Esmapilgul lihtne „Kastimees“ kubiseb kirjanduslikest allusioonidest, vihjetest, taustadest nii poololematus sündmustikus kui ka keeles, aga veelgi enam tunnetes, autoripositsioonis. Peedu Saar ei ürita olla kultuurne, literatuurne, ei puista tsitaate, aga on ometi niisugune olemuslikult – üksildane kirjandusmunk võõrsil, ilmselt Eestiski. Et üksindus ja üksildus oleksid veel valusamad ja ilusamad, läheb „Kastimehe“ jutustaja Londonisse otsima üksiolemist rahvamassis (lonely crowd). Saar on sama teinud varemgi elus ja tekstiski (romaan „Pascual“), seega lisandub melanhoolne, romantiline nostalgiamünt.
Seesugune vaim tuli vist eesti kirjandusse Emil Tode „Piiririigiga“. Eks väljamaal ole ammutamas käinud varasemadki eesti kunstnikud (nt Konrad Mägi, Eduard Wiiralt) ning kirjamehed (Friedebert Tuglas, Eduard Vilde), naissoost autorid vähem (Betti Alveril polnud vajadust isegi Lätimaale minna). „Kastimehest“ kajab läbi Tode veidi arhaiseeriv poeetiline keel: „Aega oli küllaga, just talvel. Isegi liiga palju!“; „Sama kole kui aastate eest (aastakümnete! …), just täpselt sama kole või koledamgi on siin ikka“ jm. Tuttav individualistlik, siiski lahke ja heatahtlik nihilism.
Peedu Saare nihilism näib mänguline, teeseldudki, nali. Nagu oleks kohustus olla nihilist. Ehk Fjodor Dostojevski mõju, Jean Genet’ mõju? Neid tekstis meelde tuletatakse. Dostojevski käis korra Londonis, sai isu täis ega läinud enam kunagi. „Kastimehe“ jutustaja leiab, et just nii tulekski teha, ometi pöördub n-ö kuriteopaika üha uuesti tagasi. Dostojevski loomingust meenub paratamatult ka „Ülestähendusi põranda alt“ (tlk Andres Ehin, Lembe Hiedel, 1971), kus suur individualist endasse kapseldub.
Genet on täheldanud, et õigus kuriteole tuleb välja teenida. Saar on kõike muud kui kuritegelik, aga tema teoses unistab minajutustaja oma väikesest kuriteost, olgugi et mitte inimese, vaid asutuse vastu – et varastaks õige Sainsbury supermarketist võileiva. Varastakski, aga ei oska. Nagunii jääks kohe vahele ja on üks võileib seda jama siis väärt. Siiski ronib magamiskotist ja oma pappkastist elamust unistav minajutustaja vahel üle mõne aia ööseks lukustatud parki ja ööbib seal, saades hommikul pargivahilt sõbralikult pisut noomida. Jutustaja (või autor?) tunnistab oma väikesed kuriteod kohe üles ega hakka neid juurde valetama.
Ka pappkastis elamise motiiv on Saare teoses kirjanduslik, võetud Kōbō Abe romaanist „Kastimees“ (tlk Maret Nukke, 2023), kus on tegu ilmselt väljamõeldisega. Sellegi tunnistab autor üles ja seega on kogu ta raamat parafraas või tsitaat. Samamoodi läbipaistvalt on televiisori pappkast, mille jutustaja leiab seitsme tee ristilt (!) ja mille sees tal õnnestub pisut aega ööbida, siiski ilmselgelt autori fantaasia, teostamata unistus. Nagu ka unistus, et botaanikuna tänavatelt umbrohtu korjates õnnestuks tal muljet avaldada mõnele tüdrukule, kes peaks teda teadlaseks, professoriks. Peedu Saar tegelebki paralleelselt ilukirjandusega taimede kirjeldamise, botaniseerimisega. Samasuguse armastuse ja poolehoiuga kui taimi kohtleb Saar ka Londonit, mida tema teose peategelane lõputult läbi jalutab, suuresti selleks, et lihtsalt meenutada, kus on varemgi virelenud, ning peas keerlevaid kirjanduslikke paleusi.
