Mida on muutnud neli aastat sõda Ukrainas? Sõda Ukrainas on sõda ka Eesti jaoks. Seega ka minu jaoks. Selle tulemusest sõltub Eesti julgeolek. Saksa riigiteadlane Carlo Masala visandab raamatus „Kui Venemaa võidab“ hüpoteetilise stsenaariumi, mille kohaselt hõivavad Vene üksused juba 2028. aastal Narva ja Kärdla. See on tema ettekujutuses üks võimalus juhul, kui Ukraina sõja kaotab. Ukraina sõda on meie kõigi sõda ka puht inimlikult. Iga päev hukkub rinnetel ja linnades pommide all ülekohtuselt palju inimesi. Arve ei nimeta, kuid ka üks on juba liiga palju. Nagu on sõnastanud inglise poeet John Donne, „… ära iialgi päri, kellele lüüakse hingekella: seda lüüakse sinule“.
Kõlagu see küüniliselt või mitte, kuid Eesti ja tegelikult kogu Euroopa julgeolek on tagatud vähemasti niikaua, kuni sõda Ukrainas kestab ja Venemaa on sellega hõivatud. On enam kui tõenäoline, et 2026. aastal rahulepet ei sõlmita ja sõda jätkub. Ukraina on piisavalt tugev, et mitte alistuda ja Putin peab sõda niikaua, kuni Venemaa võimekus selleks ammendub. Ent kui ka rahuleping sel aastal sõlmitaks, nagu Trump on selle jäigalt eesmärgiks seadnud, seejuures survestades ennekõike Ukrainat, siis eeldab see praegu järeleandmisi Venemaale.
Euroopa jaoks on küsimus selles, kas Ukraina jääb kahe vahel tulemüürina püsima. Euroopa ei ole paraku veel valmis end iseseisevalt kaitsma ega tootma piisavalt lahinguvarusid. Ka NATO ei pruugi Venemaa uue mastaapse ründe korral toimida. Teisalt näitavad selle aasta viimased sündmused, et Venemaa jaoks libiseb käest viimanegi sõjapidamise mõte. Ja mitte ainult seepärast, et rinne püsib paigal ja Venemaa edasiliikumisvõime on ammendunud. Põhjus seisneb selles, et Venemaa peamine eesmärk Ukraina sõda alustades – tagasi võita kaduma läinud juhtpositsioon maailma julgeolekupoliitikas ja läänele koht kätte näidata – on peaaegu kokku varisenud.
USA ja ka julgust kogunud Euroopa kohtlevad Venemaad üsna alandaval viisil: USA ja Euroopa riigid peavad kinni Venemaa naftatankereid, USA röövib Venemaa liitlasest Venezuela presidendi, keelab Venezuelas Venemaa ettevõtete tegevuse, ähvardab Kuubat režiimivahetusega, sunnib India loobuma Vene naftast, survestab uue võimaliku rünnakuga Iraani, üht peamist relvatarnijat Venemaale, ilma et Venemaa reageeriks ja oma liitlasi kaitseks.
Ühtäkki on Venemaa loobunud ka tuumarelvaga hirmutamisest, aga annab ootamatult teada, et jätkab ühepoolselt aegunud START-tuumalepingu järgimist seni, kuni USA teeb sama. Nii võib öelda, et idee nn kollektiivsest lõunast, mis pidanuks siduma Venemaa, Hiina, Iraani ja ka Põhja-Korea ja teised kolmanda maailma riigid ühtseks jõuks, mis lõpetab lääne domineerimise, on kokku varisenud. Muidugi, selle kõige taustal riputab Trump Valge Maja seinale foto endast Anchorage’i lennuväljal Putinit vastu võtmas, samal ajal kui Lavrov räägib, et Anchorage’i (venesõbralik) vaim on kuhugi kaduma läinud. On see Trumpi kavaldamine? Või lihtsalt paradoks, et püüa sa Putiniga olla nii suur sõber kui tahes, Venemaa jääb Trumpile jalgu igal pool, kuhu too ka oma pilgu suunab. Ja Ukraina abistamisega pole sellel midagi pistmist.
Kuna sõja hädine lõpp (Venemaa vaates) võib saada Putini režiimile saatuslikuks, on tema jaoks küsimus selles, kuidas sellest head nägu säilitades välja tulla ja sõda võiduna esitada. Ent ka selleks hakkavad võimalused otsa saama. Ootel on uued sanktsioonid, õhku hingamiseks jääb aina vähemaks. See mõistagi ei välista, et Putini režiim sõdibki kuni lämbumiseni.
