Hiljuti eesti keeles ilmunud Fionntán de Brúni „Koletise kõhus“ tõi autorile 2022. aastal iirikeelse kirjanduse prestiižseima auhinna Oireachtas na Gaeilge romaani kategooria peapreemia. Kõlab uhkelt, ent on aus mainida, et iiri keele seis on isegi võrreldes meie pisikese eesti keelega väga nukker. Kui Iiri vabariigi rahvaarv on ligikaudu 5,5 miljonit inimest, koos Põhja-Iirimaaga elab saarel ligikaudu seitse miljonit elanikku ning ülemaailmselt leiab end iiri juurtega olevat koguni üle 50 miljoni inimese, siis ilukirjanduse lugemiseks piisaval tasemel valdab iiri kirjakeelt praegu ka kõige optimistlikuma hinnangu järgi maksimaalselt 100 000 inimest. Paratamatult tähendab see, et aasta iirikeelse romaani auhinnakonkurents on suurusjärgu võrra hõredam kui näiteks meie romaanivõistlustel.
See märkus ei ole mõeldud osundama, et vaatamata auhinnale on tegemist nõrgavõitu teosega. Vastupidi, de Brúni romaan on väärtkirjandus selle sõna parimas tähenduses. „Koletise kõhus“ vastab nüüdisaegse kirjanduse nõudmistele: see on põneva ajas hüppeid tegeva süžeega, ühtlase tempoga kulgev ja mitte liiga lohisev ning kindlasti provokatiivne teos. Kuigi niisugune kirjeldus mõjub juba veidi klišeelikult, on de Brúnil olnud hingel nii tugev sõnum, et raamat mõjub palju sügavamalt ja pole „lihtsalt veel üks katse olla kirjanduslikult moodne“.
Romaani tugevuseks on Iiri vabadusvõitluse atmosfääri kirjeldamine 1980ndate Belfastis. Eks ole ilmselt kõik kuulnud IRAst ning iirlaste ja brittide konfliktist Põhja-Iirimaal, ent sündmustest, mille tulipunkt jääb 1970ndatesse ja mis vindusid lõpliku rahuni alles aastaks 1998, on eesti lugeja teadmised pigem skemaatilised. „Koletise kõhus“ lisab värve. Eesti lugeja leiab kiirelt äratundmise: kui vaadata seda aega Belfastis vabadust ihkava iirlase silmadega, ei pruugi tollase Ühendkuningriigi korrakaitseorganite loodud õhustik kuigivõrd erineda meile tuttavast KGB kontrolliva varju all elamisest.
Pealtnäha on teos veidi liigagi ootuspärane: iiri kirjandus tänapäevaste kunstivõtetega, iirlaste kannatused neid läbi aegade survestanud suurnaabri anastava käe all jms. De Brún teeb aga midagi täiesti ootamatut. Nimelt toob ta 1980ndate Belfasti vägivaldset ja lohutut õhustikku ja selle peategelasi vaatlema õppejõu Raymond Prouti, kes ise Teise maailmasõja päevil noorena seiklusi otsides Berliini oli sattunud ning seal pooljuhuslikult natsipropagandamasina heaks tööle oli asunud, edastades raadiohäälena iirlastele Hitleri sõnumit.
Kahes eri ajas kulgeva sündmustiku kaudu paneb lugeja kildhaaval kokku pildi, kuidas nooruslik tegutsemisind ja elujanu võivad anda alateadliku impulsi pöörata pilk ebameeldivalt ära. Pisitasa saab Proutist paaria, kaasajooksik ja kodumaal tagaotsitav. Redutanud aastakümneid välismaal, tuleb Prout 1980ndate lõpul, pärast ema surma, kodumaale pärandiasju klaarima ning satub sündmuste keerisesse, kus ta teed ristuvad noore naise, karismaatilise vabadusvõitlejaga, kellesse tal on oma nooruspäevist pärit sidemete tõttu võimatu ükskõikselt suhtuda.
Selle võttega tõmbab de Brún valusalt terava paralleeli noore ja mõtlematu natside kaasajooksiku ning samaealise õilsatest aadetest lähtuva iiri vabadusvõitleja vahele, kusjuures mõlemad jõuavad samade moraalsete dilemmadeni. Kas justkui kõrvalseisjana Natsi-Saksamaal elades on mul õigus mööda vaadata tõelisusest, kui keset päeva peksavad sõdurid Berliini kesklinnas surnuks üheksa-aastase poisi? Kas ja mida peaks seda nähes ette võtma? Kas rõhujate vastu võideldes saab vahendeid valida? Kui vabadusvõitlusest kantud atentaadirünnakus hukkuvad või jäävad elu lõpuni vigaseks ka mõned juhuslikud kohalviibijad, kas siis on rohkem süüdi rõhuja või vabadusvõitleja? Kui palju ohverdada on liiga palju?
