Ja sündis sõna. Ja see sõna oli Ukraina. Siis tuli teine, vedas kaasa valu. Siis tuli kolmas, lõi mälu. Lõpuks ilmus arm. Ja armust sai luule.
Muud ei saagi öelda meie vestluse kohta. Lõputu tänu ja ind. Lugege hoolikalt. Võtke aega.
Kuidas te mõtestate Ukrainas toimuvat? Kuidas Ukrainal ja ukrainlastel läheb?
Halõna Kruk: Sellele küsimusele on alati raske vastata, eriti välismaal, sest ei tea, kust alustada. Kõik sõltub sellest, kui palju kuulajad Ukrainast üldse teavad, ning pealegi ei ole olukord üle terve Ukraina ühesugune. Rääkides meeleolust ja kogetud katsumustest, tuleb loomulikult alustada tabamusi saanud taristust ja elektrikatkestustest. Kõige keerulisem on olukord linnades, kus elektrit pole mitu päeva järjest. Kui pole elektrit, siis pole ka kütet – inimesed püsivad elus tänu kohtadele, kus nad saavad end soojendada.
Naasin hiljuti Harkivist, kus olukord näeb teistsugune välja kui mu kodulinnas Lvivis. Siin on lihtsalt ebamugav, sest vahel kaob elekter ära, aga need katkestused ei kesta mitu päeva järjest. Harkivis on see paraku tavaline. Korteris on näiteks +8 kraadi, radiaatorid on külmad ning võivad lõhkeda. Hulk inimesi ei saa ülemistelt korrustelt alla, sest liftid ei tööta. Kõige rohkem saavad pihta kõige haavatavamad grupid ja ka need, kellel pole näiteks alternatiivseid küttevahendeid, kes ei saa ajutiselt lahkuda jne.
Julia Mussakovska: Nüüdseks on kõigile klaar, et see sõda pole mingi sprint ega maraton. See on ellujäämine, millest on saanud meie eluviis. Kahjuks või õnneks on võimalik kõigega kohaneda. See kõlab õõvastavalt. Aga vaatamata katsumustele – sest see on tõesti katsumus, kui mitu miljonit inimest on mitu päeva järjest ilma elektri, kütte ja veeta – on inimesed arukad ja leidlikud, otsivad kogu aeg ebatavalisi lahendusi ning üritavad näha selles kõiges ka midagi positiivset. Näiteks rõõmustab ühtekuuluvustunne: tullakse kokku, veedetakse koos aega ja ühtlasi nuputatakse, kuidas oma elu kergemaks teha. See näitab meie eneseabioskust, mis ühest küljest on kahtlemata meie tugevus. Teisest küljest on see nõrkus, sest jätab mulje, et ukrainlased saavad kõigega hakkama. See ei ole alati nii.
Kruk: Sõja normaliseerimine töötab meie vastu, sest niiviisi jäetakse arvesse võtmata kõik see, mida inimene tegelikult ei ole võimeline uutes tingimustes tegema. Pimedas ja külmas ei suuda inimene mõelda enam muust kui vaid sellest, kust saada sooja. Ta ei saa enam tavapäraselt oma tööd teha.
Välisilmale näib, et olukord on normaalne, sarnaneb normaalsusega. Kui keegi tuleb Harkivisse, siis ta imestab, et isegi seal keeb kultuurielu: antakse teatrietendusi, avatakse näitusi, sünnib uus huvitav kultuur. Aga selle hind … On ka palju niisugust, mida loominguliselt väljendada ei saa, sest inimesed kannatavad sõja tõttu.
Sõja jäljed ei näita ennast kohe. Kõrgkooli õppejõuna näen, kuidas tasapisi kahaneb mu õpilaste õppimis- ja avastamisvõime: püsiva stressi tõttu ei suuda nad enam keskenduda. Elu niisuguses režiimis võtab meilt väga palju ära. Me püüame ühte hoida ja ellu jääda ning osutame vastupanu, aga samal ajal kaotame väga palju – kõik selle, mida me enam ei loo, ja kõik need, kes hukkuvad. Sõjakaotusi peetakse justkui normaalseks, sest ükski sõda ei möödu ju ilma kaotusteta. Ometi on seda valus mõista, kui see puudutab inimesi, kes on su kõrval – sinu rahvast, sinu lapsi, kes kasvavad just niisugustes tingimustes.
