiga, mille käigus kasutati vägivalda ning ohver oli abitusseisundis (inimene ei ole võimeline vastupanu osutama ega toimunust aru saama). Psühholoogiast on aga teada, et rünnaku korral on ohvri üks levinud kaitsemehhanismidest nn tardumine, millises seisundis puudub inimesel võime ennast füüsiliselt kaitsta.“³

Seejuures algatas EKRE novembris allkirjade kogumise, et Eesti peaks Istanbuli konventsioonist välja astuma. Liisa Pakosta kirjutas oma vastuses sellele, et „on eriti kõnekas, kui ohvrite – kelleks on peamiselt naised ja lapsed – turvavõrku hakatakse kirjeldama kui Trooja hobust, millest tuleks lahti saada. Selline suhtumine ei ütle midagi konventsiooni kohta, küll aga ütleb palju selle kohta, milline maailmavaade seda edendab. Milline inimene peab võitlusväärseks eesmärgiks just nende meetmete tühistamist, mis kaitsevad kõige haavatavamaid? Emasid ja tütreid, hapraid naisi? Milline poliitiline loogika seab ideoloogilise võitluse ettepoole inimeste eludest, tervisest ja väärikusest?“⁴ Kui nüüd sellesse suppi lisada USAs ja üle maailma tuure koguva Jeffrey Epsteini skandaal, tuleb tõdeda, et naiste ja laste kaitseks tehtud edusammud on loodetust kahvatumad ning seksuaalvägivalla varjatud kuristikust välja roomamiseks on vaja hulga rohkem feministlikku raevu.

Siinkohal on küll tegemist teatri­lavastuse arvustusega, ent Suzie Milleri „Prima facie“ puhul pole võimalik ega kasulik peituda kunsti elevandiluust torni ümbritseva ühiskonna ja poliitikaga suhestumata. Seks ja vägivald on poliitiline ilming, on alati olnud ja kahjuks on ka tulevikus. Seda olulisem roll lasub kultuuril, sealhulgas teatril, mis ühiskonna mädapaiseid uuesti ja uuesti päevavalgele kisub ning läbi korrastatud ja esteetilise prisma neid analüüsib.

Ka „Prima facie“ näitleja Marian Epliku meelest on vaja, et teema teatrilavale tuuakse: „Mitte et ma tunneks, et mul ei ole õigust seda teha, aga kuidas ma ikkagi seisan laval ja jutustan lugu, mis on nii paljude inimestega päriselt juhtunud, aga ei ole päriselt minu lugu. Kuidas ma siis nüüd seda pisarsilmil räägin. Aga teiselt poolt ma tean, et nii palju selliseid lugusid jääb rääkimata, ja kui teatri kaitse all rääkida see üks lugu ausalt ära, siis sellest on abi. Mina saan seda teha mängult, turvalises keskkonnas.“⁵

Austraalia näitekirjaniku Suzie Milleri kirjutatud näidendis vaadeldakse seksuaalkuritegu ja selle käsitlust Briti õigusaktides – algul advokaadi, see­järel ohvri pilgu läbi – ning tuuakse esile juriidika karjuvad kitsaskohad nüansirikka kuriteovormi käsitlemisel. Muu hulgas juurat õppinud Miller on oma kogemuse kaudu näinud ja mõistnud, et õigussüsteemi kujundavad meeste kogemused, juhtumite üle otsustavad meeskohtunikud ja seadusi kehtestavad meespoliitikud, aga naisi on ajalooliselt peetud nende abikaasade, vendade ja isade omandiks. Seksuaalvägivalla seadus ei vasta naiste kogemusele. Süü või süütuse tõestamine lähtub peamiselt sellest, kas (tavaliselt) mees arvas, et (tavaliselt) naine andis nõusoleku või mitte. Seejuures on vaid ohvrid need, kes peavad oma alandavat kogemust uuesti läbi elama ning kelle sõnade tõesuses võidakse sellegipoolest kahelda.

Suzie Milleri tekst, Ott Raidmetsa lavastus ja Marian Epliku mäng toovad imeselgelt esile, kui komplitseeritud ja nüansseeritud on vägistaja üle kohtumõistmine: seda ka küsimusteta ohvri käitumise, riietuse, suhtestaatuse ja alkoholitarbimise kohta. See intiimseim vägivallavorm, millest kurjategija saab väljuda peaaegu tagajärgedeta, võib ohvrile jätta aasta(kümne)te pikkused füüsilised ja vaimsed armid. Ikka ja jälle seatakse kahtluse alla ohver, samal ajal kui näiteks Londoni Metropolitani ülikooli⁶ uuring on tõestanud, et valeväiteid esineb neil puhkudel kuni 4%, Euroopas jääb see protsent 2 ja 6 vahele. Seegi statistika on kaheldav eelarvamuste, mälu, ühiskondliku konventsiooni ja juhtumiga tegelevate ametnike tõlgenduse tõttu. „Oli aeg, mitte ammu, mil kohus nagu see siin ei „näinud“ nõusolekuta abielusisest seksi vägistamisena, ei „näinud“, et vägivalla ohvritest naised võitlesid vastu teisiti kui mehed. Aga kui me kord „näeme“, siis me ei saa enam „mitte näha“. Eks?“⁷