De Brún näitab lugejale, et me kõik elame „koletise kõhus“ igal ajal. Moel või teisel paneb elu meid pidevalt võimatute valikute ette, isegi kui need on märksa leebemas vormis kui raamatus kirjeldatu. Nagu romaani tegelasedki jääme ka meie alati iseenda ees süüdi, ikka ja jälle ketrama küsimust: kui ma saaksin minna tagasi, kas muudaksin midagi? Kas oleks saanud paremini?
Iiri kontekstis on autori valitud tee selle tõdemuseni jõudmiseks mõjus, kuid ka väga okkaline. Raske on leida veel teravamat viisi ühiskonna püha teema kritiseerimiseks, kui võrreldes iiri vabadusvõitluse kangelast ja eestvedajat Natsi-Saksamaa kaasajooksikuga. Autori otsuse tõttu luua midagi niisugust napis iiri kirjanduses, mis on juba iseenesest rahvuslik ja keelepoliitiline seisukohavõtt, on käsitlus veelgi problemaatilisem – rünnak tuleb ju „omade hulgast“.
Eesti kultuuriruumi analoog oleks näiteks psühholoogiline humaniseeriv romaan kellestki, kes oli stalinistlike repressioonide kaastöötaja ja küüditaja, sõnumiga, et peategelast ei tuleks kergekäeliselt hukka mõista, sest ta oli noorena Pätsi režiimi tõttu palju kannatanud, uskus siiralt kommunismi kui inimkonna helgesse tulevikumudelisse ning lihtsalt ei suutnud taluda vaeste kapitalistlikku rõhumist. Kindlasti on ju enam-vähem selliseid inimesi olemas olnud.
Eks ka meie kirjanduses ole katsetatud kerget flirti mõne n-ö püha teema provokatiivse käsitlemisega, kuid pigem on siis ikka jäänud lahtiseks, kas risk on võetud autori moraalse tõe, mingi isikliku kibestumise või lihtsalt tähelepanu saavutamise eesmärgil.
„Koletise kõhus“ igal juhul õigustab oma moraalse terviklikkusega seda riskantset võtet, mida autor on oma tõe illustreerimiseks kasutanud. Nihestusega ootuspärase suhtes on autor leidnud rakursi, mis võimaldab tema sõnumil väga mõjusalt esile pääseda. Seejuures pole juhuslik, et peategelase seiklused Berliinis on kirjutatud esimeses isikus ja hilisemad sündmused Iirimaal kolmandas: nii sunnitakse lugeja süüd esmalt omal nahal läbi elama, hiljem aga eluparatamatusega silmitsi seisma.
Tänu teemakäsitlusele astub romaan ka dialoogi 2022. aastal Loomingu Raamatukogus ilmunud Bernardo Atxaga romaaniga „Need taevad“ (tlk Merilin Kotta). Seosed on ilmsed: tegemist on baskikeelse (!) romaaniga ETA iseseisvusvõitluse (!!) järelmitest naisaktivisti (!!!) silmade kaudu, kui too pärast vanglakaristust pikal öisel bussisõidul läbi Hispaania endale elus uuesti kohta otsib. Lühikirjelduse poolest küll väga sarnased, kuid stiililt ja rõhuasetuselt siiski väga erinevad, moodustavad need kaks romaani huvitava terviku. Kui de Brúni oma on tugeva moraalse sõnumiga tempokas nüüdisaegne romaan, kus käsitletakse inimeste valikuid ajas, milles nad elavad, siis Atxaga mõtlikus sügavas teoses otsitakse inimese võimalusi taasluua identiteet, kui nooruses keskmeks olnud narratiivid on täielikult lahtunud. Lisaks panevad need kaks eesti keelde jõudnud teost taas tõdema, et meie väikeses keeles kättesaadava hea tõlkekirjanduse mitmekesisus tundub vahel suisa kurioosne.
Lõpetanud de Brúni raamatu lugemise, tabasin end mõttelt, et teos on ka ise justnagu tõestus selle kohta, millest seal kirjutatakse – elust keset võimatuid valikuid. On selge, et autor on iirlasena romaanis käsitletud teemad ise läbi elanud ja ehitanud oma maailma üles nii, et säiliks mingisugunegi moraalne pide. Soovides seda kõike mõjusasse romaani valada, pidi ta kunstilise eesmärgi saavutamiseks minema püha kallale ja lihtsustama elu tegelikku keerukust. Nüüd on talle lihtne ette heita, et „pühas ei sorgita“ ja et „ei saa võrrelda natside kuritegusid iirlaste õiglase vabadusvõitlusega“. Kui ta oleks aga valinud pehmema tee romaani ülesehitamisel või pikema tee nüansirikkuses, ei oleks tema elufilosoofiline paine ja sõnum samasuguse teravusega pärale jõudnud.