Mussakovska: Välismeediale intervjuusid andes libiseb mul tahes-tahtmata huulilt tõdemus, et oleme väga kurnatud. Räägin meie vastupanu- ja kohanemisvõimest, ent sõda pole miski, millega on võimalik harjuda. Minu arvates ei ole sõda miski, millega peaksime üldse harjuma – see ei pea isegi kõne alla tulema. Töötasin kaua IT vallas, sh aastatel 2022 ja 2023, ning märkasin, et tellija ei ole nõudeid vähendanud ning ka sõjaolukorras on kvaliteediootus jäänud samaks. Mulle näib, et ukrainlased töötavad edasi samasuguse tempoga ning meil on samad ootused ka üksteisele.
Kui kirjeldan Ukraina kultuurielu, imestatakse, kas sõjaajal on see tõesti prioriteet. Tuleb siiski mõista, et niiviisi on meil võimalik säilitada selge meel. Kultuur loob ühtekuuluvustunnet, kultuur käsitleb meie identiteeti – aga just seda me kaitsemegi ja püüame säilitada. Meie identiteedi vastu ongi Venemaa agressioon suunatud.
Olen teiega sama meelt. Kohe täiemahulise rünnaku alguses hakkasite just teie aktiivselt välisilmale sõjaõudustest rääkima, just teie võtsite selle rolli ja vastutuse. Vahel peab selgitama lihtsaid asju, vahel leiutama uusi termineid, nagu „eneseabioskus“ (самозарадність), „uus normaalsus“ jms. Kas tunnetate ukraina keele muutumist?
Kruk: Saan seda kirjeldada oma kogemuse põhjal. Olen sõjast kirjutanud alates 2014. aastast, kui käisin vabatahtlikuna Donbassis abiks ja vahel ka esinesin seal. Olen kaua otsinud õiget väljendusviisi, sest mu luulele on omane metafoorne keel, kuhu sõda ei mahtunud – sõda nägi mu loomingus välja liiga ilus, liiga kirjanduslik.
Kui algas Venemaa täiemahuline rünnak, leidsin intuitiivselt uue väljendusviisi, mille puhul mu keel oleks läbipaistev nagu klaas – keel, mis ei tõmba tähelepanu endale ega kaunista reaalsust, vaid annab võimalikult täpselt edasi seda, mida me kogeme. Luuletamisest sai omanäoline poeetiline dokumenteerimine. Luule rajas teed kõnelemaks sõja reaalsusest ja meist selle keskel, seejärel sai minna sügavamale ja laiendada konteksti. Sõnakunst võib jõuda sügavamale kui uudised või fotod: ajakirjanduse puhul õppis inimeste psüühika vastu panema, uudiseid saab kataloogida, kuid luulel on inimese puudutamiseks omad viisid. Selleks et kirjutada sõjast sõjaajal ja näidata reaalsust, tuleb metafoore avada.
Mussakovska: Meenuvad mu oma luuleread metafoorid on maetud / laste mänguväljakutele / kiiruga kokkulöödud / ristide alla (tlk Anna Verschik): metafoorid surid, et sündida taas konkreetsetes omadussõnades. Minul, kes ma samuti kirjutan sõjast alates 2014. aastast, kujunes neil aastail välja pigem empaatilise tunnistaja luule. Kuigi sõda puudutas juba siis meid kõiki ning mõjutas meie tulevikku, ähvardades potentsiaalse katastroofiga, oli see siiski füüsiliselt kaugel. Minu luule loomust ei ole sõda mõjutanud – mu luulekeel on jätkuvalt metafooriline. Teemad on muutunud, stiil aga mitte. Küll aga tajutakse paljusid mu 2014. aastal kirjutatud tekste, nagu nad oleks kirja pandud pärast 2022. aastat.