Kui juba nimede loopimiseks läks, siis „Kastimehega“ seoses meenub veel George Orwelli „Pariisi ja Londoni heidikud“ (tlk Sirje Veski, 2014). Kuidagi ei pääse mööda ka Knut Hamsuni „Näljast“ (eesti keelde on see tõlgitud koguni kaks korda: Ottomar Kallaku tõlge ilmus 1925. ja Henrik Sepamaa oma 1986. aastal). Üsna samamoodi kui „Kastimehes“ hulgutakse, nälgitakse ja unistatakse „Näljas“ kunagises Kristiaanias, jõudmata siiski kuhugi välja, olles vaga kerjus, korraga muretu ja hädas. Vagabund.
Saare jutustaja püüab aru saada, mida ta Londonisse juba õige mitmendat korda otsima on tulnud, kui seal eesmärgitult triivib, ja jõuab tasapisi arusaamisele, et loomulikult otsib iseennast. Kas leiab, on raske öelda. Leiab ja ei leia ka. Või siis leiab ja kaotab uuesti. Aga vähemalt otsib! Eestis enam ei otsinudki või ei osanud enam otsida, sest hea elu oli läinud rutiinseks – tuli end kannatuste juurde tagasi viia. Liialt kannatada siiski nagu ei tahaks … Minategelaselt varastatakse raha ja dokumendid, aga seda ta justkui oligi oodanud, et tema kannatused tippu ja sihile jõuaksid ning autor saaks romaanile punkti panna. Kui vend raha saadab, ei jää muud üle, kui Eesti rutiini ja kannatuste juurde tagasi pöörduda.
Kui tuttav see kõik on! Oleksin sama nagu kordi ja kordi läbi elanud: küll Tuula raudteejaamas, küll Liverpooli ema Theresa vaestemajas, praegu olen üsna samasuguse elu peal Kreekas. Küllap on meid maailmas hulgem. Pidetud, varanduseta, eesmärgita. Ei me üksteist otsi ega soovi üleliia kamraadlust arendada, ometi oleksime nagu vaikne vennaskond ja tänulikud, kui saab märki, et üks või teine elab samamoodi läbi oma lõputut palverännakut enese juurde, iial päriselt kohale jõudmata.
See on vaikne mäss. Ühiskonnast loobumine ometi ühiskonna sees elades, sest sinna ollakse sündinud, seal kohanenud. Ühiskond tundub vanglana, armsa vanglana. Uut vanglat otsida ei oska ega taha. Inimesi tahaks vältida, ometi on passiivne igatsus inimliku läheduse järele. Peedu Saar kirjeldab nukra huumoriga niisuguse ilmaliku munga mõttetuid seiklusi ja hängimisi – sest igasugune elu mõtestamine või tavapärane ühiskonnaroll tundub veel mõttetum.
Et „Kastimehesse“ pöördeid juurde luua, areneb minajutustajal teose viimase kolmandiku meeltesegaduses kirjavahetus kauge, nõu andva sõbraga, kes loomulikult osutub alter ego’ks. Juba mitmes kohas hakkavad jutustajale viirastuma teisikud. Arusaamatus, segadus on põhiseisund. Nii arvas vist ka Samuel Beckett, kes võiks samuti Londonis Peedu Saare kaaslaseks olla.
„Kastimees“ on Peedu Saare teine Londoni-romaan, osalt eelmise järg ja sugulane. Vaevalt et Saar oma Londoni-liimist ja -lõksust tulevikuski pääseb – ootan huviga, missuguse uue vaatenurga ta kirjeldustes, fantaasiates leiab. Ehk leiabki Londonis(t) oma suure armastuse? Ja kindlasti laseb end uuesti paljaks varastada nagu mõlemas eelmises romaanis. Teatud riimuvatest sündmustest ei pääse. Need on lõputu, melanhoolse Londoni-armulaulu refrään.