Etendus algab kui show, kui tantsusaal, kui võitlusring, kui tsirkuse areen. Noor ilus ja andekas advokaat on end ette valmistanud, ta on enesekindel ja võrgutavalt jõuline. Ta on hüppevalmis kui kiskja, nautides mängu ja tähelepanu, reageerides kiirelt ja plastiliselt igale ohvri nihelusele ja hingetõmbele. Ta manipuleerib, tõmbab ja lõdvestab silmust, millesse ohver vabatahtlikult astub, ning otsustaval hetkel vangistab ta lõplikult.

Marian Epliku mäng esimeses stseenis on nagu tants, sihilikult demonstratiivne, seksikas, muigav ja nautiv. Peategelane Tessa näeb oma juhtumit läbi juriidiliselt häguse peegli, mis selles töös on kahtlemata kohati vajalik, kuid mis eemaldab empaatia, nüansi ja inimlikkuse. See on jõhker teatraalsus, mis jätab kõrvale kõik, mida seadus defineerida ei oska. Seksuaalvägivalla puhul on seda palju. Kuid kontrast, mis sünnib, kui Tessa ise küsitletavaks saab, on sedavõrd ehmatav, nagu varakevadine päike vast pestud aknas.

Vägistamise näitamine laval või ekraanil pole sugugi haruldane, kuid see on paras tasakaaluharjutus psühholoogiliselt talutava, sõnumina mõjuva ja teatraalselt ilusa vahel. Ott Raidmetsa, Marian Epliku ja valguskujundaja Triin Suvi leitud lahendus toimib kõigil kolmel tasandil, kasutades ära publiku kujutlust ja Epliku intensiivsust. Stseen on terav, selge ja hirmutavalt lihtne. Ja pärast on nagu traumajärgses seisundis – ohvri sees on kõik muutunud, aga maailm läheb arusaamatult edasi. Eriti jõhkralt mõjub muusikavalik (Markus Palo), mis oma ignorantses optimismis lõikab nagu noaga. Järgnevad protseduurid – politsei, tunnistused ja kohtusaal – on täpselt nii ebamugavad ja karjuvalt ebaausad, nagu olema peab. Mittemidagi­ütlev kontor, mis enesekindlale advokaadile pakkus kõikvõimsat lava, muutub ohvri jaoks steriilseks ja vaenulikuks. Ere valgus, milles ta ennist oma osavusega uhkeldas, muutub pimestavaks ja piinavaks. Seadus, mida ta siiani kummardas, on nüüd külm ja osavõtmatu.

Suzie Milleri „Prima facie“ on meisterlikult kirjutatud näidend, mida on praeguses ajas väga vaja ning õnneks on see juba leidnud maailma lavadel tublit tunnustust. Eesti Draamateatri variant ei jää eelkäijatele kindlasti alla, eelkõige tänu Marian Epliku meisterlikkusele. Kriitik Kaspar Viilup väidab lausa, et „Marian Epliku lavateel saab „Prima facie’st“ omamoodi referentspunkt, millele tulevikus tagasi vaadata, selle rolliga tsementeerib ta end uue generatsiooni eesti näitlejate ladvikusse.“⁸

Monolavastuste suur oht ja õnnistus on, et kõik sõltub näitlejast ning kõik ümbritsev peab tema jutustatavat lugu teenima, temale valgusvihu asetama. Kui välja arvata täiesti arusaamatud, ebavajalikud ja segavad videod lavastuse teises pooles, on Raidmetsa lavastuses kõik paigas. Eplik jutustab lugu aukartust äratava sisseelamisega, sundides publikut nägema ebamugavat ja varjatud tõde.

Lõpupoole kipuvad publiku seas mõned mehed nihelema ning arutavad pärast riietehoius, mis neile ei meeldinud. Aga tegelikult on vajalik, et just mehed tuleksid „Prima facie’t“ vaatama. Liiga sageli kostab vägistamisest rääkides lause „mitte kõik mehed“. Muidugi pole süüdi kõik mehed, aga kuna vägistajad on alati mehed, nõuab seksuaalvägivallaga võitlemine meeste kaasatust. Vaikselt kõrvalt vaatamine ja erapooletuks jäämine on osa probleemist. Vaja on liitlast – meest, kes vahele astub ja ennetab – juba kohatu nalja tasandil.