Neli aastat tagasi ukraina keel murdus. Kõigepealt kerkis küsimus, kas luulet on üldse vaja ja mida võib sellega saavutada tingimustes, kus on vaja tugisidet, relvi ja muid ellujäämisvahendeid. Vastus tuli tänu meie välismaa sõpradele või siis veel võõrastele inimestele, kes leidsid kuskilt meie tekstid ja asusid neid tõlkima: luuletaja peab kirjutama selleks, et hingata. Rünnaku alguses olime kõik tulvil emotsioone, need olid tugevad tunded ja raputused ning, nagu teada, suurtest raputustest sünnib võimas luule. Luule kaudu lastakse need emotsioonid välja. See on ka üks põhjusi, miks ilmus 2022. aasta kevadel nii palju erisugust luulet. Nii et jah, meie keel murdus kildudeks, aga me panime selle uuesti kokku, kuna pidime – ja kuna tunneme jätkuvalt vajadust end väljendada. Ukraina keel meenutab luumurrust paranevat kätt: seda kätt saab kasutada, aga mitte samamoodi kui enne.
Kruk: Adusin kohe alguses, et meil on n-ö sise- ja välisnarratiiv. Välismaal küsiti meilt infot ja me püüdsime rääkida kõigest toimuvast luule kaudu, mida pean kergemaks vahendiks kui näiteks ajakirjandusteksti. Ukrainlased vajasid aga teistsugust keelt, väljendusviisi ning järelikult teistsugust luulet. Kui avastati näiteks sõjakuriteod Kõjivi oblastis või leiti ühishaud Izjumis, vajasid ukrainlased midagi, mis aitaks neil selle õuduse üle elada.
Märkasin, et luule hakkas täitma uut tähtsat funktsiooni: ta andis keerulisele kogemusele nime, sõnastas kogemuse. Sedalaadi luule otsekui juhendas inimesi, kuidas muuta raske traumeeriv emotsioon kogemuseks, millega saab tööd teha ja mida läbi elada. Endalgi oli vaja panna need keerulised kogemused kirja, sest muidu ei saanud hingata. Postitasin neid tekste Facebookis ja sain lugejatelt tagasisidet, et mu luuletused olid neile toeks. Sõja ajal naaseb luule oma alusfunktsioonide juurde. Luulel on ülimalt tähtis ülesanne: see peab rahuldama inimeste vaimseid vajadusi, kirjeldama rasket kogemust, dokumenteerima murtud reaalsust, säilitama läbielatut ühises mälus.
Isegi matustel loetakse luulet. Vahel on see küll naiivne juhuluule, aga see on vajalik selleks, et inimene saaks edasi anda oma valu.
Nii et luule täidab ka tunnistaja rolli? Sõjaluules leidub nii isiklikku kui ka kollektiivset kogemust, nagu ka mälestusi inimestest ja paikadest, keda ja mida enam pole.
Kruk: Kellegi mälestuseks kirjutatud luulel on risk muutuda valeks suundumuseks. Sageli on kiusatus kirjutada kellestki teisest, toetuda tema kogemusele. Sõjaluulega kaasnevad omad piirangud: millest on eetiline kirjutada, millest mitte. Kas tohib kirjutada teiste traumadest? Kirjutada õudust täis sõjaluuletus selle vaatenurgast, kes on need õudused läbi elanud või kes sai surma, ja pälvida siis lugejalt kaastunnet – see on haprale jääle minek. Iga luuletaja otsustab ise, kui sügavale teemasse ta sukeldub, aga omaenda kaastundevajaduse pärast ei peaks teise inimese kogemusele ja valule siiski pretendeerima. Need on keerulised küsimused, mis tekivad üksnes luules, mis tunnistab keerulist eksistentsiaalset kogemust. Ise ma ei oska tõmmata siin piiri.
Minult on paar korda palutud luba avaldada juba mõni olemasolev tekst mälestussamba peal. Ühte oli vaja Maidani ohvrite sambale, teist – hukka saanud meedikute mälestamiseks. Algul mind üllatas küsimus, kas luuleridade alla tohib märkida mu nime. Püüdsin siis ette kujutada sammast, kus on kirjas minu nimi koos seal hukkunute nimedega – mina ju ei saanud seal surma, vaid pelgalt olen kirjutanud luuletuse, milles avaldub meie ühine kogemus. Nii et mulle ei ole tähtis, et mu nime oleks seal mainitud. Hoopis suurem on küsimus, kuidas leida õiged sõnad ja kas mingi kogemuse sõnastamiseks tohib kasutada vahendina kirjandust.
Meie inforuum soodustab kiiret uudiste levikut. Pärast raketirünnakut näed, kuidas isa kisendab oma surnud poja kohal, ja see puudutab sind hingepõhjani. Võib-olla paneb ka kirjutama. Samal ajal mõtlen alati, kas mul on õigus kirjutada: tunnen küll toimunu pärast valu, kuid see ei ole mu enda kogemus.
Mussakovska: See on meie inforuumi eripära. Luuletaja kirjutab siiski endast ja sellest, mis teda vaevab või mõjutab. Aga see on ka meie ühine kogemus ning luule annab sellele hääle. Tuleb olla hoolikas ja püüda vältida nii enda kui ka teiste korduvat traumeerimist. Kui tahes teravad sõnad ka ei ole, püüame siiski ennast mitte haavata ega lugejale haiget teha.
Kui luuletus toetub isiklikule kogemusele või kaotusele, tekib alati kahtlus, kas seda tasubki avalikustada. Asi on selles, et tragöödiad korduvad. Vahel kirjutan mõnest konkreetsest kaotusest, kuid lugeja loeb seda oma vaatenurgast. Kaotanud 2022. aasta suve lõpus mitu sõpra, kirjutasin teksti, mis ei ole otseselt kellelegi pühendatud – hiljem on seda mitu korda tsiteerinud inimesed, kes on samuti kellegi kaotanud. Mõistsin, et see luuletus räägib tegelikult nii paljudest meie langenud kangelastest. Mul on veel üks laialt tuntud luuletekst, mis on kirjutatud abielutõotuse vormis ja seda tsiteeritakse pulmades. Adusin, et luulest kui armastuse keelest sai leinakeel.
Ukraina kirjandus otsib ja katsetab praegu uusi vorme.
Kruk: Võib arvata, et ukraina kultuuris on praegu kõike nii palju. Välismaal on mulle öeldud, et sõda andis meile šansi olla nähtaval ning pani aluse suurejoonelisele uuele kirjanduskihile. Asun siis selgitama, et ukraina kirjanduse praegune vormide, stiilide ja häälte rikkus on vastureaktsioon. Ebanormaalne kasv (abnormal growth).
Toon näiteks puu, mille tüve küljest on maha raiutud peamised tugevad oksad: puu hakkab seepeale harunema, üritades uute võsudega kompenseerida peaokste puudumist. Sõja ajal haruneb meie kirjanduspuu eriti hoogsalt, ent kui see olukord kestab veel kaua ja okste raiumine ei peatu, ilmneb millalgi kurnatus. Just see kompenseerimise soov loob uusi värvikaid kultuurivorme, aga samal ajal need kurnavad kultuuri. On ainest ja kogemusi, mida ta ei suuda veel töödelda.
Arvan, et ukraina kirjandus mõtestab ja sõnastab seda, mis meiega praegu toimub, veel järgmised 40–50 aastat. Meil on palju pimedaid kohti, mida kirjanduses ei käsitleta, tragöödiaid, mida me ei suuda veel näha. Meie kirjandus meenutab omavahel ühendatud anumaid, kus inimesed vahetavad kogemusi. Kogemuse määrab see, kui lähedal sa oled olnud sõjale, kuivõrd kaasatud. Ainuke õige variant on mõista, et igaühe kogemus on killuke kaleidoskoobist – sõja reaalsus ei ole täielik ilma igaühe kogemuseta.
Mussakovska: Millest sünnib tugev luule? Rääkida sõjast, mis tungis su koju, on otsekui rääkida kive ja naelu täis suuga. Kohutavalt valus. See on minu metafoor, mis andiski pealkirja mu luulekogule „Kivid ja naelad“. Lõpuks adume, et nõnda rääkida või maailma poole kisendada on väga raske. Selle pideva vaeva tõttu meie hääled tasapisi vaibuvad.
Tõlkijana soovin ühest küljest anda hääle sõjaväelastest autoritele, teisest küljest on see mulle võimalus peituda teiste tekstide taha. Ma saan jääda varju, andes samal ajal inglise keeles ruumi teistele autoritele. Tõlkimine ei ole sama valus kui ise kirjutada. Mu oma luuletused sünnivad enamasti traumast, mis ei lõpe ega lõpe – haavad ei jõua paraneda, kui nende kõrvale tekivad juba uued.
Mõtlesin „Kive ja naelu“ lugedes sama … Mäletan, mida tundsin teie luuletusi 2022. aastal esimest korda lugedes, ning nüüd on mul taas valus. Vanad haavad ei jõua paraneda ja valutavad nagu uued.
Kruk: Olen vahel mõnes väikeses linnas jäänud pärast esinemist rääkima kuulajatega, kel pole oma traumat kellegagi jagada. Nad usaldavad oma valu luulele või muus vormis tekstile ning see aitab neil oma valu mõista ja üle elada. Niisugustel hetkedel pole sinu luuletus üksnes tekst, vaid midagi enamat – kuulajale on see võimalus kuhugi sisse astuda ja sealt natuke teistsuguse inimesena väljuda. Niiviisi on luule olemasolu õigustatud. Jah, tõsi, vahel on seda raske kirja panna ja ka publiku ees lugeda, aga see on ülimalt vajalik. Sedasi luule töötabki: juhib kuulajat mööda tema sisemist kuristikku, et ta ei tunneks ennast kuristikust väljununa serva peal enam nii üksi.
Luule aitab Ukrainale kaasa elada ja tunda end kaasatuna. Niisugune kujuteldav koosolemine on väga väärtuslik.
Kruk: Jah. Vahel kingitakse mulle pärast esinemist eri keeltes luuletusi, kus käsitletakse Ukrainat ning millest selgub, et kirjutaja mõtleb Ukrainale. Kohati on need tekstid naiivsed, aga see žest ise on ülimalt oluline.
Tänan teid selle vestluse eest ja ennekõike teie tekstide eest. Elagu ukraina luule!
Julia Mussakovska on luuletaja ja tõlkija. Ta on avaldanud kuus luulekogu, viimati „Kivid ja naelad“ (2024). Luulekogu „Vabaduse jumal“ (2021) on The Kyiv Independent esile toonud kümne parima Ukraina-teemalise raamatu hulgas. Mussakovska luulet on tõlgitud enam kui 30 keelde ning ta on pälvinud rohkelt auhindu nii Ukrainas kui ka mujal maailmas. Eesti keeles on tema loomingut ilmunud ajakirjas Looming (2022, nr 3, tlk Maarja Kangro) ja Vikerkaar (2022 ja 2025, nr 3, tlk Maarja Kangro).
Halõna Kruk on luuletaja, prosaist, tõlkija ja kirjandusteadlane. Ta on avaldanud seitse luulekogu, ühe novellikogu ja neli lasteraamatut. Tema loomingut on tõlgitud enam kui 30 keelde ning ta on võitnud arvukalt kirjandusauhindu. Eesti keeles on tema loomingut ilmunud ajakirjas Looming (2022, nr 3, tlk Anna Verschik ja Maarja Kangro).
Kummagi autori luulet sisaldab ka Anna Verschiku koostatud ja tõlgitud antoloogia „Kas rabelen välja sellest tusast?“ (2025).
